Ränt

Miks ma tahan, et kõik välja öeldaks.

Sest kui hakkan tõlgendama (ja ma hakkasin kunagi, see on läbikäidud tee), loen inimese käitumist, mitte sõnu, on tulemuseks 149 korral 150-st: "Aga ma ei tulnud selle pealegi, et sa seda märkad, et sa loendad mu skaibis vaitjäämisi" (kuigi ma otseselt ei LOENDA, ma lihtsalt märkan, kui neid on rohkem kui kaks) "kui mitu korda sina mind saadad ja kui mitu mina sind, kui sageli mina mingit süüa kaasa toon! Mis mõttes sa arvestad, kui mitu korda teeme minu plaanitud asju ja kui mitu sinu! See on haiglane!" jne.
Elik ma märkan, ma mäletan.
Mitte et LOENDAKSIN, aga mulle jääb ajju.
Ausalt, ma ei teadnud hästi kaua, et teised inimesed ei mäleta asju. Mina mäletan, hiljem nägin, et ka mu tütar ja poeg mäletavad, mäletamine on ju normaalne!
Ma märkan ja mäletan, kui mulle halvasti öeldakse, ma märkan, aga mäletan mitte nii põhjapanevana, kui hästi öeldakse. Ma märkan ja mäletan, kui inimestele maitseb mu tehtud kook, et see ostetud leib on tema sõnade järgi ta lemmik, missugune on ja kui pikalt kestab selle või tolle haare mu ümber kallistades, kas ta ulatab mulle klaasi või pean ise sellele järgi minema või on klaasiulatamine-teenistusvalmidus tema majaperenaise või -peremehe mudelkäitumine, mil minuga vähe pistmist.
Ma märkan.
Ja olen saanud lugematuid kordi tagasisidet: "Kuidas sa seda mäletad? Miks sa seda mäletad?!"

Millega seoses olengi hakanud ainult sõnu uskuma. Tegudega komplektis, aga kui ei öelda, ju siis ei taheta, et teaksin asja just nii.
Olgu-olgu, kuna inimesed ei tee teadlikult, ei taha nad ka, et ma võtaksin nende tegusid teadlike tegudena. Ma lülitan teod oma infokogumise-põhisüsteemist välja, nad lähevad taustale.
Aga ÖELGU siis, mida nad mõtlevad!!!
Midagi peab ju mulle andma, millele toetuda võin.

Aga ei. Ma VAHEL peaksin tegusid tõlgendama, aga VAHEL. Mitte alati. Ja kuidagi maagiliselt peaksin ära tajuma, et see tegu on nüüd ta tõelisi mõtteid väljendav, kuid see mitte, see on suvaline, lihtsalt juhtus.
Juba 15 aastat umbes üritan mitte tegusid kuulata, vaid sõnu. Sest no tegu teoks, see võib juhuslik olla, aga kui inimene midagi välja ütleb, oma artikuleerimiseks vajalikke lihaseid liigutab, ta võib valetada, aga vähemalt tahab, et ma seda konkreetset asja usuksin. Mul on millelegi toetuda.
Ja IKKKA teen valesti. Me ju väljendame oma armastust teisiti kui sõnadega, väga väga naine, kuidas sa neid tegusid siis ära ei tõlgendanud?!
Nagu WTF!

Inimesed on niiiiiiiiiiiiii erinevad! Mingit universaalset võtit ei ole, kuidas nendega toime tulla.
OEH.
Peaksin hakkama ümber tegema, individuaalselt võtma, tema teod loevad, temal ei loe miski, ei teod, ei sõnad, ja tema sõnu saan uskuda, teod on juhuslikud.
Ma vist ei hakka.
Pohhui. Tahab inimene minuni välja jõuda, leiab vahendid. Kui ei leia, tema probleem. Ei ole kuidagi minu viga, kui me üksteisest arusaamisele ei jõua. On TEMA probleem.

Et ma surin korra ära, sest oma teada olin jumalast üksi?
No seda enam on selge, et mina omade asjadega saan hakkama, isegi kui lahendus on üpris jube. Proleemid, mida lahendada, on kellelgi teisel, mina lahendan omad ära.

Oli liiga kuri v?
Ma olengi hetkel kuri.