Küllalt hea

Arvuti pakkus mulle laulu (muuseas selle ühe põhjal, mis mängis).
Noh, juutuub pakkus, olgu.
Ma seekord võtsin pakkumise vastu. Kuulasin ära ja tõdesin (valju häälega, kui kedagi kodus pole, ma vahel räägin endaga valjusti): "Täiesti ok laul oli."
Vaatasin mõtlikult ringi, ebakindel, kas süüa veel üks kohuke või mite. Siis võtsin hoopis aknalaualt banaani. "See tundub täiesti ok söök olevat."

Muuseas oli mul õigus - küps banaan maitseb kohvi kõrvale imeliselt hästi.

Siis jäin mõtlema, kas "ok" on piisav. Kas selle tegemine, mis ok tundub, on ikka päris sama kvaliteediga, kui "nii ma tahan, nii olgu!"-tegemine?

Mul on mitte kohutavalt kaugest minevikust kogemus, kus minul alguses "ei oleks midagi sinuga seksimise vastu".
See olek kestis ja kestis, muutus vaikselt "tegelt oleks päris lahe"ks ja siis veel mõned kuud hiljem "a mis mul viga on?!"iks. Ja kui ma siis viimase teema tõstatasin, üsna teravalt, oli mees:
"Oot, aga sul on ju "poleks midagi minuga seksimise vastu"? Mina ju ei taha, kui mind ei taheta."
Ja ma sain aru küll.
"Oleks ok" ei ole "tahan väga!"

"Päris ok" tegelt ei peaks olema põhjus, miks tarbida, onju? See laul oli päris ok, aga ei vaimustanud. Banaan samas osutus reaalsuses paremaks, kui ette arvasin.
Vaimustas, kui nii tahate öelda.

Mul on igal alal umbes 40 lemmikut, mida on võimatu järjestada. Välja arvatud vast mehed, koerad (mu lemmikud on suured, kollased, segaverelised. Ja bernhardiinid. Ja njuufad) ja värvid. Need viimased pole mu jaoks lemmikud päris varjunditäpsusega, aga toonid siiski on olulised. Ei saa kuidagi öelda, et mu lemmikvärv on roheline või kollane või sinine, neil on niiiiiiiiiiiiiiiiiii palju toone ju!
Nojah, meestest, koertest ja värvidest on mul lemmikuid vast 5 või nii.
No olgu, 10.

Aga samas, kõige selle "vaid parim on küllalt hea"-mõtteviisi juures ei arva ma sugugi, et peaksin elus ainult lemmikutega piirduma. Vaheldus hea! Et kui mul on pikad paksud juuksed, ma ei tohigi kunagi siilipead proovida, sest juba on ju hästi? Mii-daa?!
Rääkimata sellest, et banaan oli märksa parem, kui ootasin.
Lausa vaimustav.
Elik kui ma TAHAN uut proovida, ei ole mõte "a vbla see pole hea?" üldse kõneväärne. Selle tegemine, mida tahan, hõlmab endas juba eos "tulemus ei pruugi ideaalne tulla, aga ma tahan proovida!"-momenti.
Krt, mul ei ole head hinnanguvaba võrgupäevikumetasilti selle arutluse juurde =) Pole isegi "uus mina", sest proovimine, katsetamine, passitamine on ammu koos minuga käinud kõigil elualadel. Lihtsalt mu hindamisskaala oli väga paigast ära. Mis nüüd oleks "kuku-pikali-kui-lahe, kindlasti, jaa!", oli toona "Polegi halb. Vist."

Mul ei ole sellest ühtegi pilti, aga suvel, kui olin 19, nägin täiesti uskumatult hea välja. Ise ka vaatasin ja vaatasin peeglist: päevitunud, suuresilmne, mul oli erkkollane (kaltsuka)pluus, mis sobis ideaalselt, kuid üks valge toakaaslase oma, mida ma järjest ära vinnasin, oli ka jumalik, kandsin pikka seelikut, mis oli ideaalselt mu keha järgi, A-lõikeline, rõhutas mu peenikest pihta, samas varjates (tookord mu arust) liiga suurt tagumikku, ja no lihtsalt NII ILUS.
Aga kuna sellest ilust polnud midagi kasu, isegi kahju oli: korra, kui ujumast tulin, toakaaslase valge kergelt läbipaistvast õhukesest puuvillasest särk seljas, mingid poisid kommenteerisid, et häh, arvab, et on Sabrina, ja see oli kogu tähelepanu, ikka kahtlesin, kas on ilus.
Mulle endale meeldib, ent mingit tulemust märgata pole.
Ju siis pole piisavalt kaunis siiski.
Nii väga uskusin teiste vaadet üle enda oma. Kui mujalt kinnitust ei tulnud,  küllap eksisin. Et ma ise endale meeldin, on pfff.

Rääkisin sellest ükspäev ka oma terapeudiga. Et juba päris noorest east alates, kooliminekust peale, ma ei saanud aru, miks mõne asja eest saan kiita (kuigi minu arust suht suvaline) ja mõne asja eest mitte (kuigi isegi tagasi mõeldes lööb suu ammuli, KUI lahe see oli).
Õpppisin sisse, et minu hinnang on täiesti sõltumatu sellest, mida teised näevad. Ja PÄRISELT loeb ikka see, mida teised ütlevad, mitte mida ise tunnen.
Sellepärast võtsin ka kohutavalt südamesse, kui mu romaanid midagi ei saanud Tänapäeva romaanivõistlustel. Et MINA arvan, et head, ei tähenda ju midagi! Minu enda hinnangud on täiesti kööbakad!
Teiste arvamus on tõene, nemad näevad paremini, autentsemalt, ehedamalt. Mulle võib TUNDUDA, ent kui tulemit ei ole, tundub valesti.

Avastus, et pohh teised, loeb aint, mida mina ise tunnen, on päris uus, vast 3 või 3 ja pool aastat vana.
Ei, mulle üritati seda varem ka õpetada, aga kuna ütlejate ütlemismeetod oli vildakas (paha mina, miks mul enesekindlus nii väga teistest sõltub, paha, paha, paha!), ei saanudki ma sellest muud üles korjatud kui usu, et olen paha.
Tähendab, veel halvem.
ÜLENI PAHA!!!!
Kui mu pojal koolis arenguvestlus oli, küsis õpetaja, et mis mu meelest on tema juures hästi. Ma vastasin silmade särades, et eelmisel (nüüd siis üle-eelmisel) kevadel tuli poeg koju klassikaaslaste diplomiga "kõige enesekindlam". Ja no siis ma mõtlesin veel korra, väga mõtlesin, et krt, MIDAGI ma olen õigesti teinud.
Sest enesekindlus määrab kõik.
KÕIK.
Väga keskpärast enesekindlalt esitledes saad väga palju tõenäolisemalt ka teiselt soodsa tagasiside, kui head asja kõhklevalt ja murelikult esitledes.
Lisaks määrab enesekindlus õnnetaseme. Ma võin teha vigu, ent olen ikka oivaline! Kõik inimesed teevad vigu, ma ei ole seepärast HALB inimene!
Lihtsalt inimene.
Jap, ma olen Poeglast kasvatades midagi väga õigesti ja hästi teinud. Jee mina!

Panen mõne sitaks hea laulu siiski =) Mitte selle "ok".
Vaikselt võib seda kuulata ka võtmes "ma tahan, mis siis, et see kuidagi arukas pole".