Tavaline päev

Ma olen liiga noor selle pasa jaoks.
Jestas ja isver ja oeh.
Ja kes tegi? Ise tegin.
Ma lihtsalt - kirjutasin lugu ümber. Kustutasin suure osa maha, kirjutasin osa juurde, täitsa kena lugu tuli, aga üsna lühike.
Ja saatsin ta siis otse Loomingusse, sest nad ju tahtsid lühikest lugu.
Aga nüüd ma pole enam üldse kindel, et selle teise jutukogu üldse valmis saaksin ju! Mingi ... mahtu võiks rohkem olla! Kas mul on veel midagi kuskil, mis sinna sobiks ja mille olen ära unustanud? Vist ei ...
Samas Loomingus on ka parimal juhul avaldamisjärjekord aasta.
Peaksin mingi uue loo kirjutama äravõetu asemel oma kujuteldavasse raamatusse, eks? Mitte et selle võõrsile saadetu eest isegi raha rutemini saaksin või midagi.
Palju õnne, väga väga naine, te ikka oskate oma elu keerulisemaks teha!

...

Totoro igatahes ei söö vähem krõbuskeid seepärast, et liha ongi tõhusam toit.
Eile sõi ta kogu päeva jooksul "hommikueine eel" tulnud umbes kahesajagrammise raasu searaguud, lakkus puhtaks kaks võipaberit ja ühe taignakausi. (Minu arust peab igaühel majapidamises roll olema ja tema on meil "lakkumisspetsialist", tänu kellele on mul vähem nõudepesutööd ja pakendiprügi sorteerijad saavad puhtad pakendid. Ainus, kes jääb meil rollita, on kass. Tema ainult sööb, magab ja vahepeal eritab.)
Krõbuskid seisid kausis.
Täna hommikul ei saanud ta isegi seda tükki liha-konti, sest olin karm ja ütlesin, et enne tuleb krõbinad ära süüa.
Krõbuskid seisid kausis.
Koer käitus, nagu ta näljasena ikka käitub - natuke jaburalt, tormakalt, ei kippunud kuulama, mis ma rääkisin, küll aga kippus rihma lõugade vahele haarama ja mu kõrval hüplema. Mitte minu peale (inimese peale hüppamine on keelatud!), vaid mu kõrval.
Õues käia oli päris veider.
Kella kolme paiku, kui olin krõbuskitele kaks korda piima peale valanud ja Totoro oli piima ära lakkunud, koerakrõbinaid puutumata jättes, istusin kausi kõrval maas ja siis ta sõi. Kui iga suutäit pealt vaatasin.
Kuigi ta pidas pause, nii et kaks korda segasin kausis käega, tõstsin piimasemad krõbinad pealepoole.
Sai kausi tühjaks.
Pärast andsin talle preemiaks searaguud ja oh-kui-pöördes koer! Anna veel, see on nii hea, anna veel, anna veel, palun! Niuts?

Õhtueineks ma kogu järelejäänud raguud talle anda ei tahtnud, läksin hoopis uuesti poodi.
Seal aga ei olnud enam ühtegi kondisegu, nii et ostsin hoopis lõhe supikogu.
Kui Totoro väike oli, maitses talle toores kala väga ja kuna ta on pärit forellikasvatusega tegelevast turismitalust, oli roosa kala maitse talle tuttav ja ta sõi isuga. Viimasel ajal ta kalavaimustus lahtus, aga ma polnud umbes neljal kuul enam proovinud ja noh - mul on nüüd kass ju ka kodus ja TEMA armastab lõhet väga.
No tõin siis lõhe supikogu andsin Korpusele pisema tüki, Totorole suurema - ja esmakordselt ajaloos toimus turtsumine ja kähisemine toidu teemadel. Sest Totoro ei puutunudki oma kausis olevat kala, aga läks Korpuse juurde nuuskima. Ma ei tea, kas ta kavatses ära võtta, aga ta ikka peaaegu sööstis ja kuigi ma seisin ees ja tirisin ta eemale kahel korral, kolmandal kass hüppas turri ja küüru oma kala kohal.
Viisin Totoro kaelarihma pidi teise tuppa, tema kauss ja tema lõhe kaasas.
Arvake, kas ta puudutas ka seda kala, mis talle niisama anti, ilma et ta seda kelletki röövima pidanuks?
Jep, ei puudutanud. Nuttis ja haukus teisel pool ust, nagu oleks talle teab mis ülekohut tehtud, aga LÕHET ta ei tahtnudki. Aint kassi kiusata.
Pff.

(Ei, muidugi ei ole ma tema peale pahane, et ta käitus nagu koer. Kammaan =) Aint lõhe mittesöömise pärast olen veits mures - Korpus kõike seda 700+ grammi vist süüa ei jaksa; seni on nii umbes 70 nahka pannud.
Koera jääk jääb ka talle.
Mis ma pean ülejäänust päriselt kalasuppi tegema v? Samas ... mulle õigupoolest maitseb kalasupp väga. Hm. HM!)