See on nii lihtne, see on nii kerge ...

Krt, kõik on nii lihtne, kui asjad ära taanduvad alati.
Rongimehega. K.ga. Täpselt sama teema.
Mina ravitsen ja ütlen hästi, seon emotsionaalseid haavu ning annan hingerohtu lõdva randmega ja ise seda õieti märkamatagi. Kui teisel on haav, seon ja ise rõõmustan sinna juurde, et saan kasulik olla.
Aga see muuseas ja ise seda nautides haavade puhastamine ja sidumine ei ole üldse väga levinud oskus-omadus ju!
Nii et kui mina olen katki ja ütlen: "Näe, haav, seo!" nad esiteks ei saa üldse aru, mida ma neilt tahan. Ei oska, ei suuda ja tagatipuks ka ei taha, sest haavad, iu?! Ma oskan neid vist tekitada, aga kokku lappida ...? Appi, mis mõttes?! Ma jään ise põhjani õnnetuks, kui mult seda tahetakse!
Ja mina, väga väga naine-mina olen: "Issandjeesusemakemaa küll! Ma ütlesin, et MIND on vaja rohitseda ja nüüd väidad sina, et sul on jälle haavad ja põhjani õnnetus? Et mina sidugu hoopis?! Fakkjuu!"
See, mis minu jaoks on nii lihtne ja selge, enesestmõistav ja kerge (väga vaba tsitaat Emma Moškovskajalt) pole neile üldsegi kerge.

Oot ...
Ei, ei ole netis neid luuletusi.

See on mu titepõlve lemmikraamat. (Kuigi seal on ära toodud luuletus osast, mis mulle midagi ei pakkunud ja igav oli. Mulle meeldis see osa, kus kulges lugu!)
Nagu ... ma olin NIIIIII väike, vbla kaks, kui mul juba oli vaja igal õhtul issi või emme käest kuulda, kuidas: "Volks, volks, vunt, vunt, jälitas kitsekest hunt, HUNT!"
Igatahes on "Halli kitsekese"-osa esimese luuletuse moraal (igaühel on omad anded, kuid teiste iseenesestmõistetavad oskused tunduvad ilmvõimatud) väga teemasse.
Rääkimata sellest, et nojah - halli kitsekese anne ja oskus on lugusid jutustada. See on nii lihtne, see on nii kerge ...!
Hah. Mu esimene lemmikraamat määraski suures osas ära mu elu! Mis muidu teie oma oli? Mäletate?

Et mulle on ravitsemine loomulik, aga paljudele ei ole - veel ei tea, mis ma selle mõttega teen. Vbla ikkagi jään selle juurde, et kui sa mind ravitseda ei taha, mine ka põrgu.
Aga et mulle nii kerge, nii loomulik ja lihtne asi teistele raske võib olla, vajab läbitunnetamist.
Minu vajadusi see ei muuda, et neid (paljudele?) raske täita on, eks ole. Mul on ikkagi paha, kui minu halb ei käivita teistes abistamist, vaid ... näiteks hirmu ja eemalehoidmise.
Võibolla ma sellepärast (lisaks võõraste mittekvalifitseeruvaks pidamisele) ei olegi peale Poeglapse isa ühtegi Suurt Armastust leidnud?
Hmm, jaa ...
Asi pole selles, et ma olen psühhopaatidega harjunud, vaid ei pea üldse psühhopaat olema, et olla teiste suhtes palju pimedam, kui mina olen. Või isegi mitte pimedam. Mida see K. ütleski? Ma näen küll, aga see ei tähenda, et midagi teha oskaksin?
Kuigi noh. Ma ju ÜTLEN, mida teha. Mis mõttes see teistmoodi on kui: "Suru rusikaga peale! Täie keharaskusega! Jaa, veel kõvemini. Veri ei tohi läbi tulla, surud jõuga soone kinni!"
"Ütle, et ma olen ilus, hea ema, teen hästi süüa, tantsin lahedalt, midagi head, noh!"
Et ütleks, et kirjutan hästi, ma ei hakanud küsimagi - seda ta võinuks öeldagi, aga kuna ta ei ole kolmest kingitud proosaraamatust kahte suutnud läbigi lugeda, ma ei usuks nagunii.
Jaa, kõik, mis tema mulle on lugeda andnud, on ammu läbi ja kommenteeritud talle ka ja no - ta ju tahtis? Muidugi ma tegin siis!
Rongimehele ma ei öelnud väga palju, mida teha, aga isegi neid asju, mida ütlesin, ikka ta ei teinud.
Nagu - mis värk?! Kui ei oska ja sulle öeldakse, mida teha, võiks ju instruktsioone kuulata või midagi?

Ach.
Ma vihastan jälle.
Ei ole vist mõtet jälle samal teemal end üles kütta.
Kulka mulle ka raha ei anna. Kui teie, armsad inimesed, poleks jõulude puhul saatnud, oleks päris kurb.
Aga olete. Aitäh!