Ja homme ma ka veel talli ei lähe ...!

Emake maa, kui halb mul oli.
... ja nii ma elasingi, aastast aastasse? ISSANDJUMAL!
Issand.
Jumal.
Kõik mu vana enda mured ja vaevad on selgitatud. Kuidas aju kukub tagant ära ja unustadki asju (normaalselt ma eriti ei unusta), mis kogu aeg meeles. Kuidas probleemid tunduvad väljakannnatamatud ja tahaks neid kõvasti klaarida, kuigi rahulikel headel aegadel ei ole need mulle probleemid üldse. Kuidas ei ole võimalik teha tegevusi nii väikesteks tükkideks, et need ei väsitaks, sest KÕIK väsitab - ja kuidas ikkagi tundub lihtsam asjad ära teha kui taluda ajus näägutavat "aga tegelikult oleks vaja ..."
Siis teen.
Kui just ei unusta, et "täna on SEE päev" vms.
Või "see öö".

Millest rääkides: mu usk, et kesklinn pimendati ja eemal suurte majade vahel põlesid tuled edasi, sest keegi mõtles raha kokku hoides asjade üle, oli eksklik. Mingid elektritööd toimuvad ilmselt: nüüd on kesklinn valge ja suurte majade vahel pime.
Pagan.

Aga jah. Ma vaatan, et ega mu sõnakasutus ega väljapoole näha olev nägu eriti muutu, kui kujuteldamatult jälegi olla on. Ok, lähen kergemini närvi, aga vanasti ei lubanud endale ka seda mitte, ja ainsaks võtmeks oligi, et ma ÜTLESIN, et mul on halb.
Ok, ja Rongimehe Suvel suhtlesin lähedalt inimestega, kellega muidu seda ei tee.
Siia blogisse jäeti kunagi 2014 suve lõpul kommentaar: "Kuni huumorimeel veel alles, on kõik korras."
Selgelt pidi see olema toetav, aga mul on siiamaani meeles kui "isver, niimoodi inimesed mõtlevadki????" Sest mul on huumorimeel, võime näha ka asja koomilist külge, kui keegi sedasi vaataks, alati alles.
Ma lihtsalt alati ei paljasta seda, aga huumoriMEEL on alles.
Igal juhul.
Kõik korras? Eeeeeeee ...

Mul juhib mõistus mängu. Mis ei tähenda, et tunded ei oleks kired ja meeletult tugevad - aga nende peal on alati "nii, asi on selles ja selles, mul on halb selle ja selle pärast ja oeh, päris naljakas oleks, kui poleks nii kurb: ise ma sinna talli läksin, ja veel NAERATADES, ja mul on nüüd 2 tundi põrandapühkimisest pilt eest ära. Jep, vinge töö on tehtud, kes oleks võinud ette näha, et nii hullult rassima pean ...?!"
Muutus on, et nüüd ma luban endal tunda.
Ma VÕIN olla kurb või vihane, mul on selleks täielik õigus. Sulle ei meeldi, et mul on tunded? Palun, mine ära, see on väga lubatud.
Aga ma ei lõpeta tundmist  kellegi teise rõõmuks. Ei tohi vihastada? Häh! Miks ei tohi? Sest sulle ei meeldi mind vihasena näha?
Palun, mine minema. Ära vaata, tegele millegi muu kui minuga.
Et ma ei oota sind hiljem tagasi vbla? Jah, mulle ei meeldi, kui mulle emotsioone ei lubata ja mind kardetakse. Minu valik on ilma selliste inimesteta elada, kes mind taluda ei suuda.
Dohh.

Aga see ei tähenda, et ma ise aru ei saaks, mis toimub, mida ma tunnen, mida hüpoteetiline sina tunned, kuidas see võiks koomiline paista (alati, alati võiks!); mis ma lõpetan inimesega sõber olemise, sest ta tõi mulle kana ja riisi ja lõi kiilu uksepiita, kus uks hästi ei käinud enam ja nüüd käib jälle? PÄRISELT?! Haa-haa-haa!!!!

Nüüd, kolm päeva kannatanud ja mitte midagi nautinud, on elu jälle tagasi. Mitte imeline kõik-on-hea elu, kuid ELU.
Veetsin hommikul koera sügades ja temaga mängides meeldiva veerandtunni, nautisin. Nüüd teen kohvi. Söön võileiba.
Ja võrreledes nädalavahega on NII HEA.

Krt, mul vist on seda autistidiagnoosi ikka ka vaja. Sest see ei ole talutav, mida isegi kolm korda nädalas kolm tundi kestev päevatöö minuga teeb.