Malbe suvi

Nüüd pahteldan-lihvin-teen värvimisküpseks kempsu ust. Mõlemalt poolt.

Tõden, et natuke jube, sest kemps on mul ühtlasi ka vannituba, aga värv küll "niiskestesse ruumidesse" pole.
Samas - tuleb maha hiljem? ISSAND kui jube! KOHUTAV!
Ta isegi ei kooruks, pole selline värv. Lihtsalt kulub.

Ma ei ole väga häiritud sest perspektiivist. Rohkem sellest, et ei plaaninud üldse toda ust värvida ja nüüd (sest värv on vaja ära kulutada!) tuleb oranži-kreemvalge segu kollaste seinte taustal.
Vast kisub juba LIIGA värviliseks?
Mul ei olnud ideeliselt plaanis oranži kasutada, tahtsin telliskivipunast. Aga mu poeg vaidles vastu. Ütles, et telliskivivärv on kõige hullem punane üldse, kõik ruuged ja pruunikaspunased või -oranžid on vastikud, ja siis leidsime viimaks kompromissi.
Kompromisss on üsna apelsinivärviline.
Natuke ere, ent samas: heledad värvid on kitsukestes ruumides eelistatavad ja mu esik on raudselt kitsas.
See on telliskivipunasest loobumise hea külg: tumedat vähem.

Aga nii palju oranži ...

Titaga läks nagu läks, eks ole.
Mõtlesin isegi välja, mis värk selle sileda nahaga on: mitte rasedus, vaid mul olid organisimi üldist toimimist soodustavad ravimid ka peal, mis muidu vähihaigete elukvaliteeti veits taastavad, ja need muuhulgas toimisid ka nahale. Kõik taastus imeliselt, nahk muutus pringiks, jõudugi tuli juurde ...
Täna helistan perearstile ja küsin, kas võin neid edasi võtta, sest pearingluse vastu ka aitasid ja ilma tugeva pearingluseta on ikka märksa toredam elada.
Uuesti hakkan siis meditsiiniliselt rasestuvat keha ja last ehitama oktoobris. Sest vahepeal on normaalset perioodi ka vaja, kogu aeg jõuga keret mõjutada on piiiiiiiiiiisut karm. (Ja ei aita titasaamisele kaasa samuti.)

Eip, ei ole pettunud.
Kuni 41 saan, on lapsetreimise rahaline hind vastuvõetav. Pärast seda ... no kui mitte kuidagi ei ole selleks ajaks õnnestunud rasedaks jääda, on ju veel lapsendamine.
Ehk nad lubavad mulle lapse. Ei, ei ole tunnet, et see peaks tingimata ametlik jne olema, ma ei tahaks asendusema olla, ikka PÄRISemme.
Kuidas asi paberites kirjas, on mulle SÜGAVALT kama.

Sitsidsatsidpatsid võttis mu hirme ses osas kõvasti alla. Ei ole ikka nii, et lapsendades saad emotsionaalselt jube katkise ja üleni õnnetu lapse ja siis võitled edaspidi iga naeratuse eest. Nad teevad tänapäeval lapsi lastekodudes pidades tõesti oma parima, et neil hea oleks - ja tundub, et sel on mõju ka.

Võibolla ma selle prednisolooni peal suudan isegi tööle minna! (Ja natuke raha teenida.)
Ütleme, augustis hakkan õendamiskohta otsima, kui arst mulle selle predika alles jätab. Teate kui MÕNUS on mitte alailma väsimusse kõngeda, poolpime olla, on imeline tunne midagi jaksata ...
Kuulge, ma teen remonti praegu ja ei sure sellesse!!! Juba ütleb midagi, onjo?!

Ach, ma mäletasin arsti telefonitunni aega täna valesti! Mitte neljast, vaid neljaNI.
No selge, sis lükkub homseks.
Väljas lõhnab hästi, sain jälle jooksma, kuna ma põllunaine pole, pole mul ka kuivuse vastu midagi ... kõik on hea.