Inimesed! vol II

Nägin und, milles peegeldus minu absoluutne respekt Kersti Kaljulaiu vastu ning samas ka mu imetlus iseenda suutlikkuse suhtes. (Ma olen väga suutlik.)

Algas sellest, et me kohtusime Kersti Kaljulaiuga aastavahetuse paiku bussis, millest tehti video ja lõiguke sellest oli kiires "presidendi jõuluaeg" läbivaates ETV-s. Ma ei teinud midagi peale fänn ja "Eesti rahvas" olemise (ja koos temaga jõululaulu laulmise, bussis ei olnud väga palju inimesi, aga me kõik laulsime).
Lõppes sellega, et tema oli jätkuvalt Eesti president, aga mina mingi Euroopa Liidu Eesti esindusisik ja helistasin talle, et kas ma võin võluvõime ja Euroopa Liidu rahadega tekitada laiarööpmelise (laiem kui Eestis normaalne) raudtee Tallinnast Narva, et imeline relvadega ja phmt liikuv hirmuäratav pommituskeskus, mille Euroopa Liit omapoolse abina Tallinnasse saatis, saaks sealt Vene piiri äärde. Oleks seal ähvardusena, meie poole hoiatusena - ja vbla sõda siiski ei tule.
(A vbla ikka tuleb ka, selline väga "kohe sõda!" õhkkond oli.)
Ta küsis üle, kas ma tõesti saan EL rahaga (ja kahe tunniga, mis lubasin, sest see tundus tõenäoline aeg - ega ma uut raudeed ehitanud, aint vahetasin senise ühel real rööpad laiemalt seisvatega, dohh) toime ning ma olin selles veendunud. Siis ta andis loa. Mina vestlesin bussitäie erinevate rahvasaadikute ja paari ajakirjanikuga lühidalt sellest, mis plaanis, ja asusin tööle.
Ja siis ajas Totoro mu üles, väites, et väga on vaja kakale minna.
Oli ka.

Aga jah. Mul on Kersti Kaljulaiu suhtes hull respekt. Phmt täiuslik president, parem kui oivaline. Ainus "khm"-hetk oli Ojasoo kutsumine Vabariigi Aastapäeva kontserti lavastama pärast tema naisepeksuepisoodi. Aga no palun: veatu inimene ei oleks enam inimene, eks ole. Kõik teevad ebatäiuslikke asju ja kuni need püsivad teatud piirides, "juhtub".
Lennart Meri peksis ISE oma naist ja millegipärast see ei peleta inimesi (mind küll, aga ma olengi imelik) temast hästi mõtlemast ja nostalgiaga meenutamast. Aga mulle on see märgatavalt üle "juhtub" piiri.
Ma arvan, kui ta oleks päriselt kahetsenud ja päriselt andeks palunud, mul oleks ta naisepeksuga ok. Ka mina olen oma lapsi löönud. Aga nii palju, kui infot on tilkunud, ta pidas seda enda kui vinge isikuse üheks jooneks ja ei häbenenud ka. Rääkimata päriselt kurb olemisest.
Mis tähendab, et ei ole mul temaga "kombes"-tunnet ja Kersti Kaljulaid on niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju lahedam.

Muidu käisin varasel hommikutunnil veel vaarikaid päästmas. Sest osad on juba nii valmis kui valmis ja nagu alati, ei korja naaber neid ära - ja ma siis sõin kõige tumedamaid ja valmimaid, et nad raisku ei läheks.
Ikka olid süümekad - et vbla SEL AASTAL ta oleks muidu kohe korjanud, kui ma "päästnud" poleks. Aga nii palju kordi on juhtunud, et ma vastutusvõimelise ja kohusetundlikuna surun alla oma soovi mõned vaarikad võtta (vaarikad on mu lemmikmarjad) fking kuu aega, poolteist kuud, isegi kaks järjest - ja näen, kuidas vaarikad vaikselt krimpsu tõmbuvad ja siis maha kukuvad ja kes sellest nüüd õnnelikumaks sai?
Ma tegelt ikka veel ei tea, KELLE vaarikad need üldse on. Ma lihtsalt näen, et neid kasvatatakse, toidetakse kompostmullaga ja puha - aga ei korjata ega isegi sööda otse põõstast. Vbla mõnikord mõni süüakse ka, aga sel juhul minu nägemata ja minu vaarikapäästmisaktsioon ei takista söömist. Ega ma nii põhjalikult siis päästnud. Ainult kõige küpsemaid, juba lillakateks muutunuid.

Oi. Tunnid (mitte päevad, eks ole) hiljem, kui olin seda postitust alustanud, ent mitte lõpetanud, helistas naks naabrinaine kuuendast korterist ja ütles, et oli mulle ukse taha jätnud karbitäie vaarikaid.
Nii et
a) nüüd ma tean, kelle vaarikad need on
b) ta siiski korjab neid vahepeal
c) ta on nii tore!
d) aga tundub, et pole ka pahane mu vaarikate päästmise aktsiooni peale, pigem on mõeldav, et see andiski talle teada, et mulle maitsevad vaarikad.

Mulle maitsevad vaarikad, muide. Mu lemmikmarjad.
Üks Tütarlapse onudest soovis mulle kunagi FB-s sünnipäevaks "vaarikaid ja välguvalgust!"
Tundsin end nii mõistetu ja märgatuna, et siiamaani mäletan, kuigi sellest nt 10 aastat möödas on. Tal olid meeles mu lemmikasjad (no mõned neist, eks ole.)
NII TORE.

Krt, see on post sellest, kuidas inimesed on nii ilusad ja head ju!
Näed, loomad küll, aga hurmavad loomad.
Sageli vähemalt.

Olgu. Ma küll olen nii väsinud, et jaksan toast tuppa ka ainult väga pisikeste sammudega kõndida, ei käinud täna loomaaias ega midagi, seda raha, mida pidin sünnipäevaks koguma, hakkasin otsast kulutama - aga tõesti.
Inimesed ON nii ilusad ja head!

Ja emake maa, kui MAITSVAD need vaarikad on!