Väga fantaasiavaene pealkiri ehk Estcon 2018

Mõtsin, et mul pole Estconi kohta midagi erilist öelda. Võtan siis eeskuju kaladelt ja ei mölise. No kui midagi öelda pole, eks!
Aga siis tuli ostetud head raamatut ("Artemis", jumala mõnus!!!) lugedes meelde, et jäin Sashile kaks eurot sisse nende trükiste eest!
See tundus äärmiselt oluline, jagamist väärt ja sisuliselt tähtis detail. Üldse, miks rääkida üldist uinamuina-juttu, kui on ka väikesed teravad tõed?!

Nii et detailid:

* Arvasin, et meie akna ees on putukavõrk.

Olin selles isegi veendunud. Nii veendunud, et jätsin akna lahti ööseks ja päevaks, sest palav ju! ja süüdistasin sääskede toasolekus vahepeal lahti olnud ust.
Läks poolteist päeva, et avastaksin: putukavõrku akna ees ei ole. Kuid siis uskusin, et selle on mingi droon (õhus lendas ka droone, noh) eest rebinud ning mu poja kinnitused, et akna ees pole meie seal olles küll mingit võrku kunagi olnud, ei veennud mind raasugi.
Alles ülejäänud toakaaslastelt kuuldes, et tõesti polnud mingit võrku, ka meie saabudes polnud, pole olnud! jäin uskuma.

* Nägin ainult üht neist ettekannetest, mida tahtsin näha (kas magasin ja uni oli tähtsam, või ujusin ja see oli tähtsam) ja see üks oli alguses paljulubavalt põnev - siis aga muutus nii halvaks, et lahkusin ruumist ja olin veel kaks tundi takkajärgi kuri.
Otseselt vihastasin.

* Laupäevane lõunasöök oli väga hea. Kui ütlen, et tomatisupp, kaste-kartul-salat-suur lihapall (või ümmargune kotlet?), kõlab jumalast suvaliselt, aga kõik oli hästi tehtud, maitsev, täpselt väljapeetud. Isegi selle kuumaga sõin terve portsjoni ära. Viimase raasuni.

* Selgus, et see, kes laulis väga kõvasti (kuigi üsna õigesti) esimesel varahommikul kuskil viie paiku "Nõia-elu" ja teisel mulle väga vastikut "... tuule suund on nord, nüüd on minu kord ...", oli Raul. Kes pärast vabandas, aga tema salakavala kõhistamise põhjal ütleksin, et väga kahju tal igatahes polnud.

* Nüüd on mul igatahes järvesujumistega algus tehtud. Ma kordi ega tõmbeid ei lugenud, aga kuskil 4 km tuli ära vähemalt.

* Aga trikoo, mille ostsin umbes 8 kilo kergemana, on vähe kitsas.
Taevas tänatud, et ta toonasele endale väga vabalt selga mahtuva valisin.

* Toas oli väga palav. VÄGA. Aga mu poeg käis sealt väljas ainult sunniviisil (või toidu kutsel), sest ka temal on alanud "võõrad inimesed, õudus!"-periood. Istus arvutis ja tal polnud seal isegi megahuvitav - lihtsalt see oli parem, kui minna VÕÕRASTE INIMESTE juurde.

Nüüd, vahemärkusena, on mul jälle sama palav.
Jahe dušš on, arvan, teema.
Ja kui ma vett ka pähe lasen, ehk tasandub natu ära mu järjekordne "ärkasin hommikul, juuksed tundusid liiga pikad, võtsin käärid"-soeng.

Nii, nüüd olen alasti ja märg, kui teile sellised asjad huvi peaksid pakkuma.

Estcon, muide, on ühest küljest väga seksivaene, teisalt veidralt seksistlik üritus.
Ürituse ajaloos on meeleheitlik-väga vihane kaebus nii umbes kuue aasta eest, kus keegi oli jube häiritud, et temaga ühes toas, kuigi kõrvalkoikul, nahistati. Ma olen läinud üsna teravalt ja täiesti kogemata vaidlema teemal "kas aseksuaalsel inimesel on aus teistpoolt-seksuaalpartnerit otsida" (kusjuures mina olin arvamusel, et pole).
Kohta ja aega, kus oleks koos nii palju oma välimusele mitte rõhku panevaid naisi ja mehi, annab otsida. Eeldus on ka, et kõik käivad koos alasti saunas (mitte et see mind häiriks, ma lihtsalt ei salli saunu eriti).
(MUIDUGI on erandeid selle välimuse eest hoolitsemise osas ka ikka arvukalt, dohh!)

Ja samas ei ole ma räigemat verbaalset ahistamist kusagil mujal kohanud.
"Me ei ole veel omavahel maganud, aga ära muretse, küll jõuame!" ütleb mulle võhivõõras, kole, vanapoolne paks onuke, silmini purjus, seltskonnale esitatud "oot, kas teate, kus toas magab seejasee, mul oleks vaja talle üks asi jätta"-küsimuse peale. "Muruka tisse katsuks küll" on sellega võrreldes veel hea variant, vähemalt ma tundsin ütlejat ja tema mind.
Seekord oli muide rahulik ses osas, et selge oleks. Lihtsalt vahel mõtlen, kuidas selline käitumine on Estconi normaalsus, mina kannatan kõik õlakehitusega ära, ent kas tõesti peab niimoodi olema? Et vägistamisnaljad on tavalised ja neid tehakse mitu tundi järjest seltskonnas, kus on ka 15-aastane tüdruk?

Aga tagasi me lammaste juurde.

* Esimesel õhtul oli mul ebanormaalselt hea olla.
Vahel, nii umbes korra aastas, käib mul selliseid hooge.

pildistas kilpkonn

"Mulle meeldib kõik! KÕIK! Vaata seda värskapudelit! On ju tore? Keegi joob Värskat! NII LAHE!"

Elik mulle meeldiski kõik. "Odessa sašlõkk" on taevalik. Minu Winstoni siider oli taevalik. Õhk oli mahe, kanep lõhnas hästi, kohv (mille ma tegin kaks korda liiga lahja umbes) oli ikkagi taevalik, inimesed ilusad ja head.

* Kohapeal osteti ära viimane kui üks kirjastuse poolt kaasa toodud "Kuningate tagasituleku" eksemplar. Nägin pettunud inimesi, kes ilma jäid, kuulsin võidukat: "Aga mina sain viimase!" teadet. Pühendusi sain ka kirjutada.

* Astra rääkis autos, kuidas tema on end hästi kaua aega paksuks pidanud (et nime ja näo mitteteadjatel või minu plaanitud moel mittekokkuviijatel selge oleks: ta on üleni sale ja kaunis naisterahvas, saledam kui mina hetkel näiteks).
Mina rääkisin oma sarnasest kogemusest.
Esitasin küsimuse, et kui meie oleme paksud, kes ei ole? Ja kuigi vastus oli taandatav sellele, et no anorektikud, mõtlesin hiljem, et seepärast nad ongi anorektikud ju, et nad on paksud enda meelest!
Teen hoopis järelduse, et nagu üldine õnn, on ka rahuldav kehakaal peamiselt inimese enda meeltes, ajus ja tunnetuses. Ja kui võtta, et minu kogemuse kohaselt, on seks samuti peamiselt mõtlemise teema, et mina elangi kuskil 30-60% ajast ettekujutustes - jah, me oleme omaenda maailmad.
Igaühes on terve maailm.
Vast see oli üks viga mille vana endana tegin - arvasin, et minu vaatenurk on ainult minu vaatenurk, minu maailm pole ehtne. Aga kõigi teiste omad on!
KORRAGA.
Aga tegelikult piisabki sellest, kui omaenda maailma uskuda.

Kuradile teiste omad!. Ma mängin sedasi, et omaenda ilmamaal ok on, teiste maailmad pole minu kontrolli all nagunii!