Ne-ga-tiiv-ne

One piece'is on ühed kummitused.
S.t. muidugi on seal palju erinevaid kuidagi "kummituse" definitsiooni alla mahtuvaid üksusi, aga on need, keda seal ka kummitusteks kutsutakse, ja nad on hästi spetsiifilised.
Täiesti mittefüüsilised, kuigi nähtavad lendavate valgete laias laastus humanoidsete (kuigi jalgadeta) kujudena, ilmetu silmad-naeratus nägudeks.
Neil ei ole mingit individuaalsust ning nad ütlevad ainult ühte asja: "Ne-ga-tiiv-ne, ne-ga-tiiv-ne."
Ja kui nad inimesest läbi lendavad või teda kuidagi puudutavad, imevad nad hetkega välja kõik tema positiivsed mõtted ja tunded, alles jääb vrakk, kes soovib mitte olemas olla ja järgmises elus sündida sääselarvina või midagi sinnapoole.

Vahel on mul tunne, nagu oleksin sellise kummitusega kokku puutunud ja ta on mu tühjaks teinud.
Kõik mu "aga need on ju head jutud, mis ma kirjutasin" ja "ma olen ilus naine" ja "olen nii tore!" muutuvad kahtluseks. "Aga äkki mulle ainult tundub, et need on hea lood, tegelikult ajudega inimestele ei meeldi - ja põhjusega?" "Aga äkki ma olengi liiga paks, et keegi mind ilusaks peaks?" "Aga kui inimesed ei ütle mulle, et ma olen tore, äkki ikka ei olegi?!"
Siis võrdlen end kujuteldava ideaal-minuga ja saan, et krt. Endale meeldin ikka täiega. Pole midagi muuta.
Aga sosin kuklas küsib, äkki on ebanormaalne ennast oivaliseks pidada ja tunda, et minu juuures pole midagi parandada, ma juba olen üleni hea? Tundub loogiline, et igaüks võiks ideaalis seda enda kohta arvata, kuid ent aga kuid ent aga ... ei arva ju!
Enda põhjamine ja kirumine on nii levinud!
Üks ulmekirjanik, kellest ma üldiselt suht hästi arvan, toob nt fb-s ära just halvustavad ja suisa hävitavad hinnangud oma tööle ja kirjutab juurde, et "reaalsustaju tõstev" ja kiidab ka muud moodi neid, kes tema kirjutiste kohta halvasti ütlesid.
Ja isegi ma ise tunnen avalike esinemiste ajal tungi "mis nüüd mina" ja "no ma kirjutasin nii hästi, kui oskasin, paremini, näe, ei osanud" öelda.
Nii sees on "endast hästi arvata ju ei tohi!"
Enesekriitika, öeldakse, ja "edasiviiv jõud".
Ja ma võin ju mõelda, et krt, kui ma ei tee nii hästi, et mulle endale täiega meeldiks, siis on enesekriitika koht, jah (oh, "Kuningatega" sai mõnes asjas täiesti ebavajalikult kiirustatud!), kuid üldiselt peaks ju igaüks tegema oma parima ja siis mitte endalt rohkem nõudma, krt! Kõik peaksid oma töid armastama!!!!
Ja "Kuningad" on hea raamat mõnedest ebakohtadest hoolimata!
Aga - aga üldlevinud hoiak on, et oma tööd võib mõnitada ja halvustada ja misMÕTTES?!
Enese peksmine on milleks hea???

Et selge oleks: kui ma MÕTLEMA hakkan, siis olen endaga rahul alati.
Aga kui ma ei mõtle, on vahel väga raske. "Keegi ei armasta mind" ja iu ja vääks.