Ei, see läks üle. Kui valu on.

Kui valu on, on nii jäle olla.
Pühapäevast saati on mul kulunud 7 migreenitabletti (neid on kuus pakis, iga pakk eraldi retseptiga) + lugematuid ibukaid.
Sest migreen ja niisama peavalu moodustavad minus ennast taastootva ringi.
Valukeskus käivitab migreeni.
Mitte ainult minul, see on tavaline. Et mistahes tugev valu sul (mul) ka on, saad migreeni otsa, kui migreenik oled. Kui mul olid raevukad maohappehädad, sain migreeni otsa. Ühel mu Soome tuttaval olid sapikivid ja iga kord pärast sapiatakki (mis oli jäle) sai ta migreeni pealekauba.
Siis tehti op.
Huhhhhhhhhhhhhhh!
Aga kui mul on pinge (ning pidev "kas nüüd jälle hakkab pea valutama, niuts?!" ON täiega pinge), hakkab pea valutama. Elik kui ma olen juba selles rõngas sees, et peavalu teeb migreeni ja migreen omakorda paneb pea valutama niisamagi, on välja raske saada.
See on nii hull tunne.
Kõik läheb paigast. Ajataju. Tegevusaju. Unerütm. KÕIK!

Ja et esmane migreenihoog ikka ka psühhosomaatiline oleks (alati on, alati!), olen emotsionaalsele pingele väga vastuvõtlik.
Ehk kui on mingi lahkheli lähedastega, kusjuures need lähedased ei võta vastutust ja on "aga ma tegin kõik sinu rõõmuks ju!", sattun sinna ringi üsna kergesti.
Kui nii võtta, siis ... polegi ammu käinud! Ringi ja ringi.
Eelmine selline kord saabus, kui olin veel väiksema annuse sumatriptaani peal ühe korra kohta! Ja EnneRongi oli palju tihemini üldse! Ikka konkreetse "suren ära või kannatan välja" NÄDALApikkuse piina kordumine kord kvartalis.
Nii et ...
Hei, positiivne areng toimub!

Või toimus.

On toimunud.

Misiganes.

Nii et no ma käin kolm korda päevas nii kuuma duši all, kuhu muidu kuidagi ei tahaks minna, et jooksmise asemel jalutan tasakesi, et väldin valjusid helisid ("Totoro, ole palun vait!" "Poeglaps, palun ära karju!" Mille peale viimatimainitu ütleb: "Ise sa lähed alati magama alles siis, kui ma koju tulen, sinu probleem!" ja "No sa ei karju jah, aga sa suitsetad ja kui ma lõhna tunnen, mul hakkab pea valutama ja süda läheb pahaks!"), noh kõik see peavaluhädalisus on tegelt - tegelt - osa positiivsest arengust, eks ole?
Nojah =)

Mitte et ikkagi ei tahaks oksendada ja kruusi pihkude vahel puruks pigistada kohati.
Vabandust, ma lähen käin jälle duši alla.