Üritades parimat

Miks kõik ei ole nii targad kui mina???
Ei, PÄRISELT?!
Sest mu imeline tarkus, vähemalt praegu ja hetkemõtte kontekstis, ei ole mitte midagi muud kui usaldus enda vastu. Elik kõikvõimalikud koolitused, kuidas ikka und juhtida ja beebiga elada ja mida süüa ja tulemuslikult tervisesporti teha ja seksi nautida ja faking ... maitea, muna koorida, on minu variandis "teen, nagu mulle kõige õigem ja parem tundub" ja olemas.
Mul ei ole vaja, et keegi mulle ütleks, et kui oled väsinud, maga, tühja need mustad nõud, või et kõige paremaid kehapositiivseid tulemusi annab vahelduv koormus erinevatele lihasgruppidele. See on kõik "kuula iseennast, tee, mis loomulik" teadmine ja ma oigan sisemiselt, kui näen mõnda järgmist kuulutust koolitusele, mille iva on "tee loomulikke asju".
Sellest hullemad on ainult koolitused "ära tee loomulikke asju, me mõtlesime välja, et keskmine imik peab statistiliselt sööma iga kahe tunni tagant, nii et sööda oma titte ka sedasi PUNKT HÜÜUMÄRK.!"

Minu arust asjalikud on koolitused stiilis: "et tomatid hästi kasvaks, siis valgus, juurtele jäetud kasvamisruum, vesi" ja kui palju ja kuidas seda kõike. Või "elektritööd: mida saab kodus teha ja kuidas seda ohutult teha?" Vms. Aga kõik need koolitused, mille iva on "kuula ennast" või "ÕIGE viis on ennast mitte kuulata ja teha NII" on oigamavõtvad.

Miks, miks, MIKS?!

Samas, ise ma tahtsin, tahan natuke ikka veel, tekitada elamiskoolitusi. Et inimesed käituksid olukordades, mis ei ole neile tavapärased, natuke mõistlikumalt ja tundetäpsemalt kui "teesklen, et polegi midagi erilist, sest ei oska käsitleda".
Ja mus äratab kerget jubedust, et seda oleks nagu päriselt vaja. Et inimesed reaalselt ei käsitlegi asju, mida nad pole õppinud käsitlema, nt sõbra enesetapukatset või teise vähidiagnoosi. Teavad, aga ei tee midagi, sest ei oska.
Nagu fakkkkkkkkkkkkkkkkkkkk.
Oleks veel, et ei hooli, eks ole. See oleks küll kurb, aga arusaadav. Aga kui hoolib, aga ikka ignoreerib, sest ei OSKA muud teha?! Ma ju ei taha, et sedasi oleks! Äkki ikkka tasuks maailma selle võrra paremaks teha proovida, et organiseeriks sellise koolituse?
(Ja siis tuleb sinna neli tšakraid uskuvat muidu-ka-idiooti ja mitte kedagi teist ja ma maksan peale ja oigan, et krt, ma ka ei õpi! Ei ole tarvis maailma ära parandada, maailm saab hakkama - ja teised inimesed ei ole minu vastutus!!!!)

Aga kui inimesed usaldaksid ennast, oleks ju parem?
Sest kui nad ennast usaldaksid ja oleks halvem, siis oleks inimesed ju halvad??? Mida ma kuidagi uskuma ei kipu. Lollakad, jaa. Halvad? No ei! Inimesed on inimesed on inimesed, tahavad parimat, mis siis, et välja tuleb jubedus. Aga kõik vähemalt üritavad parimat.
Jah, ka need kes teistele uskumatuid kannatusi põhjustavad. Nad ei oska paremini.
Aga huvitav, kui nad iseennast usaldaksid, kui nad enda sisse vaataksid ja leiaksid, mida tegelikult tahavad, kas oleks asi teistele niiiiiiiiiiiiiiiiii palju kergem, kui mina arvan?

Ma ei tea. Saan vaid arvata.
Ja ma arvan, et kui inimesed vaataksid endasse, annaksid endale aru, mida nad tegelikult tahavad, ning julgeks selle tahtmise järgi ka teha, oleks neil palju lihtsam elada.
Oleks teistel nende ümber ka palju lihtsam elada.
Ent et julge olla, tasub ka meeles pidada, et võid vigu teha. Võid eksida. See ei muuda sind kuidagi halvaks inimeseks. See just teebki sust inimese, et sa ei tea kõike ja ei arvesta kõigega ja otsustad piiratud info põhjal.
Nii ongi hea. Lihtsalt tee oma meelest parimat, onjo?
Kui kõik nii teeks, ma küll usun, et elada oleks kerge ja hea. Valu tuleb nagunii, ka sellise maailma sees on haigused, õnnetused, haavad lähevad mädanema - aga endal on ikka kerge ja hea.
0 kahetsust (mul on juba praegu), 0 muret (neid mul natu on, mitte suuri muresid, aga väikesed vahel kummitavad).
Hea.