Hakkan jõudma meeleoluga "parem oleks mitte olemas olla" tasemeni.
Aga kuni see ei ole püsiv, eksole, kuni see on aint kõige raskemal ajal (nagu töölt koju tulemine), pole ju veel hullu?
See oli iroonia, aga karta on, et üritan ikkagi 5. septembrini välja vedada. Sest pooleli jätta tähendaks, et peaksin seda valikut seletama kolmele inimesele, kellest vähemalt kaks pole eriti arusaajad, ja oeh.
Kergem on läbi teha.
Jah, ega ma tegelt ei ole üldse hädas praegu, mu osaline töövõime selgelt võimaldab mul sedavõrd tasuta tööd teha, sest ma ju ei kaeba? Rohkem ilmselt mitte, selle ma vetostasin.
Ma alles hakkan aduma, KUI kuradist töövõimereform oli.
Nojah.
Kergem on teha kui seletada. Ma olen sedasi tehtud. Seletada, et miks ei saa, inimestele, kellega tuleb spetsiaalselt selleks ühendust võtta ...?
Brr.
Ei taha.
Ega ma ei tea enda kohta kõike, muidu.
Vahel valgustavad mind siinsed kommentaarid ka.
Aga see, KUI loll oleks normaalselt enda koha pealt olla, kuidas inimesed arvaksid, et nii on õige, on hämmastav.
Sa ei tohi teada, kui palju on sulle palju. Ei tohi teada, et oled endale liiga teinud. Ammugi ei tohi sa teada, mis aitaks. Kui sa tead, et sind kurnab see ja too, tuleb kõik su väited kahtluse alla seada, sest ega inimene ise ju tea, kuidas ta millelegi reageerib?! Et ma arvan, et ma tean?
Häh!
Tee, kuni kukud! Kui varem lõpetad, oled lihtsalt laisk ja valeetttekujutuste kütkes! Lesbid ei ole lihtsalt kohanud õiget meest! Tervislik = kõhnemakstegev! Riiklik vaktsineerimiskava on parim viis oma last vaktsineerida ja sellest kõrvalekaldujad ongi MMSi joojad! Autism, muide, on raske haigus!
Suvaline blogilugeja ka KINDLASTI teab minust rohkem kui ma ise.
Oot, ei, ma haugun vale puu all =) Polnud üldse plaanis selle puu osas sõnu võtta, aga olen kuradi väsinud.
Tegelikult kohtlevad riik ja mu omad inimesed mind täpselt ühtemoodi. Ei usu, et ma tunnen ennast, et ma räägin enda kohta tõtt, et minu hinnang iseendale võib kuidagi pädev olla.
Nüüdki ei võta (kõige lähemad. Kaugelt vaatajad küll. Nt blogilugeja A.!) inimesed mind tõsiselt. Ma ÜTLEN, et mul on halb, ma ÜTLEN, et nüüd läheb jamasti, olen omadega nii kaugel, et lasta end nunnutada ja üldse mitte "ohmistenüüd, egamuleiolevaja" ainult elus püsimaks - ning see toob kaasa, et need omad ja lähedased inimesed ootavad ikka, et oleksin "nagu alati" ja on tohutult üllatunud, kui ei ole.
Tegelt üks poolvõõras oli jube nunnu ja tegi mu elu palju kergemaks.
Aga kui ainult mõtlen K peale, mul tuleb: "KUIDAS NII SAAMA?!?!" ja aju läheb jälle lühisesse. Ja siis mõtlen oma ajaloole ja olen täiesti wtf wtf WTF?!?!
Mispeale ma lihtsalt ei mõtle sellele.
Sest ei mõtle midagi välja.
Umbes nagu "Miks ma elus olen?"
Sest juhtus nii? Sest X ei uskunud mind? Sest sama X ei osanud käituda?
AGA MIKS?! Jälle inimeste maailmasuurune lollakus?
Ja tühi maa. Ma ei tea.
***
Migreen sai mu viimaks kätte. Aga no arvestades, KUI raske see tallitöö on mulle vaimselt olnud, läks niigi hirmus kaua aega. Ütleksin isegi, et keha võttis end viimseni kokku ja alles nüüd, kui läks natuke kergemaks, lubas valul üldse tulla.
Viis tabletti on kulunud seni seni. 50 mg ühes. Suht täpselt kuuuetunniste vahedega - need kuus tundi on valuta, ent siis hakkab tagasi tulema.
Aga vapper keha, niigi kaua pidas vastu!
Ostsin viimase sumatriptaani retsepti välja ja vaatab - vbla jätkub sellest.
Vähemalt tabletid toimivad täiega praegu.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Kõlab nagu kuluks tugiisik ära (kes nt asutustega suhtlemise ise ära lahendaks), aga täiskasvanutele pakuvad seda võimalust jube vähesed omavalitsused.
VastaKustutaAga mis riiki puutub, siis ma kardan, et töövõimereformi alus on vähem suhtumine "te olete ebaadekvaatsed ennast hindama" ja rohkem suhtumine "te olete petised ja simulandid, adekvaatsed ja salakavalad petised, kes tuleb meil vahele võtta".
VastaKustutaÕigemini, tasakaalupunkt - balansseerimisülesandes, kus ühel pool on kaalutlus "kõik, kellel on vaja abi, saagu abi" ja teisel pool kaalutlus "kellelgi ei tohi olla võimalik riiki petta" ja vähegi kogenud hindajal on selge, et mõlemat korraga ei saa, ja reeglina ei valita kumbagi serva, vaid midagi vahepealset - on ilmselt liiga palju petiste välistamise suunas nihkunud.
mul nagunii pole autisti diagnoosi ka, et vaheinimest saaks vist.
VastaKustutaSee reeglite ja paberi järgi käimine ...
Eks ole, minu ideaalses ühiskonnas ei oleks nii, et paber maksab. Aga no selgelt oleks see üldse täiesti võimatu teha nende inimestega, kes maailmas on.
/Jah, ma olen ikka veel šokeeritud sellest, et mitte üks ega tuhat ega isegi 10 tuhat vaid päriselt PALJU inimesi võttis Trumpi valida. Ekre on lihtsalt ... lisa samal teemal.
Eks see balansseerimine on igas seaduses ja valdkonnas. Maksud-tollid, kogu sotsiaalsfäär, liiklus, haridus, ettevõtlustoetused, hanked, kõik kõik kõik. Kuidas teha nii, et pädevad vanemad saaks oma lapsed koduõppele võtta, aga lihtsalt külalollid ei saaks last üldse hariduseta jätta? Parem lajatame kõigile sama lauaga.
VastaKustutaMis arst selle kohta ütleb (umbes et mida ta selle selgituseks pakub, kui sa ütled, et oled pärast hommikust tööaega terve selle päeva läbinisti kurnatud ja veel järgmise päeva takkaotsa)? üks mu tuttav sai vist millegi analoogilisega ärevushäirete diagnoosi ja haiguslehe. Tõsi küll, ajutise. Aga ta on ka igati neurotüüpiline ja see oligi ajutine.
VastaKustutama saan aru, et praegu pole sul nagunii jaksu arsti juures käia, aga aeg-ajalt muidu ju käid?
ma mõtlen selle üle, et minna.
VastaKustutaAusalt öelda ma sellele ei tulnud, et üldse kaevata, et ma ära väsin. Sest mulle on see ju normaalsus.
Muide, sellise balansseerimise keerukust võib tuua ka argumendiks kodanikupalga kasuks. Et _täpselt_ välja selgitada, kellele tuleks toetust anda ja kellele mitte, on liiga raske ja selle jaoks ei ole küllalt töötajaid; järelikult jätame selle hindamisetapi üldse vahele ja hoiame selles kohas tööjõu ja halduskulude pealt kokku ja anname kõigile mingi elatusmiinimumi. Leppides sellega, et seda saab ka mõni, kellel pole vaja, aga niiviisi tekkiva lisakulu teeb tasa vähenenud halduskoormus (sh vähenenud tööjõukulu).
VastaKustutakaeba julgelt, sulle võib olla normaalsus, aga üldiselt ei ole kõigil nii.
VastaKustutasee väsimus võib osutuda üheks näitajaks, mille alusel otsustatakse, kui suur või väike su töövõime on.
ja vast tasub ka ära mainida, et sa ei tulnud enne sellest rääkimise peale, sest nii on eluaeg olnud. See on ju oluline info.
VastaKustutanii oleb.
VastaKustuta/hämmastunud, esiteks et see on ebanormaalne, ja teisalt ka sellest, et ega mina ainus selline ju pole! Mida üldse peab tähendama "teen seda või seda asja "raskusteta", "mõningate raskustega", "suurte raskustega"" töövõime hindamise ankeedis? Kust inimene teadma peab, mis on raskused, kui tal on eluaeg nii olnud?!?!?!
Ma oma aruga vastasin nii, nagu mulle tundus.
Ja enne rongi ma ju ka arvasin, et "Kõigil on nii", lihtsalt et mina olen eriti nõrk ja ei kannata välja?
Nagu .... pffff.
Riik arvab, et ma petan teda? No ses mõttes petangi, et hindan oma raskusi oluliselt kergemaks krooniliselt vist?
pmst hindasid siis ka sina raskusi mingi hüpoteetilise keskmise järgi, mille sa ekstrapoleerisid iseenda pealt (võttes eelduseks, et see, mis on sinu elus keskmine raskus - ajalises mõttes keskmine, tähenduses "kõige sagedasem", kuigi väga raske välja kannatada - , on üleüldine normaaltase).
VastaKustutaSu varasematestki kirjutistest tuleb välja, et sa juba siis tajusid, et on väga raske. Nähtavasti olid sa siis ka ise nende hulgas, kes ei uskunud iseennast, arvates, et see väga raske ei ole päriselt raske (aga mida tähendab sellise asja hindamisel "päriselt"?).
võimalik oleks mõelda ju ka nii, et "ma ei kannata välja" = "väga raske".
VastaKustuta"ise nende hulgas, kes ei uskunud iseennast" - sõnastasin halvasti, pidasin silmas, et sa olid ka ise üks neid, kes ei uskunud, et sinu hinnang iseendale (nt sellele, kui raske sul on) võib kuidagi pädev olla.
VastaKustutaoli.
VastaKustutaNii oli.
Oh, vaene mina =)
Ei, aga tegelt ka ju!
Eriti jäle on, et mulle tegelt MEELDIB seal tallis, obused on nii ilusad ja sõbralikud ja samas jooksevad koplis ringi ja püherdavad maas nagu westernist võetud.
VastaKustutaJa inimesed on ... "toredad" ei ole see sõna, kuigi tegelt üks on tavamõistes "tore" ka. Aga teised on nii selgelt oma parimat andmas, nii hingega asja juures (kuigi need on natu erinevad asjad neil), et ei saa pahane olla.
Rase naine ja tema mees ja amatsoonlik tüdruk on seal põhilised. Ja algul oli ka tallimees kes oli naine, aga noh) ja mehe (treener) ema, ent siis oli SUUUUUUUUUUR tüli ja jäid aint mees (kes nüüd on treener ja tallimees ühes isikus) ja tüdruk ja veerandi kohaga ka rase naine, kes selgelt on hobuseinimene ise, aga VÄGA rase.
Ja ma tõesti tahan, et neil hea oleks ja hästi läheks ja tita ja obused ja neil on veel kääbusšpits ka ja kaks tallikassi, kellest üks on alles poeg ...
... aga ma ei jaksa niigi palju, kui ma juba teen.
Rääkimata rohkemast.
Olles inimene, keda kimbutab vahel sensory overload ehk et see kui aju lihtsalt ei suuda enam sissetulevat infot töödelda (ja infoks võivad olla ka lõhnad või värvid või suvaline smalltalk), mis omakorda tekitab mul täiesti surmväsimuse millega ma tahan lihtsalt üksi pimedas toas istuda, ajab mind ka täiesti rõvedalt närvi see, kui siis keegi selle peale väidab, et "aga kuidas sa saad sellisest asjast ära väsida?" või et "sa pole täna midagi erilist teinudki, ma ei saa aru" või siis "aga natukeseks sa ju ikka välja tulla saad?" jne jne jne.
VastaKustutaIga kord on tunne, et inimesed nagu kahtlustaksid mind valetamises, et kui ma ütlen, et "ma olen väga väsinud", siis see on niivõrd uskumatu info, et sel teemal tuleb vaidlema hakata.
oojaa.
VastaKustuta"Missa siis teed päevad otsa?"
(mina mõtlen, kuidas olen väsinud ja püüan ellu jääda ja nii raske ja)
tema: "Tshillid?"
jamaeisaa.
Krdile. Ma olen nii katki, et ütlen homme treenerile, et järgmisel nädalal tulen korra. Take it or leave it.
VastaKustutaKui sa talle väljendad sama, milleni sa siin jõudsid - et väga tore on, aga nii palju kogemusi, et kogemisvõimsus jookseb umbe - siis ei tohiks see teda ka solvata.
VastaKustutaHeh, notsu, mis sa arvad, kui palju on inimesi, kellele ütled, et " nii tore, aga nii palju kogemusi, et kogemisvõimsus jookseb kokku" ja siis nad mõistavad? Enamus vastab, et "kuidas sa saad nii väheset ära väsida?" või "sa pole täna midagi erilist ju teinudki". Paljud on viisakad, ei ütle, aga mõtlevad. Ja siis näpuotsaga ehk mõistavad.
VastaKustutanotsu, jah, on väga ... rõõmsalt heauskne inimkonna osas.
VastaKustutaega ma mõistmisest ei rääkinud, ma rääkisin solvumisest.
VastaKustutaJa ma oletan isegi, et mõistmiseks on parem šanss, kui lisada juurde midagi autismist või aspergerist. Kui silt on külge panna, on inimesed varmamad uskuma.
ja paari aasta taguse koljuluumurru saab ju kah alati argumendiks võtta (mis siis, et umbejooksmisprobleem oli juba enne murdugi).
VastaKustutalaias laastus lihtsalt vana lahkuminekuklassika "it's not you, it's me".
VastaKustuta