Pole enam! Otsas!

Esimene etapp (kõige hullem) peaks laupäeva õhtuks läbi olema. Remondi oma siis.
Siis on K kord mulle põrand osta (mul endal on raha suht otsas, aga ta lubas) ja paigaldada. Kuna see on laminaat, siis VÄGA raske ei tohiks olla, eks?
Jahm. No talle, mitte mulle. Mina suren juba selle kätte, et kõik on tolmune (otsustasin selle vastu võidelda, ent püüan end mitte ribadeks ajada) ja elutuba-minu tuba on täis väljatassitud mööblit ja mu poega.
Ise kolisin oma arvutiga kööki.

Kas ma jagan teiega ka "appi, mis sa tegid, ehitusprahti ei tohi konteinerisse panna" vaidlust oma majanaabritega (keeldusin prügikotti konteinerisse toppides uskumast, et mahakistud tapeet on "ehitusjääde")?
Teate, mitte praegu. Kui ma peaks trahvi saama, siis kirjutan.
Muidu: ei viitsi.

Enamik inimesi on normaalsed. (Tähenduses "täiesti talutavad".) Loodetavasti näiteks prügivedajadki.
Lihtsalt minu majanaabrid veidrad. (Tähenduses "raskustega talutavad".)
Nagu - ma mäletan vähemalt tosinat korda, kui prügikonteiner on nii täis, et kaas on PÄRANI, eelmisel nädalal vaatasin, et aa, sinna on visatud võileivagrill (selle asemel, et seda elektroonikajäätmetesse viia), lakkamatust isegi lömmivajutamata tetrapakkide voost rääkimata, aga kui mina panen kaks kotti mahakistud tapeeti ja konteineril jääb pärast sinna paari päeva jooksul inimeste olmeprügi ladustamist kaas veidi irvakile, on häda ja viletsus ja vaja tund aega seda õudust trepikojas arutada.
Ma lihtsalt ei.

Ei.
I have no more fucks to give. 
Seda laulu on kõik, kel sotsiaalmeedia, näinud vähemalt viiel korral jagatavat, aga no nii teemasse, et pean siia ka panema.



Oot, ma just kirjutasin mitu lõiku teemast, millest ma ei pidanud kirjutama, sest "ei viitsi"?
Ma muide enamasti "ei jaksa". Mitteviitsimine on haruldane ja paistab, et seekord ka ikka viitsisin.

Aga ma olen elevil. Mitte närviline ja "kuidas nad aru ei saa, et ma olen hea, äkki siis polegi?", vaid tahaks kellelegi kaussi sõita, korrata ja korrata, kuidas I don't give a fuck.
Sest olen ikka veel rõõmus ja üllatunud, et niimoodi üldse saab. Et SAAB mitte kõrvu lonti lasta ja mea culpa, mea maxima culpa sosistada.
Jah, see seadus on, et ehitusjäätmeid ei tohi tavaprügisse panna. Jah, vbla ma eksin, arvates, et tapeet ei ole "ehitusjääde".
Aga ma ei ole seepärast paha inimene ja kui mind sedasi koheldakse, oi!
Te arvasite, et ma olen paha?
Oh, ma annan teile oma lõugamise ja mind ei huvita-teatamisega ka hea põhjuse sedasi arvata. Sest kas mul oli hea elada, kui kogu aeg kõiges ka enda meelest süüdi olin ja hirmus lahke ja kena alailma?!
Haaaa =)
Mul pole midagi kaotada KONTROLLITULT.

Pealegi arvan ma, et inimesed, kes viitsivad tund aega (mitte et mina oleks nii kaua seal olnud, aga ma läbi ukse kuulsin nende hääli ja imestasin, et mida asja nad seal seletavad IKKA VEEL) igaks juhuks mingi võibolla ette tuleva prügijama pärast trepikojas kaagutada, ei oma päris probleeme ning siis mängivadki pisiasjadega.
Aga vana mina oleks ahastuses. Et ta teeb niiiiiiiiiiiiiiiii palju ja üritab niiiiiiiiiiiiiiiiii igal rindel, aga ikka teeb halvasti ja on halb inimene ja miski ei päästa.
Nüüd - noh, nüüd nad maksavad veidi ka ahistuse ja masenduse eest, mida nad oleks (ja on, brrrr, ebameeldiv meenutada) vanale minule tekitanud.
Kui sa imed probleemi välja paokil prügikastikaanest, sul TÕESTI ei ole suuremaid probleeme järelikult. Mis tähendab, et oled
a) õnnelik
b) loll ja ei oska seda nautida.

Võiks ka mitte ennast pooleks rabeleda. Sellest ei lähe ka midagi paremaks KONTROLLITULT. Kuid on väike erinevus selle eelmise kontrollitult saabunud teadmisega: ma TAHAN rabeleda. Teha üle oma jaksamise piiride asju, teha ja teha ja teha - ja vahel mängib sedasi väljagi, eks ole. Ma ei sure ära. Isegi pea ei valuta (aa, ma võtan juba peaaaegu igal hommikul 400 mg ibukat sisse? No aga kuni migreenitabletti vaja ei lähe, on ju ok veel?)
Kui mõtlen, kuidas viimased nädalad üle olen elanud, tuleb konkreetne jahmatus peale: selge on, et varsti enam sedasi ei saa, miks, MIKS ma lõdvemalt ei võta?!
Kuni jaksan, seni teen.
Ma olen nii lollisti õppinud end mitte kuulama, üle oma piiride laskma, et enam ei oska tark olla ja puhata. Kogu aeg tuleb "A ma täna veel!" ja see täna kestab peaaegu igavesti, kuni valu või haiguse kätte ei sure. Või võtan vahepeal ühe "puhkepäeva" (mil teen poole vähem asju umbes ehk ikkagi päris palju) ja siis jaksan ju eriti ohtralt veel järgmistel päevadel!
Olgu, nädalavahetuse puhkan, nui viieks.
Või seitsmeks.