Nädalavahetusel

Rääkisin eile treenerile, kuidas mulle on kolm inimest näidanud (muide, kolme erinevat moodi), kuidas veenõusid pesta. Aga see ei ole ju oluline, kuidas just pesta, oluline on, et nõud puhtaks saaksid?
Ta nõustus minuga entusiastlikult. Puhtad nõud!
Kahtlustan, et tema innu põhjuseks oli sissejuhatus, mille põhjal ta arvas mu teab-mis-nõmedusega välja tulevat: "MA saan aru, et esiteks sina vastutad nende hobuste eest ja teiseks ka armastad neid, aga ..."
Ja siis ma tulin täitsa mõistliku jutuga, mitte et "ei tasu neid hobuseid nii poputada ka" vms.
"Nagu sinu kohvikruus!", ütles ta nõu puhtusastmest rääkides, ent põhiliselt oli ta lihtsalt nõus.

Ja ostis mulle lõunaks kebabi.
Ok, ta ostis lõuna kõigile, kes eile sel ajal tööl olid, ja mina pidin nimme venitama, et selle ajani kohal püsida, kuni kebabid talli saabuvad, aga asi on põhimõttes.
Toimub teatud kohanemine.
Mitte et ma poleks selle pika töölpüsimise peale koju jõudes (lahutame maha aja, kui koeraga koos poes käisin, sest ta pidi välja saama ju) kohe magama läinud, kella poole kümneni maganud ja siis uuesti 11 veidi läbi sängi pugenud.
AGA ASI ON PÕHIMÕTTES!

Lähen esmaspäeval tööle natuke parema tundega.

Lootus kuu aega vastu pidada on taastekkinud, kuigi ärge saage valesti aru: mitte midagi tahtmise ja üleüldise halbolu pooolest polnud eile töölt tulles asjad kolmapäevaga võrreldes mitte paremad, vaid halvemad. Täpselt see tunne, kuidas hästi halb on olla, aga mitte midagi ei taha. Ei ole asja, mis selle halbolu vähenemisele ja heaolu suurenemisele võiks viia tunde järgi. Isegi uni ja voodi pole sellised, et tunneksin: SEDA TAHAN! Lihtsalt voodisse minna pole vastumeelne.

Aga täna on parem. Laupäeval siis. Pärast (arvutab) 11 tundi pausiga magamist ajas koer üles ja täitsa on inimese tunne, mitte et peituks kohe taas voodisse.
Või noh - kell kümme hommikul juba arvan juba, et võiks ka.
Natuke Civilizationit veel, siis lähen ...
... või ...
Krt, mu mõtlemisvõime jahtus täiesti maha. Kirjutan veel, kui enam ei maga.

***

Tähendab, ma ei läinudki magama. Sest enne oli koeraga vaja õues käia ja kui juba, ega ma kaheks minutiks siis, ja pärast oli kõht nii tühi, et kindlasti tarvis süüa. Ja siis veel kohv - kohvi teine kruusitäis on mul veel joomata, muidu.
Mitte et see ei laseks mul magama jääda - ses osas kofeiin mulle ÜLDSE ei mõju - aga kahju ju raisku lasta! Mismõttes ma jätan kohvi joomata?!

Ja siis tuli seda kõike uuesti teha. Koer taas õue, kõht läks tühjaks (seekord tegin ka sooja toitu, mida tüüpiliselt enam süüa ei jaksanud, sõin võileiva avokaado ja hallitusjuustuga), ja kohv.
Nüüd on kohv.
Ning tõdemus, et ma ei ole arukas pärast sellist nädalat.
Nii on. Ei ole teisiti. Naudin, mida saan ja ei ole enda peale kuri.
Jai!