Argipäevane, mis läheb üle aastakokkuvõtteks

Kanasüdamed on niii head!
Ja siis sööb mu poeg kõik nad ära ja jätab mulle kastme ja riisi.
Mis on ka head, aga mitte niiiiiiiiiii.
Oh. Vaid vähesed armastavad mind nii, nagu tahaksin! (Kuigi tegelt Poeglapse armastusega võib rahule jääda. Lihtsalt kanasüdamed olid ahvatlevad ja need 5 tükki, mis ma juba sõin, maitsesid oivaliselt. Ma valmistan neid ka suht hästi.)

Tütarlaps on ikka haige. Peaaegu ... ei, vist ongi kuu aega juba? Minu oletus on, et tal on enda ülekoormamise ja stressi tõttu paranemine väga aeglustatud, ent tema klassijuhataja on mulle juba kaks korda helistanud ja teinud hämaraid vihjeid võimalikule vähile ja et haiglauuringud, mis see perearst ka.
Ma ei muretse ikka. Aga noh. Vbla peaks?
Ei, ei muretse. Olen ainult pahane, et mulle peale käiakse soovitusega rohkem muretseda. Pfff!
Aga noh. Mul niigi on hädisevõitu olla ja siis see ka.

Mida ma teen, kui on tunne, et tahaks pai ja nunnutamist saada?
Mhmh, hakkan seda ära teenima. Kuigi seekord ÜTLESIN oma pojale, et ma tahaks pai ja nunnutamist, kui läksin ja lugesin talle ette ja soojendasin ja viisin arvuti kõrvale glögi ja viskasin veits ta prügi ära. Ja tema viis osad mustad nõud köögi kraanikaussi ja krõhvitses mu pead - kuigi ütles, et eelmine glögi, mille ostsin, oli parem.
Krt, oleks vist pidanud talle rõhutama, et näe, mina tõin selle sulle arvuti kõrvale suure kruusiga, mitte ei lasknud sul endal kööki järele minna nagu tavaliselt! Sest ta ignoreeris mu lahkust.
Oot, ma siis lähen ja takkajärgi vähemalt nõuan tähelepanu!

Tegelt on nii, et kuigi ma kogu aeg visklen end vee alt välja ning jaksan jälle, sest on vaja või vähemalt, kuna "hirmsasti tahan"(ja kuna ma saan konkreetselt rõõmsamaks, kui teistel on minu tegudest hea, kipun väga tegema nii, et keegi naerataks, nii et ma hirmsasti tahan teha nii, et minu peale rõõmustataks), on see päris raske aasta olnud.
Jaa, jõulud pole veel läbigi, aastasse võib veel mõni tore asi mahtuda - näiteks võiksin ju raha saada ka muud teed pidi kui töövõime(tus)toetust ja teie annetusi - aga üle 11 kuu on siiski selja taga. Ja noh:

Ei olnud kerge aasta.

"Kuigi sa proovid olla hea" ilmus ja siis ei saanud üldse nii palju tähelepanu ega kiita, kui mulle meeldinud oleks. Mind lohutab vähe, et turustamise viga. Minu kallis raamat sedasi vähearmastatud!
Poja toas sai tehtud seinad (need said tehtud) ja siis oli jama põrandaga, mida muudkui pandi ja pandi ja tegelikult pole siiamaani päris pandud (seina lähedalt on ribake puudu, mille jaoks lippe saagida tulnuks.)
Jamad K.ga. Minu interpretatsioon: ta ei armasta mind. Ega mind pole lihtne armastada mõnel, aga kui kedagi armastad, tahad ju teha seda, mida tema tahab? Eriti kui see on ainult rääkimine???
Tema interpretatsioon: ma armastan sind küll, aga ei taha teha, nagu sa tahad. Eriti kui see on rääkimine.
Phmt läks nagu peaaegu alati: ma leidsin, et mind ei armastata ja tegin suhtele lõpu. Et suhet ei ole, kui pole paar oldud?
Pff, seksi ületähtsustajad sellised!
Vaid vähesed armastavad mind nii, et ma seda ka TUNNEN.
Kirjutasime temaga koos juttu ja lõpuks kirjutasin mina sellest 5/6 vähemalt ja selle asemel, et öelda: "Ülihea!" on ta: "Ma ikka tahaks sealt ja sealt ümber teha". (Mitte et ta teeks, ta niisama nuriseb.) (Kuigi minu arust tuli see jutt hea.)
Tallitöö. Seda ei ole vaja kommenteerida.
Sain teada, et pean välja kolima. Seda ka mitte.
Raha muudkui ei olnud ja ei olnud. Seda ammugi mitte.

Hästi olid need asjad, mis ikka on (mu lapsed on imelised, Totoro on imeline ja Korpus on imeline). Ujuda oli hea, Keila jõgi on nii tore. One Piece'i uued episoodid tulid nii aeglaselt, et vaatan uuesti vanu üle. Olen kuskil 220 juures hetkel ja need on head.
Aga uutest asjadest ... "Vanaema saatis mu ütlema, et ta palub vabandust". Oivaline raamat, tegi terve aasta paremaks.
Seda ma pojale ette loengi.

Kogu aeg väsinud, vähe eredaid rõõme (välja arvatud et mu lapsed ja Totoro on NII LAHEDAD), raske, raske, raske.
Ja ometi on mul teist, lugupeetavad, nii palju rõõmu olnud, te olete asjad mulle kergemaks teinud ning andnud märke, et ikkagi hoolite minust ju. Aitäh! Ja lisaks on päris hirmus mõelda, mismoodi veel muidu olnud oleks.
Sest isegi nii on alailma võitlus. Milline eluviis (võitlen päeva algusest lõpuni läbi, saan Kõik Tehtud, jee, ja homme jälle sama) on üleni koomiline arvestades, et ma ju teoorias olen pehmuse ja minnalaskmise poolt.
Aga isegi ühiskonna meelest pehme ja minnalaskev elustiil (0 kellast kellani tööd!) on minu jaoks katkematu võitlus ja vahel on see nii kurb.
Kas ei võiks minna hästi lihtsalt iseenesest? Miks ma pean võitlema, et ninasõõrmedki vee peal püsiksid? Ja põhiküsimus: "Kui Kõik ei ela sellist elu, kuidas nad siis elavad?! Miks neil on kerge ja mul nii raske? Aa, et sisemus on igal ju omamoodi ja minu oma on minu oma? Aga ma ikkagi ei saa aru, miks ja kuidas teistele on olemas need "läks lihtsalt hästi" ja mulle ainult "tegin rämedalt tööd ja käisin peale ja peale pärast viiendat äraütlemislitakat tuli viimaks üks soosiv vastus ka ja see ongi minu maailmas hästiminek".
Nagu - nüüd tsiteerin rahuga Helvi Jürissoni: ""Miski siin ei klapi," hüüdis vana mäger."
Või mult nõuabki tööd see, mis Kõigil (mis ei tähenda kõiki, on ju) tuleb välja kergelt ja muuseas? Minu jaoks ONGI töö see, mis üldiselt inimeste jaoks on "no juhtus"?

Aga mingis osas olen ikkagi hea ka. Nt emana, eks ole.

Kuigi oma tita ei ole mitte lähemal, vaid KAUGEMAL selle aastaga. Ehk kunstlik viljastamine on mul rahandusliku olukorra tõttu mängust väljas ja enam pole last kelleltki küsidagi mitte. Paarissuhe näib üldse võimatuna, sest olgem ausad: mehi, keda ma tunnen, tahaks, kes vallalised on ja läbi küsimata, et kle, sa muga deitida ei tahaks v? ei tule ühtegi meelde.
Ok, mõned ilmselt on, aga ma ei tunne neid niigi hästi, et üldse teada, on nad vallalised või mitte.

Huvitav, kas see on mul esimene kord üldse tunnistada, et kehv aasta on olnud?
Ja kas võib loota, et järgmine tuleb parem, sest ma nii avameelselt tõden, et on, jah, sitasti läinud?