Pisiasjad, pisiasjad

Issake, ma nägin Trumpi unes! Rumalavõitu, ent suht sõbraliku onukesena. Ma ei mäleta, et ta midagi teinud oleks, lausus paar asja, aga mäletan oma unenäo-ehmatust. "SEE ongi päris Donald Trump! Pealnäha nii ebaoluline ... Aga tema ONGI Trump!"

Jube.
Sest tegelt ma kardan, et see oli adekvaatne unenägu. Et siuke ta ongi. Mitte kaval näotegija nagu need EKRE-vennad (mis krdi mõte on sotsiaalmeedias rõhutada Trumpi või EKRE nõmedusi? Nende valijatel on sügavalt kama, nõmedused ei kõiguta neid absoluutselt ja häälte peale mängijad teavad seda ka, et võivad mida tahes teha, valijaid huvitab väga vähe muud kui "õige" retoorika. Mida tuleb veel lisaks edastada väga lihtsate sõnadega), vaid päriselt nõme.

Käisin täna sel kehalise-teemalisel istumisel. Või vähemalt proovisin minna. Küsisin kirja teel, kus ruumis. Vastust ei saanud. Läksin määratud kellaajal ikkagi koolimajja kohale, aga valvelauas ei teatud ka midagi.
Tulin siis koju ja avastasin arvutist teate ruumi kohta, kuhu minna.
Ma ei tea, normaalsetel inimestel on nutitelefonid vist, nii et vahetult enne kohtumist teatada, kus, on kombes käitumine.
Aga see oli esimene kord iial, kus mul oleks seda telefoni vaja olnud. Nii et selle asemel, et nutitelefonivajadusse mattuda, keeran nina taeva poole ja leian, et pff, minusugustega võiks ikka KA arvestada,
Mis, et normaalne inimene oleks õpetajate tuppa läinud uurima?
Selgelt see on minu jaoks liiga keeruline.

Käisin siis nõupidamise asemel raamatukogus, aga loomulikult oli poja kohustusliku kirjandusena tähtis "Harry Potter ja tarkade kivi" välja laenatud. Sest see on kogu ta klassil ju kohustuslik - parimal juhul.
On ka võimalik, et kõigil kuuel tema kooliastme klassil.
Nah, eks ma laenan mõnest pealinna raamatukogust siis.

Aga paras "kõik ebaõnnestub!!!" tunne tuli küll peale, mis siis, et ilm imeilus, õun, mille "võta tasuta"-kastist võtsin, väga maitsev ning puhastasin kutsikapoolse oksadenärimise, plastkarpide närimise, jalgpallinärimise ja pehmismõõgatoorikute närimise jäänused kõik puha vaibalt ära. Viisin tolmukoti poole peal tühjaks ja jätkasin.
Siiamaani on "miks ma üldse" peal.
Kusjuures mina omateada ei teinud isegi midagi valesti. See oligi üks põhiõudusi teemal "kuidas ma rongi alla jõudsin". Et teed KÕIK ÕIGESTI - ja ikka on tulemuseks õudus ja valu ja misMÕTTES?! Ma tegin nii hästi, kui suutsin, takkajärgi ka ei näe, et midagi paremini saanuks teha - pidi ju siis hästi minema!!!
See ümbervaatamine, et minu teod ei määra ära, ei ole olemas Õigeid Valikuid, mis toovad õnne, vaid ainult juhused, oli väga raske. 
Aga no see teadmine nüüd lohutab, teeb maailma taas kergemaks ning kuldsemaks. Teadmine, et tegin omapoolse parima. Ei tuld välja? No ei tuld siis.
Mina ei määra maailma ära, maailm toimub omasoodu.

Nojah, ent autot ma ei juhi, elusid ei päästa ja kunstliku viljastamisega pean ikka veel pausi, sest mul sai raha otsa.
Et seda tähistada, läks keha lolliks ja ma tilgun juba 8. päeva verd.
Arvestades, et muidu olen umbes 3-5 päeva peal, on 8 rängalt palju.

Maivõi. Pisikesed asjad, aga täi(e)(na)ga tüütud.