Alustuseks rüsasin üleeile oma jala ära. Ma vahel kipun valu vääralt tundma, et jalgadest jooksevad hood läbi, on loomulik - aga seekord olin varbaküünt natu valesti lõiganud, jäi terav nurk ja siis see lõhkus teise varba ära.
Ma ei tundnud ka enne kui õhtul, et jalg on kuidagi ikka veel valus ... oi, verine!
Nii et juba kõhklesin veidi.
Hommikul oli lisaks väike peavalu. Olgu, kas ma saan medali selle blogikokkutlekul käimise eest v? Kas maailma läheb hukka, kui ma ei lähe?
Ma siis ei läinud.
Kella kahe ajal hakkas halb. Magasin, aga kella nelja ajal ärgates oli veel halvem.
Imetlesin natuke oma sisetunde täpsust. "Ei lähe kuhugi, püsid kodus!" ütles see ja parem oli.
Sest jee ma oleksin Pärnus matkamist natukenegi nautinud, kui isegi kodus oli vahepeal tunne, et võtke see ära, võtke see lihtsalt ära, ma ei jaksa enam, ja elutoast kööki liikusin istuli mööda põrandat lohisedes, sest püsti ei jaksanud seista.
Hommikul oli lisaks väike peavalu. Olgu, kas ma saan medali selle blogikokkutlekul käimise eest v? Kas maailma läheb hukka, kui ma ei lähe?
Ma siis ei läinud.
Kella kahe ajal hakkas halb. Magasin, aga kella nelja ajal ärgates oli veel halvem.
Imetlesin natuke oma sisetunde täpsust. "Ei lähe kuhugi, püsid kodus!" ütles see ja parem oli.
Sest jee ma oleksin Pärnus matkamist natukenegi nautinud, kui isegi kodus oli vahepeal tunne, et võtke see ära, võtke see lihtsalt ära, ma ei jaksa enam, ja elutoast kööki liikusin istuli mööda põrandat lohisedes, sest püsti ei jaksanud seista.
Nii kuradi halb! Kõhuvaluhood ja oksendamine-oksendamine-oksendamine - mul oli hirmus janu, aga kõik joodu (peamiselt väikese soolaga vesi, üritasin midagi mineraalsoolade taastamise teemal) tuli poole tunniga jälle välja.
Aga vähemalt polnud ma blogikokkutulekul, eks ole. Vähemalt ei nakatanud ma sealseid inimesi (see on nakkuslik, üleüleeile oli mu pojal, kuigi oluliselt leebemal kujul, õnneks).
Tohutult vinge.
Tänaseks on see hull iiveldus jms üle. Aga teate, et migreeni käivitab valukeskuse aktiveerimine muuhulgas? Et kui sul on päev otsa olnud jube, nt miski rotaviiruse moodi viiruse, sapikivide või maohappemäratsuse pärast, on järgmisel päeval migreen?
Jah, mul on tablette veel. Aga igatahes esimene neist tegi valu aint vaiksemaks. Ära ei võtt.
Noh, vaatame asja head külge: kuna ma pole eile midagi söönud, täna hommikul võtsin 5 krabipulka ja samapalju lusikatäisi jäätist, et veresuhkrut natukenegi buustida, ja eile joodu öökisin kohe välja, olen silmanähtavalt kõhnem.
Kuigi imeline näokaunidus on möödas - kõik puna valgus eile minema, isegi mu huuled oli valged, ja oh-kui-ilus.
Aga nüüd on huuled jälle normaalset värvi.
Lisaks, kuna ma mitte midagi muud teha ei jaksanud, vaatasin ära veel ühe (TM) doki Queenist. Ja kui mul oli kõige halvem, hakkas Freddie ka parasjagu surema ja tal on NII HALB ja siis ma nutsin tema pärast veel korra.
Mitte et ma ennemalt poleks seda teinud mitteloetud arvul kordi. (Loe: palju.) Kuidas ta "These Are the Days of Our Lives" lõpus ütleb veel korra "I still love you" ja see on nii ... meile.
Räägitakse, et me ei nuta mitte, kui miski on kurb, vaid kui miski on ilusam, kui ootasime.
Minu puhul tõsi.
No ... enamasti.
Mul läks aega, et albumit peale "Innuendot" ka tõsiselt võtta. Sest "Made in Heaven" oli mahe, täis leppimist ja õrnust, ja pärast "Innuendo" teravust ja kartmatut meeleheidet tundus see - võlts.
Ent nüüd olen vanemaks saanud, mõistnud, et mõnesid asju ei SAAGI muuta, SAABKI vaid leppida - ja et ses leppimises on väga suur ilu sees.
Pealegi pole see album üleni pehme nagunii. Kuigi - aus olles - Queeni parimate tööde kvaliteeti seal ka pole.
Ma vist ei ole Queenist enne eriti rääkinud, mis?
Kuidas see kattis kogu mu lapsepõlve, kuidas me ainus Queeni vinüül ütles mulle (kujund!), et pean ta kasseti peale ümber lindistama, sest võibolla läheb plaat katki (mis ma olin, 8? 9?). Kuidas ma ostsin aastaid hiljem Viru tänavalt, vana Pioneeri kino all avatud kassetimüügipunktist teise Greatest Hits kasseti. Oma taskuraha eest, sest no paremat kohta selle kulutamiseks polnud. Kuidas mu ema mees kinkis mulle isesalvestatud Innuendo - ja kuidas ma NUTSIN, kui Freddie suri.
Kuidas me vaatasime Live Aidi. Kuidas vaatasime Freddie mälestuskontserti külas (ainus, kelle hääl mind rahuldas ja mõtsin, et tema võib Queeni laulda küll, oli Liza Minelli), kuidas kui me Taanis käisime (kahel erineval aastal vähemalt kuu aega korraga), olid mu meelisatraktsioonideks seal Night at the Opera plaat ja Queen Wembely staadionil - 1986 vist? topletplaat ja LOOMULIKULT tõin need kassetidele ümber lindistatuna koju.
Ja koopiamasinaga tehtud ümbrispaberid ka.
Ma ei oska seda armastuse määra õieti kirjeldada, mis mul nende vastu oli. Kõik plaadid, mis kassettidel saada, omastasin. Igasuguseid obskuurseid lugusid tean, sest ma kuulasin neilt kõike. Korra raadiost soovilugu tellides (Queen, "You're My Best Friend") sain sealt kiita, et tean, et loo autor oli John Deacon ja ta mängis/mängib bändis bassi. Olen tõeline Queeni-spetsialist. Nagu ... niiiii triviaalne teadmine ju, see oli isegi hitttlugu, dohh, muidugi ma tean!
Ikka veel arvan, et viimase peal bänd - aga noh, aeg on mööda läinud ja mul on arvukalt teisi lemmikuid samuti. Kuigi - oli ka tollal, lihtsalt mitte kunagi sel tasemel.
Mitte kunagi sel tasemel.
Isegi a-ha mitte =)
Aga vähemalt polnud ma blogikokkutulekul, eks ole. Vähemalt ei nakatanud ma sealseid inimesi (see on nakkuslik, üleüleeile oli mu pojal, kuigi oluliselt leebemal kujul, õnneks).
Tohutult vinge.
Tänaseks on see hull iiveldus jms üle. Aga teate, et migreeni käivitab valukeskuse aktiveerimine muuhulgas? Et kui sul on päev otsa olnud jube, nt miski rotaviiruse moodi viiruse, sapikivide või maohappemäratsuse pärast, on järgmisel päeval migreen?
Jah, mul on tablette veel. Aga igatahes esimene neist tegi valu aint vaiksemaks. Ära ei võtt.
Noh, vaatame asja head külge: kuna ma pole eile midagi söönud, täna hommikul võtsin 5 krabipulka ja samapalju lusikatäisi jäätist, et veresuhkrut natukenegi buustida, ja eile joodu öökisin kohe välja, olen silmanähtavalt kõhnem.
Kuigi imeline näokaunidus on möödas - kõik puna valgus eile minema, isegi mu huuled oli valged, ja oh-kui-ilus.
Aga nüüd on huuled jälle normaalset värvi.
Lisaks, kuna ma mitte midagi muud teha ei jaksanud, vaatasin ära veel ühe (TM) doki Queenist. Ja kui mul oli kõige halvem, hakkas Freddie ka parasjagu surema ja tal on NII HALB ja siis ma nutsin tema pärast veel korra.
Mitte et ma ennemalt poleks seda teinud mitteloetud arvul kordi. (Loe: palju.) Kuidas ta "These Are the Days of Our Lives" lõpus ütleb veel korra "I still love you" ja see on nii ... meile.
Räägitakse, et me ei nuta mitte, kui miski on kurb, vaid kui miski on ilusam, kui ootasime.
Minu puhul tõsi.
No ... enamasti.
Mul läks aega, et albumit peale "Innuendot" ka tõsiselt võtta. Sest "Made in Heaven" oli mahe, täis leppimist ja õrnust, ja pärast "Innuendo" teravust ja kartmatut meeleheidet tundus see - võlts.
Ent nüüd olen vanemaks saanud, mõistnud, et mõnesid asju ei SAAGI muuta, SAABKI vaid leppida - ja et ses leppimises on väga suur ilu sees.
Pealegi pole see album üleni pehme nagunii. Kuigi - aus olles - Queeni parimate tööde kvaliteeti seal ka pole.
Ma vist ei ole Queenist enne eriti rääkinud, mis?
Kuidas see kattis kogu mu lapsepõlve, kuidas me ainus Queeni vinüül ütles mulle (kujund!), et pean ta kasseti peale ümber lindistama, sest võibolla läheb plaat katki (mis ma olin, 8? 9?). Kuidas ma ostsin aastaid hiljem Viru tänavalt, vana Pioneeri kino all avatud kassetimüügipunktist teise Greatest Hits kasseti. Oma taskuraha eest, sest no paremat kohta selle kulutamiseks polnud. Kuidas mu ema mees kinkis mulle isesalvestatud Innuendo - ja kuidas ma NUTSIN, kui Freddie suri.
Kuidas me vaatasime Live Aidi. Kuidas vaatasime Freddie mälestuskontserti külas (ainus, kelle hääl mind rahuldas ja mõtsin, et tema võib Queeni laulda küll, oli Liza Minelli), kuidas kui me Taanis käisime (kahel erineval aastal vähemalt kuu aega korraga), olid mu meelisatraktsioonideks seal Night at the Opera plaat ja Queen Wembely staadionil - 1986 vist? topletplaat ja LOOMULIKULT tõin need kassetidele ümber lindistatuna koju.
Ja koopiamasinaga tehtud ümbrispaberid ka.
 |
| Ainus pilt, mis mul ENDAst sealt Taanist on - see, kes loeb "Meistrit ja Margaritat" muidugi. Jep, ma näen 12-13 aastase kohta eakas välja. Lapsukesed legodega on mu vend (see blond) ja üks Joel. Põlved on vist Sandra omad. Muide, ma olin ka veendunud, et mul on väga koledad käed. Paks ja kole niikuinii. |
Ikka veel arvan, et viimase peal bänd - aga noh, aeg on mööda läinud ja mul on arvukalt teisi lemmikuid samuti. Kuigi - oli ka tollal, lihtsalt mitte kunagi sel tasemel.
Mitte kunagi sel tasemel.
Isegi a-ha mitte =)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar
Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.