Kas ma võin jälle samu vanu tarkusi üle korrata?
No see on minu võrgupäevik, ilmselt võin. Sest ma õpin neid üha uuesti ise. Ja on ju tähtis.
Kuna mul hakkas vahepeal parem, adusin taas, et kui on halb, on jubedalt vaja kellegi teise hästiütlemist ja paitegemist. Tunnet, et keegi hoolib.
Ja kui on heam (no päris hea ei ole, aga oluliselt parem), on palju enam pohhui. No ei kirjutata "kuigi sa proovid olla heast" eriti kuhugi, no ei kirjutata. Aga see on hea raamat, ise olen rahul ja pohh siis muu ju?! Et ma ei saa kogu aeg kiita ja patsutatud, et MÕNI ei taha minuga paar olla - mis see minu asi olema peaks? Nende probleem ju.
Mina olen ükssarvik, ükskõik, kellena mind ka nähakse. Hobusus pole minus, ükssarviku mittenägemine on nägijates.
Kui enesetunne läheb hapraks (ja oi! kuidas läks. Ole neetud, pingutamine!), on palju välist toetust vaja, et üldse natukenegi helgemaks tunde saaksin. Kõik hakkab lugema, iga öeldud või kirjutatud sõna, iga vaikus ja lausumata sõna, KÕIK.
Iga vestlus, mida minuga ei peeta, iga teene, mida võiks teha, aga ei tehta ... kõik luges. Ja samas töötas nõme mootor peas, mis sortis kohe välja, et mõni tunnustav lause tunnustas asja, mis tegelikult pole üldse mu tekstis seeski, ei peagi olema, ja tunnustaja ei saa ju aru! Nii et tunnustus seega ei loe.
Ja mõni tunnustas asja, mida ma tegin 15 aastat tagasi.
Ja mõni seda, kuidas 10 aasta eest välja nägin.
Ja mul oli kohe tunne, et praegune mina teile ei kõlba, jah? Teile meeldiks see, kes ma kunagi olin, jah?
Sest haprana võtsin südamesse ka selliseid asju.
KÕIKE võtsin.
Aga te aitasite mu üle.
Tõesti, TEIE.
See, kuidas jõuluks vaikselt kingitusi laekus ja et paljud said lisaks aru, et korteriostu-kogumise arvele tulevast on mul piiratult rõõmu, kui pojale on vaja uusi tantsukingi (kulge, ses vanuses poisi jalg kasvab peaaegu nagu imik!) ja meil süüa ja juua osta ja et niierikuraditore on mitte mõelda, kust ma kolmapäevase kohvi peale valgendajat saaksin. Vaja vist pojaga rääkida, et ta mulle piima jätaks ... või saab lihtsalt osta kohvikoort ja veel ühe paki piima samuti.
Sest tal läheb palju.
On nii tore, et korteriarve peale koguneb.
Aga oli ka nii kuradi tore, et see polnud ainus koht.
Hakkan kirjutatavat juttu lõpetama.
Tundub selline kena, natuke jabur lugu, ent ma pean veel testlugejate tagasiside saama, sest ON võimalik, et pole üldse põnev.
See segaks mind kõvasti. Tuleks kohe suuri muutusi teha, sest jutt PEAB huvitav olema. Kõige muuga annab mängida, kuid kui igav on, on halb.
Teate, kui hea on, kui on hea? Kuidas enesekindlus tuli tagasi, kuidas saabus taas veendumus, et maailm koos minuga on parem koht, kui maailm ilma minuta?
NII hea.
Aitäh!
P.S: Miljon klikki on nüüd tehtud, ma veel mõtlen, mis teile vastu teha. Aga midagi teen!
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Muide, oled küll ükssarvik, jah. Õnneks vist mitte päris viimane. Ja sugugi mitte ainult kirjanduse pärast.
VastaKustutaVõib-olla peaksin üle pika aja taas mõnd Su raamatut arvustama, mis muud abi must ikka enam kellelegi on (nõu ega raha mul pole ja kuuseoksi kah mitte). Ehkki muidugi olen ma aeglane reageerima, enamik neist on juba mööda vilksatanud ja kes meil siis millegi arvustust avaldab, mis ilmus mitte eile, vaid üleeile. Pealegi on mul värske kogemus autori ja teose arvustamisega, kes-mis mulle väga meeldib, ja noh, üks sõber tõdes, et "üldiselt ei ole meil kombeks, et kriitik arvustatava ees põlvili laskub". Aga teisalt, kui minu arust on põhjust põlvili laskuda, siis mind kellegi kõrvalise kobin väga ei huvitagi. No mõtlen veel. (Mis ma üldse kirjandusest tean või keda minu arvamus huvitab? Minu kuulsuse tipphetk oli see, kui mind üks kord baaris Sulbiga segi aeti. Mitte, et ma nuriseksin, rohkemat nagu ei oskagi elult tahta.)
Aga jah. Ükssarvik. Sind juba kellegagi segi ei aja.
Aitäh!
VastaKustutaJa muidugi ma TAHAKSIN, et sa arvustaksid, ja ma saan varsti 40, sel puhul ju võiks mõni avaldama ka nõustuda =P No kui arvustuse autorina rõhuda sellele, ega nad muidu tea =P
Nojaa, Sa nõnna noor alles.
VastaKustutaEimaitea, minu jaoks on kirjandussündmus rohkem küll see, kui Sul midagi ilmub (misjärel piidlen raamatut aastakese ja lasen tal tõmmata, enne kui lugeda jõuan, sest hea raamatu jaoks peab aega võtma ja meeleolu olema, muidu ei saa ju õiget aru ega tunnet kätte) kui sünnipäev, st minu arust võiks Su raamatutele pöörata tähelepanu nende endi pärast, mitte seetõttu, et Dantel on juubel ja no anname siis Käberlinskile kah pääsme (vabandust). Nad on seda väärt.
Mida sel puhul küll teha võiks, oleks kõik (KÕIK, KÕIK, KÕIK) ritta sättida, kogu see retrospektiiv uuesti läbi lugeda ja siis ülevaade kirjutada. Aga see võtab korralikult aega ja kes mind seni toidab. :/
Ceterum censeo, mul on endiselt hirmus kahju, et Sa rohkem luulet ei ole avaldanud. Üldiselt ma uuemast eesti luulest väga puudust ei tunne, aga nagu varemgi öeldud, kaks autorit on, keda tahaks lugeda. Üks neist vahel ikka kirjutab.
Ma KIRJUTAN küll. Aga kuigi ma paar korda aastas kahe viimase aasta jooksul mõne kirjastusega ühedust olen võtnud, nad kas pole üldse vastanud või on vastanud "luulet ilmutame aint kui kirjanik ise kogu eest maksab, kuidas, meil pohh, võib ka kulkast taotleda" ja no - selle esimese maksid mu isa ja tema mees kinni, nö. mu sünnipäevakink 29. sünnipäevaks, mis viimaks tuli enam-vähem 30.daks.
VastaKustutaAga ma enam ei taha ise peale maksta. Mul on tunne, et ma olen seda väärt, et mitte ise peale maksta.
Ja ma ei viitsi väga pakkuda, et oi, paaaaaaaaaaaalun ilmutage.
Kui ei taha, pole vaja sis.
Oled Sa Kulkalt luule jaoks küsinud? Mul pole muidugi aimugi, kas kuskil veel keegi on, kes selle jaoks anda võiks. Aga mulle omal ajal käenduse peale anti (siiani küll trükkimata, aga teisalt on ainus huvituja ka tõesti Kulka ise) ning mul on ähmane mälestus, et Sinu eelmine sai üsna kiitvad arvustused. Ega mul endal Sinu luulekogu trükkimiseks paraku kah raha ole, ükskõik, kui palju ma tahaksin. Ning äriliselt on luule avaldamine tõesti mõttetu (publiku seisukohast tundub ka, kes see enam ikka luulet loeb), samas ei võeta veebis avaldatut tõsiselt (või ei ole meie veebis kujunenud n-ö tõsiseltvõetavaid kohti, või siis on ja mina ei tea - ega ma pole nii-öelda skeenel osaline muidugi kah). Nii et, noh, olukord tundub suurepärane, kuid võib-olla mitte lootusetu.
VastaKustutaApropoo. Sattusin hiljuti "Viiendat aastaaega" lugema, täna täiendasin vikiartiklit ja otsisin siis ka arvustused kokku siit-sealt.
VastaKustutaNatuke pettunud olin, et Baasis ei olnud infot eestikeelsete tõlgete kohta, nii et ma praeguseks ei teagi, kas Jemisinilt mõni jutt on kuskil kogumikus ka. Aga noh, keda see ikka huvitab ja ega ma bibliografeerimise eest palka saa. Loetagu originaalis.
Arvustused olid tegelikult kõnekad - mitte niivõrd raamatu või autori, kui just arvustajate endi kohta. Jäin mõtlema, et kunagine otsus Baasist ära minna ja oma tekstid kustutada oli igati hea ja õige. Minusugustel ei ole seal midagi teha.
Muu lappamise käigus koperdasin ka Sulbi aastataguse hala otsa, kui hirmsasti jäledikud Campbelli diskrimineerivad. Lahterdab väga ilusasti, tema peas on kõik selge: "õpetlased" ja "legendid" vs. "tühikargajad" ja "ebaolulised noorkirjanikud" nagu Miéville (mis on juba lihtsalt koomiline). Valge mees ütleb kõigile, kuidas on ja milline kriitika on lubatav. Mõtlesin, mis vahet on tal täna ERRis tiražeeritud Lauri Vahtrega. Ega ei olegi. Nii et kui meie ulmeseltskonnas annavad tooni sulbid ja riidid ja veskimehed (ja jürkad, ei maksa unustada), siis on ainult igati loogiline, et ma ulmerahvaga eriti läbi ei käi peale aeg-ajalt üle tänava viisaka noogutamise. Nii ongi hea.
Aga mulle meeldis täheldada, et kohati on meie maitsed Sinuga vist sarnased, mõlemale paistab meeldivat "tühiulme" ja "karikatuurne tundlemine usutamatus muinasjutumaailmas". Ja loodetavasti tegi Sulle rõõmu, et Sind Jemisiniga võrreldi, ehkki võrdleja ilmselgelt ei mõelnud seda komplimendina. No seda parem.