Kõik on halvasti

Inimese kohta, kes kogu aeg seletab, et on hormonaalne olend, kelle määrab ära keha ja mõistus tuleb teises järgus (kui mitte kolmandas), oli mul väga veider ettekujutus selle kohta, kuidas noodsamad hormoonid kaalu mõjutavad. Või siis ei mõjuta eriti.
Või õieti - ma tegelt uskusin, et mõjutavad, aga teistel. Mul hoiavad menstruatsioonitsükli osadel päevadel vedelikku kehas kinni, siis lasevad jälle vallale ja muud eriti ei tee.

Noh, praktika selgus natu teistsugune olevat.
Eelmisel talvel hakkasin lambist juurde võtma. Mitte midagi teistmoodi ei teinud, sama palju trenni olen kolm aastat teinud, samapalju sõin ka - ja no võtsin juurde. Näiteks seitse kilo.
Selle pealt mingeid järeldusi veel ei teinud, sest no - ju ma siis endale märkamatult sõin rohkem või midagi, ega ma ju ometi jäta kasutamata võimalust enesekriitiline olla, kui mitteolemine nõuaks pealegi oskust vastutust kuhugi mujale panna, kui enda peale võtta.
Aga nüüd võtan alla, samamoodi lambist, midagi tegemata, ja olen seega sunnitud tõdema, et need kunstliku viljastamise hormoonid ikka mõjutasid. Kuna mul sai raha otsa, siis on suvest saati ses osas tühi maa old ja nüüd läheb kaal lihtsalt, mitte midagi tehes, jälle alla.

Nojah. Väga paljuütlev. Ütleb palju loodetavasti neile, kel ka arvamus, et eieieiei, NENDE kehas ei tee hormoonid vähemalt kaalu osas väga midagi.

***
14 tundi hiljem:

Oi.
Oi, see juhtus jälle.
Mida aeg edasi, seda selgemaks saan vähemalt selle, miks mul alati nii valus on, kui mind ei taha mees, keda mina tahan.
Sest mina hakkan tahtma meest, keda ma juba tunnen. Ja siis ma ootan kannatlikult, oh, kohutavalt kannatlikult kuid, vahel aastaid, seekord poolteist aastat, enne kui asi "kuule, ütle nüüd välja'ni" läheb.

Kui siis selgub, et mkmm (ja alati selgub nii. Mis värk? ALATI!), siis mul ei ole: "Kui ta mind paremini tunneks, ta ju tahaks".
Sest nad tunnevad juba.
Nii hästi kui saab - ja ma ei ole neile piisavalt. Või olen liiga, vahet pole.
Kes ma olen, ei sobi neile.
Ma olen valesti.
Ja ma ei tea, mida teha. Ei saa ju hakata kellekski teiseks.
Lihtsalt on, nagu on.

Nii neetult valus. Nii valus, et magada ei saa, aint värisen siin omaette. Suitsu ka pole ja kell on pool viis hommikul. Huvitav, kas võtta koer nööri otsa ja kõmpida 4 km kaugusele bensukasse?



No mis ma muud ikka teen siin. Istun arvuti taga ja kannatan?
Lähen.