Väääga rahulikult võttes

Teate, päriselt on tore haige olla, kui usun, et võin haige olla, mitte midagi kasulikku teha. Võin kõndida jalg-juurde, kui istuda, siis istuda ja istuda, kui kallistada, siis kallistada ja kallistada ja, ok, nõusid pesta ja siis pesta ja pesta - võin "ei jaksa uusi asju alustada"-meetodil elada ning seda juba teist päeva.
Olla haige tundega "olen haige, selge".
Muidugi - et valutab ainult tagasihoidlikult kontides ja lihastes, aga ma olen ju jalavaluga harjunud ning isegi nohu tuli sinupreti abil pea kohe alla; phmt ainus "olen haige" näitaja peale kohutava nõrkuse on palavik (mis on ka mõõdukas) - on haiguse nautimise juures täiega oluline.

Samas on mul siiski (alati on midagi!) kerge süütunne, sest kui haigus on mõnus ja üldse ei pea kangelastegusid tegema selle küüsis, kas ta on üldse õige haigus? Peaks ikka paha ju olema? Äkki läheks pojaga uusi saapaid ostma? (Tal läks saapalukk katki ja ta peab ju midagi jalas kandma, kuni seda parandatakse nt 5 päeva.) Ei?
Krt, päriselt on mõnus?
Teen teed (Earl Grey on ainus kuum jook peale kakao, kus ma suhkrut tarbin - aga haiguse puhul äkki peaks mett?) ja söön hallitusjuustuga leiba ja ... ok, valuvastase masina vist võiks jälle külge panna, see on päris metsik, mis säärenahas toimub muidu.

No .... vbla varsti. Maijaksa praegu, lähen hoopis uue tee järele. Seekord panen mett.

Eesmärk ei ole midagi ära teha, eks? Eesmärk on elada nii, et hea on!
Jup.
Nii et võtan ibukat ja olen kodus ja koeraga saadan Poeglapse õue.

No ja tagasiside tuli Marcalt Kuningatele ja kui ma juba selle joone peal olen, et jagan, siis "Lagunemine" sai ka veel ühe arvustuse =)

Võibolla on midagi veel - ma olen vähe ülbeks läinud ka. Kui mu arust mitte midagi teose kohta ei öelda peale selle, et "lugesin läbi", ma ei jaga linki - ja siis on hiljem meeles, et "ooot, midagi kuskil oli vist veel ..."