esmaspäev, 19. november 2018

Töö

Poeglaps tegi ajaloo kodust tööd, milleks oli 15 lauset Mespotaamia kohta ja kirjas pidi olema loogiliselt seotud tekst, muidu võtab õpetaja 25% hindest maha

Istus mul voodis, kirjutas ja samas seletas: "Ma olen päris kehv selles loogilise teksti tegemises. Siis ma kirjutan sedasi, et iga järgmine lause tuleb eelnevast. Näiteks: Mesopotaamia aladel elasid inimesed juba ammu, aga tsivilisatsiooni tekitasid nad umbes 3000 a  eest ja nad leiutasid palju asju. Selle kõik ma kirjutasin sinna, et saaksin järgmise lause: nende üheks kõige tähtsamaks leiutiseks oli ratas. See leiutati, et linnast linna kiiremini liikuda. Ja siis ma räägin linnadest!"
Mina: See ongi loogiline tekst. Tähendab, sedasi loogilist teksti tehaksegi.
Poeglaps: Fakkjee! Ma olen nii tark!!!!

Täna valutas mul pea. Isegi ei jõudnud väga kaua valutada, enne kui kütsin sisse valuvaigistid, siis kolmveerandi tunni pärast migreenitableti ja läksin kuuma duši alla takkapihta.
Ja selle järel magama.
Et kaua ei olnud, on oluline peamiselt seepärast, et mulle ei hakka valu õieti õudne tundumagi, kui see kestab alla paari tunni. Aga vist oli õudne. TUNNE oli õudne ja kuigi nüüd enam valu otseselt polegi, ainult nõrkus, uimasus (ja kas ma nõrkust mainisin?), on täiesti läbipõlenud olla.
Nagu oleks midagi rasket teinud.
Janu on ka, aga kööki vee järgi ei jaksa minna.

Oh, läks ainult pool tundi, siis läksin, jõin ja tõin tuppa ka pool liitrit mineraalvett! Jee mina!

Veel 3 tundi hiljem on suht ok olla juba. Käisin Totoroga poes (pisikesed sammud, kuhugi pole kiiret), valgus oli nii kaunis, nagu ta vahel novembris on, kuldne ja hele korraga, ning koju tulles naeratasid taevas mulle roosalillad pilvetupsud.
Ainult on täiega üllatav, et on esmaspäev. Nii äravaevatud, ületöötanud ja viimaks kergendatud tunne on, et olin väga reede-olemise-tundes sees, kui Poeglapsega seoses korraga meenus, et tont võtaks.
Töö- ja koolinädal on EES, mitte möödas. .

Reedel teeb mu tütar playboxi.
Nende koolis on see traditsiooniline hiilgav üritus (eelmise aasta muljed) ning juba umbes kuu aega on käinud:
"Emme, meil on ju kodus sukki ja korsette? Mitu? Saada pildid ka!"
"Need heledad kombineed - mitte mustad, aga peaaegu valged, need sobiksid meile hästi!"
"Meil vist mingeid 1920 aasta moodi toole ei ole?"
"Jaa, saada need klaasid ka, meil on lavakujundust ju vaja!"

Ainult ma mõtlen, et äkki nad on liiga suure tüki hammustanud. Sest noh - need on ju Päris Tantsijad seal?
Samas - samas - kurat, sa kõrgemale püüa, kui tiivad kannavad, miks muidu taevas on!!!!



Ja nad teevad kõvasti tööd, ärgu selles kahtlust olgu.

Muidu mina ise eelistan loo seda kaverit, aga mõistan, et sealt videost tantsukava välja võluda oleks üsna ... jabur. Et mitte öelda "lootusetu ja nii kerge vastupanu teed minek, et pole üldse teema".

1 kommentaar:

  1. Ma just tutvustasin oma lastele Moulin Rouge-i videode Ewan McGregorit, kuna nad vaatasid (ja neile meeldis) Christopher Robini filmi. Et vaadake, lapsed, kunagi oli see mees väga noor ja nägus ja laulis, nii et külmavärinad.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.