kolmapäev, 11. september 2019

Ilmajäetu

Lugesin artiklit.

Pikk artikkel oli ja ma hakkasin fb-s jagajale kommenteerima juba kuskil veerandi peal, et nojah, seepärast ei ole ma ilmajäetuseis-us(-es?), et mul pole kunagi midagi olnud, millelegi õigust olnud, mul ongi kõik vaid teiste armust ja no sedasi must ilmajäetut ei saanud.

Aga kui olin kõik läbi lugenud ja veel mõtlesin, mõtlesin, et mis mõttes ei ole.

Miks ma sinna õenduskooli läksin?
Sest mul oli villand sellest, et mind kellelegi vaja pole, et mind ja minusuguseid nagu olemaski poleks. Kunagi ei tulnud keegi mulle rohkem kui päriselt uppumise vältimiseks appi, ükskõik kui hädas ma olin ja kõik oli mu oma süü.
Pere? Oh, kuidas nad armastasid mulle rääkida, kuidas iseseisev peab olema, millal ma OMETI iseseisvaks saan ja issand, ma ka isa pole osanud oma lastele valida ja ülikooli ei lõpetanud ja no ...
Pole laste isasid kohtusse ka kaevanud? ERITI mömm!

Milleks on hea paljulugenud keskharidusega tööta üksikema? MITTE MILLEKSKI!!!
Kui tudeng olin, olin ühiskonnas kuidagi rehabiliteeritum. Tundsin seda igalt poolt kaasa arvatud perekonna suhtumistes. Raha oli endiselt kohutavalt vähe, aga sotsiaalne staatus tõusis.
Tudeng, noh. Tudengid on vaesed, aga see on tulevikus muutuv seisund.
Jep, õenduskool!

Et mul olid vaid üürikesed proovisuhted (Leevike!) või üldse "seksime, sa oled suht tore ja igatahes ilus, mõnd aega on see ka ok suhteasendus", oli ka ok, sest no TUDENG ju. Seksuaalse suva aeg.
Aa, et ma olen üle 30 juba? Nojah, see on muidugi raske juhus.

Siis tuli üürike kaugsuhtemoodiasi Rongimehega ja mul oli: "JESS! SELLEKS kõik see vaev ja häda enne! Ootasin teda nii kaua, aga vähemalt sain korraks kätte ja see päris ilmaasjata polnud kõik! Mu pikaajaline varjatud igatsus ning iha on rehabiliteeritud!"
Mõtlesin kainelt, et vbla ma ei meeldi talle kallimana, aga ausalt - selle peale, et tast ka sõbrana ilma jään, lihtsalt ei tulnud.
Lisaks tegin 2014 suvel ka tööd.
Mulle NII meeldis see. Töö, tegevusena. Lisaks: ometi kord olin vähemalt ses osas ühiskondlikult aktsepteeritud, et sain palka ja mul oli leping ja puha.
Ja samas võttis see mu niiiiiiiiiiiiiiiiiiiii läbi. Nagu NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII.
Ma ei teadnud, et see on ebanormaalne. Arvasin, et sedasi käibki ja kõik inimesed elavad sedasi. Nemad suudavad - ainult mina mitte.

Mina vaatasin oma elu ja mida ma nägin? Ma jäin Rongimehest ilma (muide, suht TÄPSELT samamoodi nagu K-st praegu - mul on nii kohutavalt halb ja mees lihtsalt ei tee sellest eriti välja? Fakk, mis krdi sõber see selline on?!?!?! Jälle samamoodi?!), mingit muud armusuhet ei taha, teen parimat tööd, mida Eestis saab teha, kolm korda nädalas. Üle päeva käin kohal, iga päev on reede ja olen nii läbi?
Midagi ei ole oodata. Tulevik on lõputult sama jama.
Lõpetan kooli ära ja teen sedasama tööd veel rohkem, kui juba praegunegi koormus tapab mind efektiivselt? Üksik, igavesti üksik, keegi ei võta mult koormaid vähemaks ega anna mulle sotsiaalselt aktsepteeritumat positsiooni "näe, aga TEMA tahtis seda naist, nii et peab ikka suht väärt naine olema kuidagi".
Mul on lapsed, aga ühiskonna meelest on see ka valesti, minusugune ei oleks pidanud iial paljunema.

Ilmselt on neil õigus.
Ma lihtsalt ei kõlba maailma!

/... ehk siit ma jätan vahele, te teate nagunii, mis juhtus//

...ja kui siis tuli see "Lihtsate valikute" teise-kolmanda koha vääriliseks hindamine, kui ühiskond VIIMAKS ütles mulle, et mus on ka midagi head, ma võin eksisteerida, olen ka midagi muud kui arved riigile ja koorem oma emale - see oli ikka megasuur kergendus.
Ma olin hoolega õppinud, et KAMA ja POHH ja OLEN KÜLL HEA INIMENE ja ka uskuma jäänud, aga samas võttis see mult nii palju tööd. Nii raske oli endale päevast päeva meenutada, et ma olen väärt inimene, ma olen hea ning kui seda ei nähta, on pimedus teistes, mitte ei tulene minu omadustest.
Ja siis - viimaks, meenutan, et sedasama tekstigi olin enne samuti mitmel pool pakkunud - öeldi mulle, et mul on ka ühiskonna meelest mingi väärtus.

Nüüdseks olen juba üsna unustanud, KUI ilmajäetu, kui halva, vaese ja närusena ma end kogu aeg tundsin.
Sain kommenteerida, et seepärast mina ei ...
Nojah. Ma ei oleks küll kunagi, mitte mingi hinna eest EKRE valija võinud olla. Aga ma ei ole ka iial olnud Reformierakonna valija. Ega Keskerakonna.
Minu mõtlemine kipub pidama empaatiat põhiväärtuseks üle majanduse või mille iganes muu.
Elik mulle on sümpatiseerinud ideed "oleme sõbralikud sõbrad" ja kõik muu on ebaoluline mudru.

45 kommentaari:

  1. See tuletas meelde, mismoodi mind lapsena loetud raamatud on verminud.

    Üks oluline koht oli "Seitsme venna" epiloogi-osas see, kus kirjeldati Tuoma pere-elu: et ta oli ise üks hakkaja ja jõukas talupidaja, aga aitas teisi, sealhulgas neidki, kes olid kuidagi oma süül oma talu maha mänginud, sest ta mõtles "Sa oled igatahes õnnetu". ja lapsendas mitu kerjuslast.

    Teine oli see möödaminnes poetatud märkus, et Athos ei lugenud kunagi tagasisaadud raha üle.

    Need jäid kuidagi sisse, avaldasid muljet, nii et ma kasvasin üles teadmisega, et 1) rikkusele keskendumine on alandav; 2) kaastunne ärgu küsigu põhjustest.

    Ma ei tea, mida jõukuse-kui-põhivooruse fännid küll lapsena lugesid.

    VastaKustuta
  2. Ma lugesin Victor Hugo "Hüljatuid", 14 aastasena. Seal oli palju niisuguse ühiskondliku ebaõigluse teemaga liine.
    Ma pakun, et jõukuse-kui-põhivooruse fännid ei lugenud midagi.

    VastaKustuta
  3. Jaa, Notsu!
    Aga eks jõukuse fännid lugesid raha, postimüügikatalooge ja reklaamartikleid.

    VastaKustuta
  4. Tegelikult siiski on paljudes muinasjuttudes ka tasuks kannatuste või kangelastegude eest jõukus ja kõrgel positsioonil olev abikaasa, kusjuures kangelase varasem olukord on halb või väljapääsu nõudev siiski enamasti vaesuse tõttu. Nii et...

    VastaKustuta
  5. jah, aga sel juhul on jõukus preemia vooruste eest, mitte voorus ise. igasugustel ahnetel tüüpidel, kes algusest peale jõukusele orienteeruvad, samades juttudes nii hästi ei lähe, hästi läheb ikka sellel lollikesel, kes sandile leiba annab ja rebasel käpa kinni seob vms.

    VastaKustuta
  6. Ah kui head jutud. (sihuke siiras kiitus, palun mitte otsida mingit tavapärast sarkasmi siit)

    Musketäride Athos oli vist ka minu lemmik-kangelane läbi kõikide aegade.

    VastaKustuta
  7. Ma ei saanud üle sellest, et ta nägi häbimärki ja tappis naise kohe ära. Mitte "oi. Oioi. Mis juhtus, ma ei suuda uskuda, et sa kurjategija oled!" või isegi "Sa oled kurjategija! Mingi ... libu? Sa ei armastanud mind, tahtsid lihtsalt mu raha ja tiitlit?!?!"
    Ei. Köis kaela ja kogu moos.

    Aga kui ilmajäetuse juurde tagasi tulla, siis see kuulumatuse osa on mulle hästi raske olnud. Ei ole "haritlane", ei ole "prole", ei ole "koduperenaine" (sellisel peaks mees olema! vähemalt korralik eksmeeski!), ei ole õieti keegi. Ei ole joodik, ei ole narkomaan, ei ole varas (no mitte et ma varastanud poleks elus, aga vähe, ammu ja siukseid asju nagu
    šokolaad ja kuivatatud aprikoosid), ei ole isegi faking ettekandja ega kassapidaja (kuigi ma ÜRITASIN neile töödele saada küll! Takkajärgi arvan, et mu paar toimetatud raamatut ja paar kuud ajakirjanikutööd CV-s tõid kaasa: "ta on teistsugune, teiste huvidega, teda me ei taha!"), ei ... kuulunud kuhugi.
    Kõige rohkem olin vast rollimängija, aga no ... pärast Beleriandi Lugude (viimane oli 2009 vist?) korraldamist, mis on mul siiamaani ajus kui "NII PALJU TÖÖD!!!!!!! NULL RAHA! HEA, ET PEALE EI MAKSNUD!" ma väga palju korraldanud ei ole.
    Ei saa öelda, et ma kogukonda ei oleks panustanud ega tagasi saanud, ent ... phmt on sellest identiteedina siiski vähe olnud, jah?

    Nüüd ma saan "kirjanik" öelda, aga ega see tähenda ikka veel, et ma teiste kirjanike suhtleks või Liitu kuuluks või kirjanduse teemal väga ajakirjanduses sõna võtaks või ... Phmt ma ei tunne kogukonnatunnet? Nagu ei tunnegi, mul on see tunnetus alaarenenud.
    Aga see ei tähenda, et ma ei kurvastanud vanasti, et kuhugi ei kuulunud. Keegi ei olnud. Ja no kui ma "kirjanik" ka ei olnud, oli kogu aeg selline ebamäärane maa ja taeva vahel lihtsalt ... ulpimise tunne.

    VastaKustuta
  8. Phmt ma arva(si)n, et inimesed ei ole nende grupid ja ma olen mina ja teised on samuti hulk "mina"sid ja grupid ei ole asi.
    Ja samas ma nägin ja näen neid enda ümber kogu aeg ja tunne, et ma olen kuidagi väärakas vist, oli mulle hästi tuttav juba lasteaiast peale.

    VastaKustuta
  9. ka mina tõukusin Athosest kui ideaalist eemale, kui küllalt suureks sain, et raamatusse sissekirjutatud oreoolist mööda vaatama hakata.

    aga rahalugemise vastane mõju oli selleks ajaks juba avaldatud.

    VastaKustuta
  10. a mis siltidesse puutub, siis "üksikema" ju klapiks.

    VastaKustuta
  11. Jah, ma sellesse sukeldusin meeleldi =) Aga nad seal (ehk üksikemad) enamasti olid oma ekside peale nii kurjad =/ Sellega ma ei tahtnud identifitseeruda =(

    VastaKustuta
  12. Ma Athosele Mileedi likvideerimist ette ei heidaks, aga muidu oli ta üks kuramuse snoob mu meelest. Külm nagu kala.

    Mis kuulumisse puutub – oi, inimesed on ikka NII erinevad... Ma pole juba aastakümneid tundnud soovi kuhugile „kuuluda“, mingit silti küljes kanda. Sildid ahistavad. Ma triivin mõnuga täitsa omaette, vahel põrkun muidugi mingite gruppide või teiste soolotriivijatega ka kokku, aga kusagile ilmtingimata kuuluda? Mkmm. Ulbin väga hea meelega maa ja taeva vahel =)

    VastaKustuta
  13. Kle, täiesti postitusse puutumatu asi, aga kuna ma tõlgin parajasti meditsiiniteksti, siis tulid sina kui medharidusega keeletundlik inimene meelde, mõtlesin, et ega sul järsku meditsiinitekstide toimetamise v tõlkimise huvi ei ole (sellises vabakutselise stiilis, et võtad töö vastu siis, kui jaksad) - näiteks Interlex otsib praegu medtõlkijaid ja -toimetajaid:

    https://interlex.ee/meditsiinitekstide-tolkija/

    Jumal paraku tahavad nad niiviisi koostööd tehaa juriidilise isikuga, mis tähendaks enda FIEks regamist (või ettevõtluskontot), mis omakorda tahab kord aastas tuludeklaratsiooni täitmisel tulude-kulude kokkulöömist. Aga vähemalt ei oleks sul kui osaliselt puuduva töövõimega inimesel vaja sotsmaksu avansilisi makseid teha. Seetõttu oletan, et FIE vormis tegutsemine oleks konkreetselt sinul tasuvam kui ettevõtluskonto, aga mõni ettevõtluskontoga inimene oskab selle kohta ehk targemat juttu ajada kui mina.

    Igatahes on see selline töö, mida saaks teha oma kodus ja oma valitud graafiku järgi ja oma valitud koguses.

    VastaKustuta
  14. Epp, jälle oleme sinuga ühtekad, ka mina tunnen end vahel lausa häirituna, kui silt otsa ette lüüakse.

    Aga siin võib rolli mängida see, et me oleme majanduslikult palju turvalisemas seisus. Niiviisi saab endale muudes valdkondades rohkem ebakindlust lubada, ilma et väga närvesöövaks läheks.

    VastaKustuta
  15. Hmm, Notsu, äkki me sinuga oleme sünnitusmajas lahutatud kaksikud? Või ei, oota, siiski vist mitte, ma ju olen sinust tükk maad varem sündinud =)

    Aga mis rahakoti ja kuulumissoovi seosesse puutub, siis ei. Mu mittekuulumise-eelistus on alati olnud rahalisest seisust sõltumatu.

    VastaKustuta
  16. Loodetavasti sa ei pahanda aga sinuga seoses tulevad Viplala Lood meelde :)

    Jõukusega on see lugu, et ainuüksi mugavuse pärast on mingit taset vaja. Samas ei näe ma mõtet miljonäri elul, kes 12 tunniseid tööpäevi teeb. Oluline on tasakaal, sõltumatus ja rahulolu ;)

    VastaKustuta
  17. Kuulumise koha pealt. Ma pole lapsepõlvest peale üksiklasena kuhugi gruppi õieti kuulunud, keskas oli 3 minusugust erakut kellega sutsu rohkem suhtlesin. Pole ka kunagi soovi olnud gruppi kuuluda, pigem vastupidi. Kiusu pärast avaldasin ebapopulaarseid seisukohti kui mõni tüüp pealekäivalt sõbralik oli😛 Üksi või minimaalse suurusega gupiga lihtsam, võid iseseisvalt otsustada, ei pea teistega arvestama.

    VastaKustuta
  18. No selgelt ma ei taha ega ürita kuhugi kuuluda =) Siis ma ju kuuluksin, kui tahaksin =)
    Aga on, et mulle ei klapi ükski, ei ole tunnet, et vohh, mina!
    Aga paljud teised ju kuuluvad ...?
    Ja no minu jaoks on see partneri omamine nt selge kuulumine - tema tahtis sind, sina teda, täiega grupp ju! "paariks" kutsutakse.
    Vaatame, mis veel on grupid, kuhu inimesed kuuluvad, neid isegi teadvustamata.
    "Pere". "Käsitööhuvilised." "Koerainimesed." "Tantsuhuvilised." Tööl on "kolleegid" (kes KÄIB tööl, eks ole.)
    Ja no - mingil määral ma klapin siia ja sinna ju.
    Aga ma EI TAHA olla inimestega koos, kellega mind miski muu ei ühenda kui koer või tants või et meil ei ole meest, aga on lapsed. Ma olen alati teistsugune, "vale", mittesobiv oma elu ja hinnangutega.
    Kusjuures alati ma algul üritan "tubli" olla ja siis märkan, et see on mingi krdi rituaalsus ju, mil pole mingit sisulist pointi.
    Ei, ma ei oleks õnnetum ja Totoro poleks õnnetum, kui me päevagi trennis poleks käinud. Mind TÕESTI ei eruta, et mu raamaturiilulid tolmused on, et elutoas tapeet maas on ja et tolmuimejaga saab töötada umbes 5 minutit, enne kui ta üle kuumeneb ja vait jääb.
    Ma ei kipu kuuluma, sest ma mõtlen ise. Ja ma ei saa sinna isegi midagi parata - mõtlemine lihtsalt on osa minust, mitte kiremine, kui halvad on mu eksid ja üks annab vähe raha ja teine ei anna üldse ja oh ja ah.

    Seda enam, et tantsingi kõige meelsamini üksi kodus, ma ei taha teisi inimesi ümber. Selleks mul koer ongi, et temaga omaette olla, mitte et teised inimesed ümberringi jne.
    Point ei ole selles, et tahaksin INIMESI. Point on, et tahaks TUNNET, et kuulun, ilma et ma peaks inimestega. kes pole mu lähisõbrad, suhtlema selleks!

    Aga ma kuidagi ei ... klapi ka sinna "paari"värki.
    Muust rääkimata.
    Mis keegi imestab, et ma lapsi tahan v? Peale muu magususe on ka, et nemad kuuluvad minuga kokku ja mina nendega ju!

    VastaKustuta
  19. Aa, ja muidugi selleta ka, et peaks teisiti mõtlema või teisiti tegema, kui mulle hea tundub. Nagu - iu. Nagu - ma EI TAHAGI ju niimoodi teha või mõelda!
    Aga ikka oli kuidagi nukker, et ma kuhugi ei kuulunud.
    Ja nüüd ON palju parem. On see "aga ma olen kirjanik" ja no - praegu ma kulutan kuus enda, ühe lapse ja kahe looma peale umbes kolm korda rohkem raha, kui varem oli mul enda, kassi ja KAHE lapse jaoks. Ehk siis asi ei ole majanduslikult päris ebaoluline. Ma lihtsalt ei usu, et sa, Epp, oled IIAL nii vaene olnud, kui mina olin.
    Kui ma mõtlen, et elasin sedasi fking AASTAID, ei saa päriselt ahastada, et praegu vaene olen.
    Nagu - on küll raske ja värki, aga nt ma ei oma "-50% lihatooted on ikkagi märgatavalt kallimad kui lihtsalt kilo südant osta, pole varianti ka, et neid ostaksin" näiteks.
    Kusjuures "märgatavalt kallimad" oli nt "üks pakk hakkliha maksab aint 80 senti vähem kui TERVE KILO südant!"

    Mu vaesus ei olnud "ostan ainult soodushinnaga tooteid" (seda ma teen praegu). Mu vaesus oli "ostan tooteid, mille puhul hinna-kvaliteedi suhe on parim ja ei midagi muud ja kulutan ära KÕIK, mida ostan".
    Miska ma praegu vaatan irvamisi kõiki neid nullkulu-inimesi.
    Te saate endale lubada ja lubategi nii palju? Phmt POOSETATE sellega, kuidas "planeeti päästate"?
    Kuulge. Ma sain kuus 210 eurot raha (kuigi korter oli tasuta). JA ostsin seejuures võimalusel kodumaist kaupa, õnnelike kanade mune ning kõige ökoloogisemat pesupulbrit, mis poes on (kui ei olnud võimalust, pesin kapist võetud riivitud pesuseebiga, keegi siin on kunagi kõik seebitalongid välja ostnud vist vms.) Mul ei olnud sooja vett ega saanud ma ka pesuruumis pesta, sest alumine naaber tuli kohe möirgama isegi peale seda, kui olin remondimehe kutsunud, sest asjad ei paranenud põranda vettpidamises.
    Mida on TEIL MULLE õpetada?!

    Pffff ...

    VastaKustuta
  20. Ja veel - kuna see teema on mulle päris oluline - mul ei olnud "parima hinna-kvaliteedi suhte" arvestamisel KUIDAGI oluline, et palju ma ise tööd pean tegema.
    Enda pealt võis alati võtta. Ennast võis alati kasutada, suvalt. Et ennast peaks hoidma ja armastama?
    Mulle oli see kontseptsioon arusaamatu. Või õigemini - ma arvasin, et kui olen endaga rahul, kui taas olen paar mannert paigast nihutanud, ONGI see enda armastamine, ja ma katsusin ikka endaga mitte LIIGA rahul olla ja ikka teistele rohkem anda, sest ma olen ju isekas ja laisk ja ...


    ...
    Jamh. Oluline teema.

    VastaKustuta
  21. See on väga huvitav, sest ma olen ilmselgelt igas mõttes ronimisinimene, aga eelistan ronida omaette, ilma teisteta suhtlemata - kokku puutumata.

    VastaKustuta
  22. Ma arvan, see on teatud laadi inimeste omadus lihtsalt, et nad ei klapi väga teistega koos olema (mis ei tähenda, et neile inimesed ei meeldiks, lihtsalt üksi on parem).
    Ma läksin leili selle peale, et TT ja Epp olid "mis kuulumine, mul küll vaja pole!" ja mul on kahtlus, et on küll vaja. Natukene, aga mingites põhiasjades on hea turvaline tunne, see on tähtis. Ent see on "ise ei märkagi, sest see vajadus on rahuldatud ja ROHKEM tõesti ei tahagi ju!" ja mida te ütlete, et mis kuulumine, pohh, kui te tegelt KUULUTE lihtsalt enda jaoks piisavalt!
    Nagu minagi praegu. Ma olen täiega rahul. Isegi veel lapsi pole VAJA, lihtsalt tahaksin.
    PRAEGU.

    VastaKustuta
  23. (Aa. Kuidas on "aastaid" võimalik sedasi elada?
    Sest sünnipäevadeks ja jõuludeks saime kinke (muuhulgas ka raha), vahel ma sain mõne tööotsa ja mu poja isa kandis mulle üle maksutagastuse kevadel, mille ta lapse eest sai. Ja tütre isa kandis vahel 50 euri ja ma panin kõrvale kõik "tasuta saadud" vidinad ja lasteraamatud, nii et lastel oli midagi sõpradele sünnipäevaks ka viia.
    Enamasti.)

    VastaKustuta
  24. mul on praegu tunne "teil mõlemal on õigus" - selles mõttes on Epul õigus, et eri inimeste kuulumisvajadus ongi erisuurune. Aga selles mõttes on VVNil õigus, et inimestel, kellel mingi vajadus on täidetud, on kerge jääda uskuma, et seda vajadust pole olemaski. Täis kõhuga on hea rääkida, et "söömine ei ole minu elus eriti oluline". mis ei muuda seda, et inimeste isu suurus on tõepoolest erinev.

    VastaKustuta
  25. "Aga on, et mulle ei klapi ükski, ei ole tunnet, et vohh, mina!
    Aga paljud teised ju kuuluvad ...?
    Ja no minu jaoks on see partneri omamine nt selge kuulumine - tema tahtis sind, sina teda, täiega grupp ju! "paariks" kutsutakse.
    Vaatame, mis veel on grupid, kuhu inimesed kuuluvad, neid isegi teadvustamata.
    "Pere". "Käsitööhuvilised." "Koerainimesed." "Tantsuhuvilised." Tööl on "kolleegid" (kes KÄIB tööl, eks ole.)
    Ja no - mingil määral ma klapin siia ja sinna ju.
    Aga ma EI TAHA olla inimestega koos, kellega mind miski muu ei ühenda kui koer või tants või et meil ei ole meest, aga on lapsed. Ma olen alati teistsugune, "vale", mittesobiv oma elu ja hinnangutega."

    Ma pean võimalikuks, et vahe teiste, "kuulujate", ja sinu vahel võib tulla ka sellest, et neil teistel ei ole kuulumise kriteeriumid nii ranged. Ehk siis - kui kuulumist sinu moodi defineerida, siis ei kuulu ka nemad õieti kuhugi. Ainult väljastpoolt paistab, nagu kuuluksid.

    VastaKustuta
  26. mhmh, kõik on õige, aga ma lihtsalt arvan, et minu kuulumisvajadus ONGI suht väike.
    Et kui sellest veel pisem oleks, võiks tõesti tulla "oh, pohh, mul polegi seda vajadust."
    Sest põhiliselt ma tahan, et mind rahule jäetaks ja ei kaasataks igasugu kohtadesse, mis minu arust enam kui mõttetud (kooli hoolekogu nt, ma ei käi isegi lastevanemate koosolekutel enam - kui midagi on, tegeleme privaatselt, mitte karjaga koos).

    VastaKustuta
  27. (nii on =) ma tahan kuuluda küll, aga minuga peab selleks sitaks ühtekas olema, et mul tuleks tunne: "Jaaa, temaga me oleme ühte verd!")

    VastaKustuta
  28. „Jaa“ mõlemale, Notsule ja VVNile:
    Notsu: "Ma pean võimalikuks, et vahe teiste, "kuulujate", ja sinu (VVNi) vahel võib tulla ka sellest, et neil teistel ei ole kuulumise kriteeriumid nii ranged.”


    VVN: “TT ja Epp olid "mis kuulumine, mul küll vaja pole!" ja mul on kahtlus, et on küll vaja. Natukene, aga mingites põhiasjades on hea turvaline tunne, see on tähtis. Ent see on "ise ei märkagi, sest see vajadus on rahuldatud ja ROHKEM tõesti ei tahagi ju!" ja mida te ütlete, et mis kuulumine, pohh, kui te tegelt KUULUTE lihtsalt enda jaoks piisavalt!"

    Just. See on nagu… noh, kui mul selg ei valuta, siis ma ei märkagi, et mul selg on, eks =)

    Ja VVN, ma olen eluaeg kunstkäsitööline olnud, ja sellega käib (vähemasti käis) kaasas perioodiline vaesus. SELLINE vaesus, et. Nii et ma ei hakkaks siin võistlema, kumb meist on vaesem olnud, sina või mina =)

    Hmm, mul on tegelikult veel mõned targad mõtted, aga ma pean kõigepealt ärkama ja hommikukohvi #2 tegema =)

    VastaKustuta
  29. Näedsa, veel üks inimene, kellega ma nõus olen – Rents: “See on väga huvitav, sest ma olen ilmselgelt igas mõttes ronimisinimene, aga eelistan ronida omaette, ilma teisteta suhtlemata - kokku puutumata.”

    Just! Mina näiteks olen täiega koerainimene. Aga ma ei taha koerainimeste hulka “kuuluda”, nad väsitavad mind oma lõputu koerajutu ja terminitega, igaüks on oma arust see kõige ägedam proff ja tema peni on Universumi kingitus antud loomaliigile. Võeh. Ma pigem tegelen omaenda peniga, mitte ei raiska auru kusagil treeningplatsi veeres tarka mängides.
    (No kus nüüd panin, eks ole, ise pole veel kohvi #2 saanudki =)

    VastaKustuta
  30. Kooli lastevanemate koosolek on viisakus- ja toetusavaldus õpetajale (klassijuhatajale). Tema tegeleb minu lapsega järgmised 9 kuud. Oma kohaloluga ma ütlen talle, et ma hindan teda tema töös, et ma toetan teda tema otsustes, et ma vajadusel osalen privaatses probleemide lahendamises, et ma olen tema valikute ja otsustega üldiselt nõus.

    Ma arvan, et klassijuhatajad vajavad sellist tuge.

    Seepärast käin lastevanemate koosolekutel.
    Mingit infot või muud asja sealt ma ei saa.
    Puhas "mina ja sina, õpetajad ja vanemad, oleme ühe asja eest väljas."
    Bonding, kui soovite.

    Ei saa nõuda, et teised sind toetaks, kui sa ise teisi ei toeta.

    VastaKustuta
  31. Kui ma jaksaks, ma käiks ka.
    Aga ma ei jaksa =P

    VastaKustuta
  32. See on ka juba hea :)
    Ma saadan siis õpetajatele kirjakesi, et nad tunneks, et neist ka hoolitakse.
    Mul on kooli suhtes ilgelt palju kiunu, aga klassijuhatajad on kõik väga toredad olnud.

    VastaKustuta
  33. Sarikommenteerin =) - VVN, kuigi ma nihkun veidike vastuvaidlemise lainele, ära võta isiklikult, eks. See on huvitav teema ja huvitav vestlus.

    Esiteks. Kaur, sa nimetasid bondingut seoses lastevanemate koosolekuga. VVN pakkus eespool sääraste kogunemiste kohta mu meelest veelgi parema definitsiooni – “rituaal”. Lisades aga, et neil pole mingit sisulist pointi. Aga kas rituaalil üldse peab point olema? Rituaal on rituaal =)

    Teiseks. Riivitud pesuseebist ja sooja vee puudumisest. Ma ei hakka siin oma vanuse-kaarti lauale lööma =), aga see annab mulle mitmete siinkõnelejatega võrreldes kõvad eelised, mis mugavuste puudumist puudutab. Sellegipoolest ei leia ma, et oleks õiglane nullkulu-inimesi variserideks liigitada. Igaüks elab ju selles ajas ja kohas, mis talle antud. Nullkulud ehk ei teagi, et oli sihuke asi nagu 15 kopikaline pesuseep, ning seegi talongiga. Nemad annavad hetkel OMA parima, ja no kui planeedi päästmisest rääkida, siis iga väiksemgi üritus ja tegu on tunnustatav, mu meelest, päästab see siis reaalselt või mitte.

    Kolmandaks. Kuulumisest rääkides – kisub jälle semantikasse, mulle tundub. Mina (ja vist ka TT) pidasime silmas pigem asja nn. organisatoorset poolt. No et X koeraühingu liige näiteks, või X kunstnike ühenduse. Mulle näiteks piisab teadmisest, et oskan koeraga ägedaid asju teha, või siis kunstivärki – mul ei ole tunnet, et mu nimi peaks kusagil nimekirjas olema, et peaksin oma tegevusi tingimata kellegagi_koos_harrastama. Ei, ma ei väida, et koos lõbus pole, aga mulle on tähtis, et ma ka täitsa üksinda nendest asjadest rahuldust saan.

    Neljandaks, kuulumine kui niisugune eeldab, et vähemalt mingil määral talud kaaskuulujaid, onju. Mu meelest sihukesi väikesi, kompaktseid, ühes rütmis hingavaid, minu veri =sinu veri kooslusi polegi palju olemas. Kui hästi läheb, on selleks paarissuhe, või lähem perekond, või väike sõpruskond. Iga kooslus, kus juba suurem arv inimesi, muudab kuulumise rohkem või vähem problemaatiliseks, sest üllatus-üllatus - inimesed on erinevad! =) Siis peabki valima – kas talud erinevusi ja kuulud, või ei talu ja ei kuulu.

    VastaKustuta
  34. Oot, mul tekkis üks küsimus. VVN, kui sa ütled “Point ei ole selles, et tahaksin INIMESI. Point on, et tahaks TUNNET, et kuulun, ilma et ma peaks inimestega, kes pole mu lähisõbrad, suhtlema selleks”, siis kas sa pead silmas omaenese identifitseerimisvajadust? Et_sina_tahaksid end mingi inimgrupiga samastada, aga ei oska/ei suuda? Või pead silmas seda, et tahaksid, et ühiskond ja ümbritsevad sind nii- või naasugusesse kategooriasse liigitaks? Elik kas kuulumise-surve tuleb seest- või väljastpoolt? (Siiralt ja südamest vabandan, kui olen tähelepanematult lugenud, ja vastus on kusagil juba mustvalgel kirjas.)

    VastaKustuta
  35. Ei ole kirjas, ma su küsimuse peale jäin ise ka mõtlema.
    Et kumbapidi.
    Ma arvan, et ma tahaks ühiskondlikult "sinna" kuuluda, kuhu omast arust kuulungi =) S.t. ka siis, kui mind defineeritaks kui "tema on lihtsalt omamoodi", mulle sobiks. Või kuhugi väikesesse gruppi, kuhu ma kuulun. Või nt "blogijad" ja siis mina ka.
    Aga kui mind pannakse gruppi, kuhu ma omast arust ei kuulu, või ei märgata ÜLDSE (no et järjekordne "töötu üksikema, see mitteharitud, seebikaid vahtiv Edgarivalija", kes ma tõesti ei ole ehk ma ei sobi ju sinna!), et sihukesed ka olemas on, on jube.

    VastaKustuta
  36. Ehk vana hea "mind ei nähta, mind pole olemas!"-tunne. Sellest, kui mulle sobivat lahterdust ei leita ja siis mugavuse mõttes ei märgatagi.

    VastaKustuta
  37. Ahaa. Huvitav. Mina näiteks olen meelsamini märkamatu, kui lahterdatud. Või mis veel hullem - valesse lahtrisse paigutatud.
    (Kurat, kas "kui" ees peab üldse koma olema? Mul on viimasel ajal mingi täielik komajama. Aidake! =)

    VastaKustuta
  38. Ütled: "Ma arvan, et ma tahaks ühiskondlikult "sinna" kuuluda, kuhu omast arust kuulungi =) S.t. ka siis, kui mind defineeritaks kui "tema on lihtsalt omamoodi", mulle sobiks. Või kuhugi väikesesse gruppi, kuhu ma kuulun. Või nt "blogijad" ja siis mina ka."
    No aga isssssand jumal, sind ju defineeritaksegi "tema on lihtsalt omamoodi"? Ja "blogija"? Sa ju KUULUDKI neisse gruppidesse? Ma ei saa nüüd üldse aru enam =)

    VastaKustuta
  39. Ma meenutan, et kogu kaeblemine on ajaloolise taustaga.
    "Nii oli kunagi."
    Kuigi jah, vat see paarissuhte värk - selle üle ma jaksan veel ja veel imestada. Et kui ma olen leidnud mehe, kellega ei oleks piinlik või veider öelda, et me oleme paar, kellega mulle meeldib koos olla ja kes oleks piisavalt atraktiivne, et temaga seksida, siis millegipärast need mehed keegi ei taha mind - ja wtf.
    See "paar"-grupp mulle lihtsalt ei ... ole ja ei oleGIIIII.

    VastaKustuta
  40. Ahjaa, ajalooline taust on jah. Ma juba jõudsin selle siin pikema vestluse käigus ära unustada. My bad!

    Aga mis puudutab paarissuhet… OK, veidi tobe on enda näidet tuua, aga ma olin veel mingi kümmekond aastat tagasi (rahulolevalt) raudpoltkindel, et “paar” grupp ei ole minu jaoks. Mitte et see_sind_kuidagi aidata võiks, elud ja olemised on ju nii erinevad. Lihtsalt konstanteerin fakti.

    VastaKustuta
  41. Ronimine on vist ainus asi, kus ma olen end ise suisa klubisse registreerinud jne - aga see on selles mõttes väga teadlik tegevus, et inimesed ajavad seal asju suuresti vabatahtlikutööga, nii et kui ma nö nende teenust tarbin, tahan ma ka omalt poolt midagi vastu anda. Käin abiks, vajadusel annetan jne.

    Aga minu puhul kindlasti kehtib see "saan oma kuulumisvajaduse rahuldatud" asi, sest ma täitsa tunnen, et see on minu jaoks oluline küll (nagu on ka oluline, et ma olen nüüd taas PÄRIS üliõpilane, st tasuta kohal - kuigi ma teistega väljas ei käi vms, nii et see on pigem ainult staatuseküsimus, aga näed, on oluline). See teadmine, et kui ma vahel tahan, siis olen oodatud.

    VastaKustuta
  42. Paarisuhetega kipub olema see, et inimesed defineerivad end läbi oleviku ja läbi lähimineviku (viimase paari aasta). Kui pikk suhe lõppes, mõtlesin alguses, et appi, ma ei oska ju üksi olla, aga kui ca kahe aasta jooksul midagi pikemat püsima ei jäänud, oli see juba märkamatult asendunud (enesekaitseks mõeldud?) hoiakuga, et no ju ma siis ei sobi paarisuhtesse. Kuni tuli suhe, kuhu jälle sobisin ja kus end koduselt tundsin.

    VastaKustuta
  43. No ma olen elus suhetes kokku olnud (arvutab) umbes 5 aastat. Elu pikim on 2 ja pool.
    Elanud olen naaaaaatukene kauem

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.