Niutsun, aga tegelt ei ole elu vastik, korteriraha on juba üle 800

Loomingust öeldi mulle:

Rõõmustas, et meiega ühendust võtsite ja pakute oma kaastööd.

Nii pikka juttu energiliselt täita tiheda sündmustevooga on aukartust äratav saavutus. Arvatavasti leiaks selline lugu lugejaid.

Pikkus 112000 täheruumi on aga Loomingu puhul ületamatu takistus. Suudame ühte numbrisse paigutada kõige enam 4--5 proosaautorit, igaühe mahuks 20000-30000 või pisut enam. Lühiromaani mahus kaastööde avaldamiseks lihtsalt puudub võimalus.

Mõnes mõttes tore - neile meeldis!
Teises mõttes mitte-nii-tore.
Ma pean jälle raamatu välja andma ja pärast seda, kui see viimane (niuts, pai talle, niuts) üldse piisavalt kiita pole saanud, on järjekordse jutukogu kirjastus(t)ele pakkumine eneseületus.
Ei, ma saan hakkama, teen ära, aga niuts!
Iga kord pärast raamatut on mul "no vähemalt raha sain, kuidas tal läheb, pole enam minu teha" ja iga krdi kord on mul iga arvustuse, või veel hullem arvustamise puudumise osas "minu armas kukununnu! Mis mõttes nad ei hooligi temast?!?!"
Või siis hoolivad, mina õilmitsen ja tunnen end ühiskondlikult aktsepteerituma inimesena.

Aga jah. Ma ei tee kirjutades grammigi selleks, et meeldida kellelegi teisele peale iseenda ja kui raamat peale ilmumist ei meeldi inimestele, kellele ta ei peagi meeldima (Indrek Rüütel, khm, Reaktoris, khm, mingi iseend tagumikust hammustav mees Sirbist, khm), olen isegi rõõmus - aga kui teiselt poolt poleks Friedat ja eppu ja Sirgeldajat, kes, paraku küll, Ametlikus Meedias trükitud pole ja seega ei levi väga, mul oleks ikka väga: "Mäh?! MisMÕTTES?!" tunne.
Sest tegelt ma arvasin juba 1994, et olen hea kirjutaja - aga et seda sageli  ei nähta, sellest ei saada aru, ma pean end pooleks töötama ja siis keegi märkab alles, on elu näidanud alalõpmata.
Enne lõpukirjandit ütles mu emakeele ja kirjanduse õpetaja mulle kurvalt, et muretseb minu pärast. Et tema teab, et ma sedasi mõtlengi, nagu kirjutan, aga ametlikud hindajad arvavad ilmselt, et originaalitsen. Üritan põnev paista.
Kirjandi sain 7 punkti kümnepallisüsteemis. Klassis valitsenud 9-te ja 10-te hulgas pigem kehv, aga siiski piisavalt hea tulemus, et tol aastal kirjandusse sisse saada.
See kirjandusõpe oli küll mu teine valik ja kuna semiootikasse sain ka sisse ja see oli esimene, oli kirjandusala mu tudengiaja algusena mängust väljas.
Lihtsalt "hea, aga imelik kirjutaja" on minuga väga kaua juba kaasas käinud imaago. Ma ei taha kõigile meeldida, ent samas on pettunud tunne, et need, kellele nagu võiks korda minna, ei teagi, et siuke raamat olemas on.
Ja nüüd veel ühte sama laadi raamatut pakkuda, mis sobiks veel uuele grupile ...
nojah, pakun ikka.
Teeme ära, hullem ikka ei saa kui enne.

Aga NIUTS!!!!!

Tänan tähelepanu eest.

Üldiselt sain jälle tunnistust sellest, kuidas Teised inimesed ei ole nagu mina.
Suurtähega Teised, s.t. on inimesi nagu mina veel, aga mitte eriti palju. Ja see on nii kuramuse veider, et kui mult midagi tahetakse ja see ei ole mu arust otseselt jäle, ma hakkan ise ka tahtma seda teha, sest ma ju tahan, et teised õnnelikud oleksid.
Ja kui siis mina midagi tahan, ei pea tolle tahtmise eiramiseks asi-tegevus-miski Teisele üldse jäle olema. Lihtsalt ei tekita entusiasmi - ja ta ei annaGI.
Mina olen siuke ... "Ma arvan, see teeks talle rõõmu. Teen ära!" ja Teised on: "Ta küsis küll kahekümnendat korda umbes juba, aga no mul ei ole tunnet, et teeks!"

Mis mu elulaad (teha nii, et Teised õnnelikud oleksid) ja kirjutamislaad (teen nii, et endale meeldib) ei lähe päris kokku?
Eks vist nii on, jah. Kirjutamine on see ala, kus omaenda tahtmist teen, sest muu oleks talumatult jäle ja võlts. See on minu "EI TAHA"-koht lihtsalt.
Mul on neid EI TAHA kohti elus mitmeid. Lihtsalt minu EI tulebki siis, kui mõni neist käes on ja nii kuradi raske on õppida elama nii, et EI küll ei ole, aga kaine mõistus ütleb, et tegelt ma ju ei võida enesetundes midagi, aint kaotan seda (midaiganes) tehes. Ja siis mitte teha =( Sest kui mult tahetakse, ma kohe tahan (TAHAN ise) seda teha, et teist (Teist) rõõmustada.
Niuts.