teisipäev, 14. august 2018

Normaalne, heas mõttes

Läksin ujuma (mis, normaalne Eesti suveilm ju?) ja sillakese eel peale raudteed karjuti mind kui "prouat" peatuma.
Teisel pool olid vanaema (no umbes kuuekümnene daam) ja lapselaps (umbes kaheksane poiss)  (sugulussuhe oletatav) jalgratastega ning mõlemad hüsteeria piiril.
"Seal on madu! Rästik!" karjus üks.
"Ei mitte seal, teisel pool! Silla peal!"
"TEISEL pool!"
"Teist vasakul, müüri ääres!"
Mina, kes ma olen hoidunud vasakule ja vaadanud paremale, sest teisel pool tähendab minu jaoks "teisel pool, kui sa oled", näen ka viimaks.
Mina: "Oi kui nunnu! Nii kaunis! Aga see ei ole rästik, see on nastik. Kollased põsed paistavad kaugele!"

Teglikult ei olnud need põsed erekollased nagu pildiraamatus. Rohkem kahvatukollased, peaaegu valged. Ka nastik ise polnud mitte läikivmust, vaid hall. Aga siiski - too niiöelda-vanaema oli hullumas. Pärast, kui mina üle silla ja nastik oma teed vingerdamas, tänas mind korduvalt, et tema arvas, et rästik, poleks teadnud, et nastik, poleks ma ütlenud ...
Kah asi, mille pärast muretseda, tõesti.
Nii rästiku- kui nastikuhammustusega traumapunkti, sest nastiku suust saad peaaegu 100% rõveda infektsiooni muidu, kumbki samas surmav ei ole: mis seal nii väga vahet! Pealegi (miks ma täiesti rahulikult astusin sillale, kui vanaema ja pojapoeg teisel pool meeleheitlikult karjusid) ega ka rästik ei ründa ju inimeset, suu ammuli, nii rästik kui nastik üritavad teelt eest saada ja oma normaalset elu elada kusagil mujal kui inimeste jalgteel.
Nagu ... ja selliseid inimesi PÄRISELT on, kes hulluvad, madu nähes?!

Noooojah ...

Ma arvan, kõige rohkem traumeeriski mind inimeste hullumise nägemine. Mingit põhjust pole, ent on karjumine ja häda.
Kuigi "prouaks" kutsutud olemine oli ka kainestav. Ma ikka elan usus, et näen välja nii umbes 33-34, mitte päris neiu enam, aga mitte ka "proua". Eriti vanaemaealise meelest.  Aga tühjagi.

Siis käisin blogikokkutulekul, kus saime Paulaga hästi jutu peale - nii palju sarnaseid kogemusi ja ma muudkui noogutasin - kuigi ühte oma juttu mahutasin lisaks teemale, mis sinna kuulus, ka lisateema, mida ei olnud tegelikult millekski vaja.
Mina, jutulooja, mhmh =P
Üldiselt olin üritusega hästi rahul, mitte viimases järjekorras sellega, et võtsin arve ja tulin ära enne, kui pilt päris kaldus.

Aga selle rõõmu anulleerisin täna, käies tütrega kulmutehniku juures ja pärast lobisedes pärast paar tundi ILMA HOMMIKUL KOHVI JOOMATA.
Kui kolme paiku pea tuikama hakkas ja ma kähku ühe latte ostsin, oli juba hilja. Täisvärk-peavalu, mille vastu aitasid lõpuks migreenitablett+ibuprofeen+kuum dušš+uni - ja need kõik kokku siiski jeeli-jeeli, selline pehme ja valuõrn tunne on ikka.
Tütar on uue kooliaasta ees üsna arusaadavas õuduses. Ütles, et tal polnud nii hirmus ka esimesse klassi minna. Tal oma sõnul on selgelt tendents tormata kõik uued inimesed läbi - ja see lõppeb sellega, et tal ei teki ühtegi päris sõpra, sest ta jookseb nende juurest, kellega klapib, ka edasi, et KÕIGI JUURDE JÕUDA.
Ent tal on kavas seda kommet kontrolli all hoida ja ma usun, kõik saab hea.

Kodus kirjutasin poja korvpallitreenerile (kes krt korraldab lastele, kordan, LASTELE, kes ei ole profiks hakkamise serva pealgi, 4 kolme-ja-veerandtunni pikkust trenni nädalas???) ja nüüd on ses osas süda rahul, et olen väljendanud: trenn peaks olema tore ja rõõm, mitte ränk ja masendav töö.
Püüdsin peavalu kiuste olla leebe ja kinnitada, et ositi me ikkagi ajame ühist asja - et poiss, minu poeg, teeks võimalikult rohkem trenni.
Neli kolme-ja-veerandi-tunni pikkust treeningut nädalas ei ole ses osas abiks, vaid toovad kaasa "See on nagu kool juba! Ta on täiesti hull!" reaktsiooni.

Muidu kiidan väga heaks ilmade normaliseerumise ja jõevee meeldivalt jahedaks muutumise. Jõe ääres pole ka kedagi teist, nii et rahulikult märgadest ujukatest kuiva pesusse rõivastumine, püüdmata end seejuures end kleidi alla peita, oli väga helge kogemus.
Aint üha kasvav hulk lemmeid vees on kergelt häiriv. Vahepeal on päris veider tunne ujuda ning pärast on rohelisi ebemeid KÕIKJAL. Eriti muidugi juustes, aga õlavartel, jalgadel ja ujukate sees igal pool samuti.

21 kommentaari:

  1. Inimesed kardavad paaniliselt igasuguseid asju, loomi ja putukaid. Madusid, muidu usse, ämblikke, hiiri, rotte, sisalikke, konni, nahkhiiri... Loetelu on lõputu, siia said vist enamlevinumad. See on igavesti veider, kui arutud võivad inimesed oma hirmudes olla. Mina loodust ei karda, rästikule just pai tegema ei lähe, aga mõõdukalt kauguselt imetlen. Pimedust ma ka ei karda. Olen ikka imestanud ja mõnikord poole suuga irvitanud inimeste üle, kes näiteks konna või koibiku peale hüsteeriasse lähevad. Samas. Kui järele mõelda, on mul ju samamoodi oma irratsionaalsed foobiad ja hirmud. Need lihtsalt ei paikne looduses, vaid hoopis teistes eluvaldkondades. Inimestevahelised suhted (mõned osad sellest) võivad olla päriselt jubedad. Nii et ma vist parem ei naera enam teiste inimeste napakate hirmude üle, ega ma ise palju parem olegi.

    VastaKustuta
  2. Mul ei ole paanilisi hirme.
    Enam ei ole mul üldse hirme, aga ma siiski mäletan, mida tundsin diiselrongidesse viivate astmete ja perrooni vahelise vahemiku ees. Ma ikka VÄGA kartsin sinna sisse kukkuda väikesena.
    Madala perrooni ja astmetest ülesronimisega polnud mul mingit probleemi, aga kõrge perroon ja haigutav vahemik ... brr.

    Aga arvestades, et too "vanaema" rahunes oluliselt, kui kuulis, et nastik, mitte rästik, maitea, kas ttema hirm foobia kirja läheb. See oli lihtsalt ebaratsionaalne hirm "mürkmadu!" ees.

    Aga jah.
    Ma ei karda:
    avalikke esinemisi
    ühtegi looma, kuigi ookeanis ujudes haiga ei tahaks kohtuda - lihtsalt see kohtumisvõimalus on ju nii väike, palju tõenäolisem on auto alla jääda tänaval, et ma oma käitumistes ja käimistes end küll sellest mõjutada ei lase
    ronge =P
    ma ei karda isegi võõraid inimesi ega kõrgust
    Mul hakkab ebamugav ja halb, aga ma ei KARDA neid. Tean lihtsalt ette, et ma väga ei kannata neid ja seega väldin mitte hirmu pärast, vaid teadlikult.
    Mis ei tähenda, et ma kõrgetesse tornidesse ei roniks või võõraste inimestega kohtuma ei läheks täiesti teadlikult, aga arvestan, et pean pärast end välja puhkama ning väga palju järjest seda teha ei tasu, see on lihtsalt enda piinamine, millest keegi õnnelikumaks ei saa.

    VastaKustuta
  3. Einoh, kui peaga mõelda, ongi foobiad naljakad. Ma ise arvan ka, et see on ilmatuma totter, kui Täiskasvanud Inimene (TM) miski pisikese ebaputuka märkamise peale valju häälega ja suurel kiirusel teise tuppa jookseb. Arvan - aga jooksen ikkagi, sest sedasorti foobia-lylitus tundub toimuvat ammu enne kui pea mõtlema hakata jõuab. Veidi hiljem on uuesti naljakas, siis, kui mõistus uuesti koju jõuab. Ma ei näe selles (naljakuses) mingit kahju, kuniks ymbritsevad enne heatujulist tögamist probleemi ära lahendavad ja teise inimese nõrkust kurjasti ära ei kasuta.

    VastaKustuta
  4. mul tekkis aga küsimus, miks jõe ääres, kus saab rahulikult kleidi alla varjumata riideid vahetada, üldse ujumisriideid kanda? kas sul on riietega mugavam ujuda kui ilma (uurin põnevil, et kas jälle saan ühe huvitava inimestevahelise erinevuse teada)? ma ujun alati ilma, kui vähegi tundub, et saab. sh linnalooduses ja päeva ajal, kui tundub, et siin vist praegu ei käi kedagi.

    VastaKustuta
  5. (st mu põhiargument ujumisriided selga panna on "äkki keegi kutsub muidu politsei" või "äkki ma haavan kellegi tundeid" vms - aga see, et keegi järsku salaja piilub, eriti ei häiri.)

    VastaKustuta
  6. Ega ei ole mugavam, aga just - kui keegi silmab mind riideid vahetamas, pole väga vahet, selleks ajaks, kui politsei tulla võiks, oleksin juba riides niiehknii - aga kui läheksin alasti ujuma ja ujuksin seal kolmveerand tundi rahus linna piirides ja avalikus kohas edasi-tagasi, on liigagi võimalik, et tuleb mingi jama ja ma ujukaid kanda tahan rohkem kui jamaga riskides võimalusi surkida =)
    Pealegi meeldivad mulle mu ujukad, las nad ka vahel jalutavad ja on sihipäraselt kasutatud =)

    VastaKustuta
  7. aa, ok, kui meeldib, siis on kõik arusaadav.

    mulle meeldib iseenesest mu trikoo - peeglist vaadata. aga ujuda on sellega imelik, sest mul hakkab kohe tunne "mismõttes ma lähen riietega vette, need saavad ju märjaks" ja eriti "kui ma nigunii riietega vette lähen ja need märjaks teen, miks ma kohe nendesamadega ei või minna, mis mul juba seljas on?"

    VastaKustuta
  8. Mul on ka ujumisriiete vastu tõrge. Avalikes kohtades ikka kasutan, aga kui vähegi võimalik, käin alasti. Alasti on kõigepealt palju parem tunne ujuda, teiseks on ujumisriided sellisest napakast materjalist, mis kuivab igavesti. See 10 sekundit, mis ma vette lähen ja teised 10 sek, mis ma veest tulen ja räti ümber võtan, sätin võimalusel ajale, kui jõllitajaid ja potentsiaalseid pahandajaid on vähe.

    Ma ei usu, et keegi politsei kutsuks. Nojah, avalikus tihedalt asustatud rannas ehk tõesti, aga kui üksik inimene juhtub mind 10 sek alasti nägema, siis sealt ma küll rünnakut ei karda. Seetõttu ma käin ka võimalusel väikestes ujumiskohtades, kui on võimalik valida.

    VastaKustuta
  9. No ma ujun jões =) Kummagi kaldani 3 meetrit umbes =) Ja ma ei püsi siivsalt veepeidus, eriti kui selili ujun =) Ikka välgutan väga =)

    VastaKustuta
  10. Lendav, normaalsed ujumisriided kuivavad hetkega.

    Ma käsin ka eile ujumas... meres.. olid ka mingit rohelised libled, aga vähe. Ja nädalavahetusel oli meri täiesti puhas ja täiesti soe. Ja kuna oli öö ja tühi rand, siis käisin riieteta, politseid ei märganud..

    VastaKustuta
  11. Eelistan käia ujukatega, eriti suurtes looduslikes veekogudes. Ilma tunnen end kuidagi kahtlaselt haavatavana, seda otseses mitte moraalses mõttes. Olen saanud paar korda kaladelt näpust päris valusalt hammustada (seda küll ookeanis snorkeldades).

    Eelmainitu on tekitanud "foobia", et mõni pirakam kala võib mu mehelikku kehajätket ussikeseks pidada. Kus selle häda ots, pealegi oleks garanteeritud noomimine kaasa poolt teemal: "Kuidas sa nii hoolimatu võid olla, minu peale üldse ei mõelnud" :P

    VastaKustuta
  12. Vastuseks küsimusele, kes teeb lastele (!) 4 kolmetunnist trenni nädalas Ujujad. Ma sain treeneri põlguse osaks kui teatasin et ma ei kavatse oma last laupäeva hommikul kell 8 basseini ajada. Trenni oli siis 5 päeva nädalas 1,5 üldfüüsilist ja 1,5 basseini. Tublide vanemate lastel oli 6

    VastaKustuta
  13. Mul telefon ei lase eriti kirjavahemärke panna. Isegi kui ma vahel tahaks. Sry

    VastaKustuta
  14. Mis on sellise treeneri peas, kes nii suhtub?
    Pime viha oma spordiala vastu?
    Pime viha laste kui selliste vastu?

    Mul on kaks last ujumistrennis...

    VastaKustuta
  15. Ma ei tea, kui tihti Kauri lapsed trennis käivad, aga mu jaoks on lastetrennide ülemine piir 4xpoolteist tundi nädalas. ÜLEMINE.
    Ka kaks kord tund aega on juba asi, mitte "ach, nii vähe pole mõtet trenni teha". Sest ma ei ürita ju oma lastest kutselisi sportlasi teha, ma tahan, et neil oleks põnev ja lõbus ja nad liiguksid ja hakkaksid head tunnet liikumisega seostama.
    Aga hulk lastrenne on vist plaaniga toota sportlasi. Ühtegi teist seletust ma ei oska näha treeningplaanil 4xnädalas kolm ja veerand tundi järjest.

    VastaKustuta
  16. See treeningplaan kõlab täiesti ajuvabalt. Paula laste ujumistrenni oma ka. Minu seitsmesel plikal algab sügisel neljas hooaeg ujumistrennis, teist aastat spordirühmas (ehk rühmas, mille eesmärk laiemalt on sport, võistlemine, treeninglaagrid - homme algab nädalane laager) ja sellest sügisest on neil esimest korda trennid kolm korda nädalas, ilmselt tund korraga. Kuuel päeval nädalas treenivad selles klubis need noored, kes noorte EMidel kuue sekka jõuavad :D Aga see kubi on üldse hästi tšill ja äge, tegelikult allveeujumisele orienteeritud, aga nö tavalise ujumise litsentsiga ka ... treenerid on noored ja suur osa neist võistleb veel ise aktiivselt, aga samas nagu teine perekond lastele, viitsivad nendega möllata ja laagerdada ja võistlustel käia jne.

    VastaKustuta
  17. Lugesin tagatipuks hiljuti artiklit, kus öeldi, et tglt on natukesel trennitegemisel suurem kasutegur - selles mõttes, et see liikumisvõime ja jaksamise jne kasv, mis tuleb ühe trennitunniga nädalas, võrreldes eimillegagi, on tohutu, aga edasine kvaliteedihüpe, mis tuleb siis, kui teha veel rohkem, on sellega võrreldes juba kleenukene. st rohkem trenni tehes on küll paremad tulemused, aga mitte NII palju paremad, et tavainimesel tasuks pool aega trenni peale panna (kui talle just endale õudselt ei meeldi). Eriti oluline sõnum oli artiklis muidugi see, et paljud ei tee üldse, sest arvavad, et kui õudselt palju ei treeni, pole kasu - mis tähendab, et rohketrennikultus on kokkuvõttes kontraproduktiivne.

    VastaKustuta
  18. Mu laste klubi trennikavad on kõik kenasti avalikud:
    https://ujumine.blogspot.com/2018/07/kursused-tallinna-inglise-kolledz-kohti.html

    Kavas on nooremal poisil 5 ja vanemal 4 korda nädalas, aga reaalselt jõuavad nad trenni vähem, sest muu elu segab. St kui lapsel on laupäeval trenn, aga ülejäänd pere tahab maale sõita, siis me sõidame maale ja p-sse see trenn.

    VastaKustuta
  19. Aga tühja need tunnid, eeskätt on küsimus suhtumises. Mismõttes treener võtab mingi seisukoha minu kui lapsevanema või meie kui perekonna kohta? Ja kui võtab, siis mina võtan vastu ja leian oma lapsele teise huviala. Võimalusi jätkub ja ma ei taha teha koostööd ettevõttega, kes lubab endale klienti põlata.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.