Valuvaigistava masina töötamise ajaga peab midagi tegema - nt kirjutama võrgupäevikusse postitust

Kuna keha on ikka kurb, ma väga ei söö (sest ei taha, dohh) ja sellest tulenevalt läheb uni imelikel aegadel ära.
Täna näiteks pool kuus hommikul.
Mõtlen maailma ja inimeste peale, aga isegi suitsu ei taha teha, sest olen migreenidest nii ära vaevatud. Pea ju tuikab jälle natuke, mis tähendab, et suitsetamisel oleks umbes 50% tõenäosust, et läheb hullemaks.
Ja ma eijaksa enam.
Loen Kangro "Auhindu" ja olen täiesti arusaamatuses, kui palju raha tal kogu aeg on. Mind aitab vahel kuu üle elada üks või teine annetaja (AITÄH!), vahel mõni honorar või eelmisel kuul nt raamatulaenutushüvitis, aga talle pole auhinnaraha nagu üldse oluline, arvutab selle ümber Itaalia-pileteiks (ei jätku) või söögikohas toidu hinnaks (6 inimest kolmel korral) ja ma olen "aga - aga- AGA???"
Mul on hooooooooooooooooopis teistsugune suhe rahaga.
Sest ma pole õige loovisik?
Sest ma olen õigem loovisik, kunstnik ikka peab katusekambris nälgima?

Mõtlen maailma ja inimeste kontekstis, et mulle loeb ilu IKKA VEEL. Nii ammu ja põhjalikult kui olengi selle fenomeni tobedust mõistunud ja kirunud, seal on midagi - proportsionaalne keha, tugevad sarnad ja vaikse endamisi muige saatel allapoole-sissepoole suunatud pilk - ja ma mõtlen, et krt, üheöökas lapse saamise eesmärgil polekski ju nii halb?
Pealegi siis oleks mul "näe, keegi mulle meeldiv tahtis mind ka!" ette näidata.
See kurva tujuga ikka närib mu sees - et ma saan ju aru, et ma pole "mitte piisavalt", vaid olen "liiga", aga ikkagi. See abiellus ja too koosellus ja too saab (või juba sai) lapse ja tollel on armsam ja mul on: "Aga kus on minu happy end? Miks mulle seda ei anta?!"
[Ei, mulle ei meeldi paljud. Nii et sellest, et mina (või täpsemalt mu välimus) meeldin paljudele, tõesti ei piisa.]

Aga ei anta. Happy endi siis. Mina saan "kuigi sa proovid olla hea" eest jalaga.
Nüüdseks leian, et see on parim asi, mille olen kirjutanud, kõige ausam ja samas täiesti narratiivne ning poeetiline.
Mina olen ju see, kes on kaotaja poolel. Vahel noorena jalgpalli vaadates nihkus mu lojaalsus kolm korda matši jooksul, sest kuidagi tundsin, et hetkel-kaotusseisus olija on ikka toredam mu jaoks. Millised ilmed neil meestel nägudel olid! Kuidas nad püüdsid!
... ja no lisaks avalikule peksasaamisele see ON hea raamat minu jaoks ja arust. Ma ei mõista, miks jalaga lüüakse just teda, mitte "Kuningaid", mis oleks selle vast rohkem ära teeninud mõne "ach, peab kõlbama ka nii, ma ei oska praegu paremini!"-koha eest.
Tegelt ma võin ju Reaktori arvustuse siia linkida, ilma et ise seda lugema peaksin?
Noh, tehtud =P

Mairi ütles fb-s, et kui arvustab "sinu lugeja", ei viitsi keegi seda arvustust lugeda, sest puudub intriig, ja peavadki need teised.
Aga mul on kurb sellest, kui mind ei mõisteta. Või noh - Sirbis oli see solvunud arvustaja ja Indrek Rüütli juttu ma pole lugenudki, eks ole. Aga talle ei saanudki meeldida. Inimene, kes pani Goodreadsis "Ameerika jumalatele" ühe, ei saagi minuga sarnaselt mõelda.
("Ameerika jumalad" on üks mu ideaalteoseid. "See raamat on juba olemas, miks üldse midagi kirjutada?!")

Tegelt mulle meeldib ka see lugu, mida K.ga koos kirjutan, väga. Kuigi minult on 9/10 teksti, on temal päris suur osa selles, MIDA ma just kirjutasin. Tema soovitas paljusid asju, mis kokku teevad jutu elusaks, mitte lihtsalt "no on siuke lugu, algab punktist a ja liigub punkti b".
 Aga ootan juba hingevärinal hetke, kus minu arust on "noh, suht valmis, vaata veel üle" ja tal on "eieiei, ma teen selle ja tolle ja selle kolmanda koha ka veel ümber, ei, sina ei pea (mina ei tahagi, minu arust on valmis), sa oled niigi palju teinud" ja siis ei toimu mitte kuradi midagi kuude kaupa ja lõpuks ma lihtsalt võtan teksti ja saadan nt "Loomingusse", sest no kaua võib?!

Ma tegelt niimoodi ei uju, et raudteesilda näeksin.
Aga pildina on see koht mõjusam =P

Olgu, see valmisolemine pole veel päris käes. Võibolla juhtub ime ja toimub midagi muud?

Näe, üks K tehtud pilt jõest, kus umbes täpselt 5 korda nädalas ujumas käin.
Iga päev ei jaksa, kui olen nt linna olnud sunnitud minema, ma jõkke samal päeval millegipärast ei sattu.