Täna tiksun tasakesi

Mismaandsin mingi uusaastalubaduse mitteülepingutada vää?

Noh, aga ma olen lubaduste pidamises nii äss, et selle konkreetsega veits jamada on ka okei ju? No ei tulnud paremini, tuli NII. See on ka kombes. Just. Täna olen siis rahulikum, lähen välja ainult kudzuga ja vbla taarat viima ning mineraalvett ostma. Kõik on hea.
Välja arvatud, et olen VÄSINUD. Tahaks tirida teki üle pea ja kui keegi midagi küsib, näidata fakki ja "a mine persse!" käsivart.
Aga koera ju ikka tuleb välja viia ja mu poeg ise küsis mult vene keele kodutöös abi ja lisaks kahasse kirjutatavale jutule lubasin ma toimetaja-kirjastajale veel ühe ja esmaspäeval tuleb jälle Tööbüroosse minna ja fakkkkkkkkkkkkk.

Ei, ma ei PEA. Aga samas on väga oluliselt meeldivam need asjad (ja leegion teisi) ära teha, kui tegeleda pärast mittetegemise järelmitega. Ainult mittekirjutamine on variant.
Vaatab. Võibolla tõesti ei tasu. Kusjuures ei pea loobuma sellest uuest jutust - võib ka sellest pooleliolevast-kooskirjutatavast.
Teate kui raske on kohaneda teise inimese töörütmiga, kui see on "vahel ei ole kuu aega jaksu mitte midagi-ridagi teha" ja maitsega, kui see on "ei, meil on kokkupuutepunkte ju ka!"
Tõsi on, et meelsamini võtaksin selle tooriku ja kirjutaksin ise valmis ja kuradile. Olekski lugu.
Aga kui tõstan käed, ütlen, et mina enam ei puutu, vaata ise, mida teed,  ma VÄHEMALT ei oleks sunnitud lõputult jamama teemadel "kuidas", "miks" ja "milleks".
Vahel on mul tunne, et me ei kirjuta sama juttugi, tal on midagi hoopis muud peas kui mul.

Arvan, et ma edaspidi ei kirjuta enam koos. Kellegagi. Nii kuradi raske on sõltuda kellestki, kes pole mina!

Nii, viha, mille olemasolust enne ei teadnudki, kui siia sõnastama asusin, välja valatud. Võib nüüd hoopis kirjutada, et mu koeral oli eile sünnipäev, ta on nüüd kaheksakuune.

Väga lame kuts, eks?

Koera võtmine oli NII hea otsus. Nagu NIIIIIIIIIIIIIIIIIII hea. Auk, mis mul ikka vahel elus tekkis, sest isegi kui maailm saab hakkama minupoolse ponnistuseta (ta saab) ja mina olen torm (kes jääb minu kätte, võib saada vapustatud, mitte et mina peaks torme kartma), kuskilt tuli ikka "aga kui ma ei kirjuta, tee, vehi kätega, keegi ei märkagi, et puudu olen - ja nii kombes, kui see teoreetiliselt ka on, üksildane ja kurb on kuidagi!"
Ärge hakake, et mu lapsed märkaksid mu puuduolemist - ma tean. Nüüd. Tean hästi väga.

Auk tekkis mõnikord ikka, sest olla oma lastele vajalik ei võtnud just eriti aega.
Ja see auk on nüüd armastust täis. Kusjuures mitte tema armastust minu vastu (mis on ka, muidugi), aga minu armastust tema vastu. Mul ei ole üldse tunnet, et maailm ei märkakski mu puuduolekut. Sügan koera kõhu alt, vaatan ta innukatesse armsatesse silmadesse ja see ei tule üldse pähe.
Ta on nii ilus ja elus ja kuidas ta vaatab ja kui mind põrandal midagi tegemas näeb, tuleb lootusrikkalt mänguasjaga, et noh, äkki ..?
Awwww!!!!

Lisaks lugesin toredat raamatut "Elu elu järel". Kaks osa Eesti väljaandes, tegelikult ikka terviklik teos.
Ning oli nii kuradi hea, et mul on nüüd raske uut raamatut kätte võtta, sest see ei ole ju see raamat! Sisustan rongisõite lihtsalt silmad kinni istudes. Mõtlen omaenda uue jutu peale - tooni mõtlesin välja ja vaatepunkti, aga lõpuga on raske.
Eks ma lihtsalt kirjutan ja siis vaatan, mis juhtub.
Minu kirjutamine alati - et mul oleks kava, mida teha?
Haa. Haa. Haa.