Oi, ma üldse ei arvanud, et uusaatalubaduste täitmine läheb nii, et mul on migreen, võtan tabletti, mis materdab valu maha, aga jätab meeletu nõrkuse, midagi ei jaksa. 5 asjagi ei tule päris täis, kui mitte pidada ka nt ilukirjanduse lugemist Asjaks.
Järgmisel päeval sama.
Aga no - ma teen aint seda, mida tahan? Absoluutselt täidetud. Mitte liiga palju? Absoluutselt täidetud.
Kergelt õõvastav, kui täpselt mu keha antud juhtnööre täidab.
Arvan, et vaatan uue Mary Poppinsi filmi ära.
Mu lemmiknaine Soomest soovitas tuliselt (nt Emily Blunt is phenomenal! THIS is the steely bitch that is Mary Poppins, as disarmingly, gloriously charming as she is also ja There are some moments that are less engaging, but far more deliciously magical moments. I have to admit to several instances of sentimental waterworks... 💗 ja And yes, of course the plot (there is a plot) is fairytale-simple, but this IS a fairytale) ning noh - mina olengi ju Mary Poppins.
Ennast on ikka tore näha, eriti läbi teiste sõbralike silme.
Mittesõbralike ... mitte niivõrd =)
Aga koos tundmisega (mitte teadmisega, tean seda kogu aeg), et maailm saab hakkama, mina ei vastuta tema eest, on ka "nad said valesti aru, api, mismõttes on mul maailmale selline mõju, ma ju ei taha! Kuidas mu tegusid ja sõnu üldse sedasi tõlgendada saab?!" palju leebem ja toob isegi kerge irve suule.
Sest pole minu töö ja vastutus maailma ümber teha, nt sealsetele inimestele end ära seletada, et nad ikka mõistaksid.
Nad ei saa must üldse õigesti aru? Karm värk, ent nende probleem, mitte minu oma =)
Kuidas, kuidas ma ära unustasin, et minu heaolu on minu kompass teel, selle üle valvamine mu tegude ja tegematajätmiste juht?
Aga unustasin. Ei tundnud enam. Jube oli olla - aga pange tähele, ka kellelgi teisel polnud sellest parem. Kui lasen end omaenda heaolul juhtida, teiste jaoks teen ikka - sest tahan. Sest mul on hea, kui neil on hea.
Lihtsalt usaldan iseend ja rohkem ei tee, kui mu enda heaolu laseb.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Täitsa tõsiselt, äkki elaboreidid veits, mille alusel sa Mary Poppinsiga samastud. Kui mina talle mõtlen, tekib silma ette lõppematu energiavaruga daam, kelle käes iga kodutöö rõõmuga lendab ja kes iial ei kurda, mis võib olla sada asja, aga mitte päris sina. :D
VastaKustutaSamas, ta lendas sõnakestki ette ütlemata ühel hetkel laste juurest minema, oleks su rongivärk õnneks läinud, siis siin võiks tõesti otsese paralleeli tõmmata. :D
No minu jaoks on ta jäise kattega (pealispinnaga) väga heasüdamlik olend, kes on edev, suhtub täiesti maagilistesse asjadesse, nagu oleksid need igapäevased, ning annab alati oma parima ja vahel on veendunud, et parim ongi - noh, nt laste juurest eraldi hüvasti jätmata minema minna. =)
VastaKustutaAa, ja veel - suht halastamatu enda ja teiste vastu, mitte seepärast, et ta ei hooliks, vaid ta peab normaalseks ära kanda ja iseloomunõrkuseks, et midagi ei jaksata kanda.
VastaKustutaMul on raske Mary Poppinsit ühegi inimesega vms inimese moodi tegelasega võrrelda, tema jumalikud omadused on nii esil. Mistõttu tal pole vaja suutmasundimise mõttes enda vastu halastamatu olla - ta lihtsalt suudabki kõike. Ja kui tal on on nõrkusi (edevus nt), ei olegi ta enda vastu sugugi halastamatu, vaid annab endale seda, mille järele isu on.
VastaKustutaVaatasin eile Viplala filmi ja mõtlesin, et filmi oli pandud tegelaste lineaarne arengulugu. Raamatus oli Viplala pigem pisike kaosejumal, klassikaline vembuvana, kelle tõttu sünnib palju asju, nii häid kui halbu, aga kuna lasteraamat, siis lõpuks on kõik asjad tegelikult paremini kui alguses. Ja see, et asju sünnib, võimaldab inimtegelastel areneda, nagu elu ikka. Mary Poppins täidab sama funktsiooni, hoolimata sellest, et talle antud loomuomadused oleks nagu Viplala omast erinevad - kui tema on kohal, siis juhtub asju, muist vaimustavad, muist õudsed, ja nende üleelajad-läbitegijad muutuvad selle käigus natuke.
Mary Poppins ise ei muutu nagu jumalatele kohane, selles mõttes ta õieti polegi tegelane, vaid ime, elu imelisus, mida tegelased kogevad.
ma arvan, et nii enda kui ka teiste vastu halastamatu tegelaskuju saame alles siis, kui projitseerime Mary Poppinsi üleinimlikud saavutused inimese peale - sest me teame, et inimesel on raske nii palju saavutada ja kui ta sellega kurtmata hakkama saab, küllap ta ikka enda vastu halastamatu on. Aga halastamatus saab eksisteerida ainult siis, kui olemas on ka hüpoteetiline halastusvõimalus (ja selleks on vaja, et üldse oleks põhjust halastada - kui kõik on kerge, siis seda põhjust ei ole). Halastamatus on halastusvõimaluse kasutamatajätmine.
VastaKustutaProjitseerin vabalt =)
VastaKustutanjah, mõni ime siis, et sa ära väsisid. Jumalatega sammu pidada pole inimesel naljaasi.
VastaKustutaPoppinsi film jäi mul nägemata, aga vb näitab mõni tv kanal seda lähima aasta jooksul, eks siis vaatan. Üldiselt ma neid 'lääne' töötlusi kord nähtud filmidest väga ei fänna. Süüdi on siin nõukaajaslepp lapsepõlvest, kui ei möödunud ühtki pühapäeva hommikut ilma lastefilmita. Poppinsi filmi veneversioonis mängis veel nooruke Lembit Ulfsak, ühte hipit või kes ta seal oli. Muud väga ei meenugi kohe. Ilmselt ei olnud Poppins nii tihti eetris, et oleks mingi erksam mälestus jäänud, mii et seda värsket filmi vaataksin meeleldi. Küll aga ei suuda ma vaadata uusi filme musketäridest või Sherlock Holmesi seiklustest, venelased panid lihtsalt lati liiga kõrgele, sry Hollywood.
VastaKustutaEnda samastamine ühe või teise tegelasega kirjanduses on ju hea, tuletab meelde, kes ollakse jne. Ma ei usu, et kirjanik saaks ilma arhetüüpideta, kuskil pidi igale tegelasele olema algprototüüp, kellest autori sule all valmin lugejale äratundmist pakkuv iseloom. Kui sa, VVN, poleks pakkunud end Poppinsiks olema, oleks ma oma vähese lugemise pealt pakkunud su vasteks nt juttu, mida teatakse nime all: Inetu pardipoeg. Aga lobedat sulge sulle uueks aastaks.
Ingvar, su kommentaaride juures on hästi lahe see hoiak, et "mulle tundub nii, aga ma võin ka eksida". Jätad ruumi võimalusele, et on hoopis teisiti. Väga sümpaatne.
VastaKustutaAsoo, mis võin veel kosta - küllap vist. Eneseanalüüsiga ma pole väga tegelenud, vaadelda teisi tundub huvitavam, nad ju on seda. Kuid sidesõna "või" kuulub mu lemmikute hulka ilmtingimata. Samas, kas juba mitte see kuulus fraas 'olla või mitte olla' ei toonud seda sõna belletristikasse, aga see selleks.
KustutaMõni aasta tagasi sattusin veebilehele, kus koguti hääli blogiauhindadele. Tookord panin linnukese Murca blogile, kuna ei saanud jätta hääletamata, saad-sa-aru, ei saanud, no vot.
Aga täna on mul kahju, et ei ole võimalik hääletada kommentaatori poolt. Notsule kuulub minu poolehoid jäägitult. Vahel satun blogisfääris mõnele täiesti tundmatule võrgupäevikule, loen ja loen ja leian kommenteerijate hulgast kelle nime? Notsu. Seda on juhtunud ikka... üsna tihti. Juba see Notsu hoiak, diplomaat, äratab huvi. Mis ma ikka oskan öelda - kõike head blogisõpradele.
Meil on nähtavasti sarnane lugemislaud :).
VastaKustuta