Mõistus ja tunded

Oh, mõtteserv!
Katkun natuke, äkki tuleb edasi midagi lahti. Või kui mul ei tule, ehk tuleb teil?

Olen korduvalt ka siinsamas saanud pähe selle eest, et mismõttes ma teen, mida tahan, nii ikka on halb. Ja üldse mitte aru saanud, et MIDA, miks see halb peaks olema, kuidas üldse saab mõelda, et iseenda heaks tegutsemine halb on, kui mu iseenda heaks tegutsemine tähendab automaatselt ka teiste olemise võimalikult heaks tegemist?! (Sest mul on halb, kui teisel on halb.)
Kuidas?! Mis mõttes?! Ma ju räägin lihtsalt, et teiste olemist heaks tehes ei tasu iseennast tähelepanu alt välja jätta, ma olen tähtis, sa oled tähtis ja tehku igaüks teiste heaks aint seda, mida nad ise tahavad!
Ja see on PAHA ?!  Mäh?!
Vähemalt aasta, vist kaks, vbla ka rohkem, olen mõelnud, MIDA ASJA, mis loogika?!
Ja täna, täiesti suvaliselt ütles keegi, et talle on planeerimise raskuse tõttu vaevaline asju mitte spontaanselt teha, ja mul välgatas.
AAAAAAAAAAAAAAAAA!!!!!

SPONTAANSUS on see, mida hukka mõistetakse!

Nojah, aga mulle ei ole spontaansust olemas. Mõtlen kogu aeg kõigele, kogu aeg, kogu aeg, kogu aeg, ma ei tee midagi spontaanselt (ei saagi teha, ainus võimalus mul spontaanne olla on ette otsustada "selles olukorras olen spontaanne, lasen end hetkel juhtida, vaatab, mis saab") - ja unustasingi ära, et sedasi tehakse üldse.
Mõtlemata. Tegutsetakse kuidagi nii, et aju ei ole kaasas.

Ma olen kunagi selle üle endamisi imestanud, kui mul küsiti, et kas ma pole siis kunagi kellegagi voodisse sattunud ja järgmine päev endamisi oianud ja kätega peast hoidnud, et NII VALE ASI sai tehtud? No ikka olen, vastasin, kui ikka seks üldse hea polnud, muidugi on hiljem halb tunne.
Ei, mitte see, seks oli hea, üritab teine mulle seletada, ja mina kohe naeratan ja küsin, et no milles siis probleem saaks olla?
No sõbranna mees nt, öeldi.
Ei no aga ... kui on sõbranna mees, oli ta seda ju ka eelmisel õhtul ja ma ju teadsin teda ennegi? Mõtlesin sellele, otsustasin, et ok, ma tahan seda seksi rohkem kui mitte sõbranna mehega magada, ja läheb? (Mitte et KUNAGI oleksin sedasi teinud, aga hüpoteetiliselt.)

Ja teine inimene EI SAANUD ARU. Pakkus, et vast talle meeldib seks rohkem, kui see tavaline on või mida, mismoodi. Kuidas ma kunagi ei ole?
Mina ei saanud jälle temast aru. Sest kuidas on VÕIMALIK mitte mõelda? Kuidas saab mitte oma tegudest teadlik olla? Nagu ... kogemata saab vastu uksepiita põrgata või püksisääre kinni õmmelda pükstele aplikatsiooni külge pannes, aga mitte oma sõbra mehega magada, emake maa küll!
Või noh, Shakespeare on välja mõelnud mitu viisi, kuidas umbes nii saab minna, aga selleks ikka on väga erilisi tingimusi tarvis.

Aga osad inimesed on spontaansed.
Muidugi!
Spontaansus ON mingi eksisteeriv osis inimestes, on täiesti võimalik, osad (ilmselt paljud) inimesed elavad sellega ja spotaansus juhibki neid rohkem kui mõistus.
Ma siin seletan, et tunded on tähtsad, keha on tähtis, kuulakem neid ... oi, aga jumala palju on inimesi, kelle tegevused tunded ja keha ära määravadki ja kes üldse säärast õpetust ei vaja, sest nad on HOOPIS TEISTSUGUSED.

Inimesed on erinevad, kes seda küll arvanud oleks ...

Aga see tõesti üllatas mind praegu. Kunagi tegelikult isegi teadsin, et sedasi saab, aga kunagi AMMU.

Nii umbes 2-3 aastat tagasi kirjutasin nii:

Muidugi on mul plaanid,
sellised suht kindlad
ja võibolla-plaanid
ja varuplaanid
ja varuplaanidele varuplaanid.
Nende tegemisel
tulevad mängu mõned postulaadid:
teistele inimestele ei tohi loota,
endalt ei või ka lõputult nõuda
ja kaugemale jõudmiseks tasub tasa sõuda.

Aga ikkagi
vahel mu plaanid ei lähe täide.
Sisestage siia sobilik näide -
ma ise ei hakka.
Polegi midagi teha,
lükka takka
või ära lükka - lihtsalt ei.

Vot siis tuleb mängu väljapääs viimne:
pean olema impulsiivne.

Brr.

Ikka veel on nii. Minu jaoks on ilma plaanita tegutsemine nii üleni võõras, veider ja ebamugav, et teen nõnda vast korra aastas.
Kui ikka VÄGA vaja on.