Täiesti täiesti uutmoodi

Vahtisin eile mõtlikult võrgupäeviku tekstikasti ja mul ei olnud armastuse teemadel mitte midagi öelda.
Võtsin Mae Westi pildid ja tsitaadid lahti, aga need olid küll toredad, ent mitte miski, mida mina oleks sel hetkel öelda tahtnud.
"Noh, ega selle eest palka ei saa, keegi ei märkagi, et ma sel aastal valentinipäeva-eri ei tee, las ta jääda," mõtlesin, panin ühegi sõnata jäänud postituse kinni ning ei põdenud üldse rohkem.

Aga eile õhtul tuli täiesti küsimata üks mõte. Täna hommikul teine veel.
Nii et üritan neid siiski formuleerida ja armastusest kirjutada.

Esiteks see värk, mis mul vajatud-olemise vajamisega on. Või on siis, kui AD-d veres ei muuda kogu küsimust kõrvaliseks, sest ma OLEN nende mõjul ja koos nendega iseendale tähtis.
Tundus nii ilmne. kui mõtlesin. Imestan, kuidas seda enne sõnadesse pannud ei ole.
Miks ma tahan (tahtsin) et mind vajatakse?
Et mul oleks tunne: kui ma iseendale tähtis ei ole (mida tuli ette väga pikkade perioodidena), siis talle või talle ikka olen. Ja see annaks lisajõudu olemas olla, sest KELLELGI on sellest vähemalt rõõmu.
Isegi kui mul endal ei ole, eksole.
Elik kui inimene on ise endale tähtis, tal ei ole seda tunnet, et oleks vaja ka kellelegi teisele tähtis olla, sest ta ju juba on oluline!
See ongi üks minu ja paljude mitteminade vastastikkuse arusaamatuse põhjusi! Nad ei saa aru, mismoodi on endale mitte tähtis olla!

Aga kui ei ole endale oluline, siis on ikka väga vaja teada, et mind on vaja kellegi teise jaoks. Ja MIND on vaja, mitte kedagi suvalist, kes süüa teeks, kempsu aitaks, raha annaks, kurtmist kuulaks jne jne jne. Mitte kedagi, kes funktsioonid ära täidaks, vaid spetsiifiliselt just mina teeksin inimese õnnelikumaks. Siis ma jaksan(uks) omaenda tumedadest perioodidest ka läbi tulla. Aga kui sain/saan kogu aeg "ei, ega sind mulle millekski vaja pole ja funktsioone täidad ka viletsalt", mul ei olnud tunnet, et ma kellelegi tähtis oleksin.
Tõesti ei olnud.

Aga kui mul on AD-de suur annus peal, mul ei ole tunnet, et kellelegi tähtis olek oleks vajadus - tore on tähtis olla, rõõmustan - aga igaüks peaks ikka ise hakkama saama, eks? Nii et tore on, kui mind ei vajata, võibolla ainult tahetakse, sest ma pole olemas teiste, vaid iseenda jaoks! Puhtloogiline ju?
Elik endale tähtis olles on sellel "ma ei taha, et mind vajataks" täitsa arusaadav sisu. Aga kui ma ei ole endale tähtis, siis on vaja kellelegi teisele olla, et mul vähemalt mingi mõte oleks enda silmis.
Aga see tähtisolek ei saa olla mehaaniliselt funktsionaalne.
Ma tahan oma tumedatel tundidel tunnet, et mind armastatakse, et vajatakse mu sõnu ja mõtteid, mu hellust ja iseseivust, mitte et oleks keegi, kes mähkmeid vahetaks ning akna juurde aitaks.
Dohh.

Niih, teema üks läbitud.
Tõusis veel kaks (üks tuli iseenesest juurde veel täna), aga mis nad olidki ... oot, mõtlen selle üle natuke.

Aaaah!

Mul oli mulje - ja seda kinnitavad kõikvõimalikud netis näha olevad uuringud - et antidepressantidel on seksuaalsust alla suruv kõrvaltoime üsna sageli. Ja mõtlesin murelikult ennemalt, et tahaks ikka seksi tagasi ja seega AD-de lõpetamine on teema - kuigi muidu ei oleks.
Täitsa siiralt arvasin, et mu anorgasmia on "arusaamatult tekkinud kõrvaltoime".
Kuid noh - inimeste käitumise analüüsimine eriti iseenda näitel on mu hobi ju? Ja kuigi ma uskusin mõistatuslikke "kõrvaltoimeid", keerlesid mõtted ajus ikka edasi.
Ajukahjustus on ka teema, aga kui kaua see kesta võib? Nii palju on kehas taastunud ja peamine - ma erutun probleemideta. Kuhu orgasm siis jääb?
(Ei, Lelo ei aidanud.)

Ja tõdesin, et juhtunud on see, et mul ei ole üle-serva-jõudmise tunnet, kui keegi kasvõi kujuteldav usaldab ja tahab mind nii palju, et näiteks (... tsenseeritud). Ja sellega on kõik mu vanas stiilis seksuaalfantaasiad muutunud kasutuks, aga uusi, puhtalt helluse ja õrnusega seotuid, ei õnnestu ka unistada, sest ma lihtsalt ei oska.
Tühi maa phmt.

Ja see ei ole antidpressantide KÕRVALtoime, vaid see ongi nende toime! Kui ma olen õnnelikum, iseendale tähtis, eneses täiuslik, mind ei eruta enam maapõhja mõte, et keegi on valmis kasvõi (... tsenseeritud) või (ka tsenseeritud) minuga ja minu sees olemiseks tegema, ta tahab ning armastab kõike, mida ma teen, tahab olla mulle piisavalt hea ... ma nüüd tahan ise midagi muud.
Enam ei tõuka mind orgasmini tunne "ta on kõigeks valmis, et minuga olla"
Ent ma ei tea samas, mida ma nüüd just täpselt ihkan, kuidas see käima peaks.

Lugesin eile luuletusi. Palju, mitu kogutäit. Ja tõdesin, et vähemalt 7/8 neist on valust, valu teemadel, valusad.
Vägisi tekib tunne, et tugevalt tundmine, kellegi niimoodi ihkamine, et nahk karjub ja siseorganid kisuvad, on seotud sellega, et inimene ise ei ole endale oluline, iseendana täiuslik.
Kõik need "hea paarissuhte jaoks on vaja kahte tugevat iseseisvat inimest"-kinnitused on poolele maale jäänud tunnetajate väited.
Tõsi on, et kui sa oled iseendas täiuslik, sul ei ole ka kedagi teist kõrvale vaja. Ei ole vaja meest, ei ole vaja naist, ei ole vaja last, ei ole vaja koera - kõik ON ju juba hea, mida veel tahtma peaks? Miks? Mäh?!
Nii et selle teooria järgi siis ... hea paarissuhte jaoks oleks vaja kahte inimest, kes kumbki ei taha paarissuhet?
Elik head paarissuhet pole lihtsalt olemas.
=P

Jap, mul ka ei ole hetkel kedagi vaja. On hea. Iseendale tähtis tunne. Ei ole valus, kuskilt ei rebi, kõik on täiuslik.
Aga miks peaks sedasi tundev inimene veel paarissuhet tahtma, arumaitaipa.
Ma arvan, võime armuda ja mitte millegi tahtmine on üksteist välistavad kvaliteedid - aga isegi sõprusel põhinevad suhted on väga nii ja naa.
Misjauks neid vaja on?! Misjauks see heam olema? Mul ON ju juba hea!

Niih, ja mis see kolmas teema nüüd oli ..?
Ach, las jääda. Järgmisel aastal vast ka midagi jutustada.