veel üks mittemidagi. väikese tähega ka

Minu pettumuseks ei tehtud kirjandusüritusel pilte.
Kõik rasked asjad tunduvad natu kergemad, kui saab ka edevust rahuldada ühtlasi, aga mis pagana rõõmu on mul toatäie kultuursete pensiokate (ok, olid mõned noored ka, olid. Ja teised esinejad) ees ulmelise õlaku ning uue soenguga olemisest?
Jõledat "Triinu Meres, kirjanik" esinduspilti ka ei õnnestunud ajakirjanduses kummutada.

Kokku toimetas juuksurnaine (vähemalt 1 ja seesama kahel erineval päeval!) mu pea kallal seitse tundi.
Ei, midagi hirmus erilist pole, aga no ta on ju õpilane, saab kogemust - ja kokku TULI lahe.
Lihtsalt noor igavik läks.
Mitte et ma poleks kunagi ammu endale ise pähe lõiganud ja osaliselt blondiks värvinud sama laadi osalt poolpikk-osalt lühike soengut, aga peab tõdema, et juuksurikäe mekk man ei tee parimates aastates naisele nagu mina just halba.
Iseasi, kas on õigustatud fakken SEITSE tundi selle alla panna, et olla vähem ilus, aga lahedama välimusega kui varem.

Jaa, väsitas küll hullupööra. Jaa, ikka olen väsinud.
Jah, järgmisel päeval peale värvimist, ja ilmselt homme - mis tehniliselt võttes on täna, magasin 20.13 - 23.37 - ka veel.

Noh, ja siis ei tehtud pilti ka!
Nördimus =P

Lisaks - kuna olen nii hirmus väsinud ja ta üllatas mind; mitte ei hakanud vedama, kuskile jubedalt pürgides, vaid viivitasime pärast postkontoris ja poes käimist veel pargis ja siis täiesti ootamatult sattus Totoro mänguhoogu, kargas ühele poole pargiteed ja kui ma alles sellele reageerisin, teisele poole - vedas mu koer mu lumme kõhuli. Nägu ka lumme. Kindata käsi ka lumme. Mul olid jalas tossud, sest 3/4 maad enne jooksime, nii et loomulikult läks lumi ka sinna sisse.
Varbad külmetasid veel kaks tundi hiljemgi, alles villaste sokkide jalgapanek aitas.

Ütleme lühidalt: koduukseni oli vast 100 meetrit ja ma panin kinda kohe kätte, aga ikkagi oli selleks uksenijõudmise ajaks käsi nii tuim, et ma ei saanud taskust võtit kätte. Kuulsin teda seal, kolises, ent käsi ei tajunud võtmekontuure üldse. Külmast ebaadekvaatne.
Ma olin veel tund aega takkajärgi koera peale mossis, kuid kuna ta magas (aa, üleväsinud laps, seda ta kargas nii ootamatult ja kaugele), ei väljendanud seda kuidagi, ja nüüd on kombes.

Pargis ütlesin EI ja SEE EI OLNUD LÕBUS mitu korda.

Nüüd võiksin oma supi ära süüa ja jälle magama minna.
Kuigi pole kindel, et jaksan. Väsinud olen, voodi on ent eelnevat hambapesu eeldav ja üldse, tahaks ka midagi magusat veel
Ja külmkapis on mangokohukest (mu lemmik koos kookosekohukesega), aga kohuke ilma kohvita, see pole nagu - see?