Lihtsalt suvalised igapäevased pisiasjad

Läksin eile koeraga jalutama ja taevas oli mahedalt tumekollane.
"Oi, päike juba loojumas, kuigi kell on alles neli?" mõtlesin, aga kaugemale mõtlemisega ei jõudnud, kui "Talv on tõesti ligi."
Alles siis, kui olin koeraga ära jalutanud pikema ringi kui iial enne, metsa vahel lehtedes sahistanud ja nende hullunud punasust imetlenud, kuulanud, kuidas jõgi kohiseb, omaette palju laule laulnud (enamasti ansambli Aroonia reperturaarist, Anneli tehtud viisid ja heade poeetide tekstid), koerakaka ära koristanud, Totorot märja rohu sees nagistamas vaadanud (kuram, on mul lehm või koer?) ja hakkasime koju tulema, taipasin, et PÄIKE IKKA LOOJUB VEEL.
Ereoranž ja fuksiavärv, mis hajub arusaamatult tumekollaseks, ja peaaegu punane valguskiirte pesa ning lillad horisontaaltriibud ülevalpool ja no MIDA VÄRKI.

Pilti ma ei tee pärast seda, kui kuskil 19-aastasena mul käes juba teine Zenit pekki läks. (Enne seda jõudis ka seebikarp rinnataskust kevadisse, kaunisse, kuivanud heina ja väikeste varemete vahel olnud lompi, kus mingil põhjusel ulpisid ka kaks pisikest surnud kala, kukkuda.)
Paljutõotav fotograafikarjäär lõppes juba eos, sest tehnika, mida kasutasin, muutus kogu aeg kõlbmatuks.

Ja kui teine Zenit andis otsad Prantsusmaa-reisi ajal, millel pildistasin laisalt turuvärva ees tolmus magavaid koeri ja kasse, vihmavalangu kätte jäänud tänavakohviku kooki ja lasin endast võtta fotosid oma mairohelises, õlgadel olevate meelega-avadega pikakäiselises pluusis - ja et ükski pilt ei jäänud filmile, selgus, kui olin selle ilmutusse viinud - otsustasin, et no teatud moel ongi parem. Sest jee ma neid koeri või seda vihmavalingut muidu üldse mäletaksin, kui neist mitteväljatulnud pilte poleks koos küsimärgiga ajju salvestunud.
Mis on ka mu suhtumiseks pildistamisse jäänud.
Ma parem mäletan - ja kui ei mäleta, no siis ju pole mälestusväärne.
Ainus, mida ma ei SAA mäletada, on, kuidas ma ise siis või siis välja nägin. Tegelikult vaatan kõikvõimalikke enda ja teiste nooruspõlvepilte ja oma laste arengut märkivaid ja Murca tehtuid (no kuidas on võimalik sellised (telliseid) mitte armastada) suure naudinguga ... ent ise ikkagi ei tee.

Pealegi kõike kaht ja poolt tundi imelist päikeseloojangut poleks nagunii pildistada õnnestunud või kui oleksin filminud, poleks keegi kurat seda filmi hiljem vaadata viitsinud.
Aga nautige kahe lausega maalitut oma kujutluspildis siis, eks?

Neiu Koer läheb aina tumedamaks. Mulle öeldi, et lisaks põhi- ja aluskarvale on sageli ka juhtkarvad olemas, ja tema omad tulevad ilmselt säärased tumedad. Nii et mõnda aega näeb ta veel tiigerjam välja, kui oligi, pärast vbla muutub üleni sääraseks ... noh, nagu oleks kollane koer tuhasaju kätte saatunud.
Teda on nii hea kallistada! (Mida, et kallistamine on koerale alandav? Ma olen ta omanik ja hetkel ka kasuvanem, kahepoolne nõusolek täiega!)  Vbla seepärast ongi mulle kogu aeg just suured koerad meeldinud: no kuidas sa väikest koera kallistad? Ta on nii näruselt väike; sama võlts tunne kui mänguasja emmates! Kaob ära käte vahele!

Oi, mul on alumise huule all kaks suurt ummistunud poori. Kui käega tõmmata, on tunne, nagu oleks katki ja kärn.
Millega väga lõdvas seoses:

Mu poeg, muide, pildistas

Ühe kindla asja pärast jagasin Ritsiku blogikokkutuleku pilti aastast 2016 ühele.
Ja siis vaatasin ise samuti.

Ei, ma omast arust näen siiamaani päris ilus välja, ka poore alumise huule all oli rõõm peegli ees pigistamas käia, sest sai jälle ennast silmata, aga ...
...
AGA!

Ma olin NII ILUS?

Ei, seda ma olen ikka oma 10 aastat ikka juba teadnud, et võime õnnelik olla on palju olulisem kui ilu. Aga vaatan end sel pildil ja no täiesti selge on, et nii ilus, et ilu su õnnelikuks teeb, ei ole võimalik olla.
Sest no mitte kuhugi ei olnud enam minna.
Või see on ainult mu enda silmades?
Ega keegi peale notsu polegi mulle paaril viimasel aastal öelnud, et jube hea näen välja ja nii.
Ja kui mulle ei öelda, ikka kahtlen. Kui inimesed räägivad ilusatest, kas nad mõtlevad mindki või üldse ei? Vastu ei vaidle, kui ma ise end kiidan, aga ka mina olen nii teinud: no ega ta kole kindlasti pole, võtaks 15 kilo alla ja teeks rohkem sporti, oleks ilus küll. Nii et ma vastu ei vaidle, kuid kaasa ka ei kiida.
Nagu .... ...
Istuja, keskmine, olen mina.
No MIDA te veel tahate, enne kui kiitma hakkate?!?!?!

P.S. Selgub, et juhtkarvad on ka lihtsalt osa pealiskarvast! Jai, ma olen ikkagi tark!
Sest arvasin, et koertel on pealiskarv ja aluskarv ja kõik - ning ongi kõik, lihtsalt pealiskarva osa jaguneb põhjamaisematel koerasortidel omakorda veel kaheks.

P.P.S. Ei, tuleb meelde, et mulle on veel välimuse kohta hästi ju öeldud - üks kord oli fb-s umbes nädala eestki!
Eeva, kui sa juhtud seda lugema, siis ma armastan sind ka!