Unemeeleolud

Krt, ikka veel pole ma kümme korda kuulsam (ega armastatum).
Kuigi tundus juba, et hakkab minema: mulle endale tõesti meeldib see kogu, mis Varrakule saadetud (ja nemad pole ikka vastanud), "Kuigi sa proovid olla hea" sai mõnede ilusate privaatkirjade põhjuseks mulle ja väga nunnu arvustuse Kittylt Goodreadsis. Mulle saadeti raha ja ma loobusin ära kõigist "teenustest" Vaimse tervise keskuses, nii et olen nendel käimisest kah prii.

Aga Varrak ei vasta (ja kui kaua aega ei vastata, ma järeldan, et midagi head ei ole öelda - isegi kui tegelikult mõistan ka, et 9 eri lugu on natuke aeganõudev läbi lugeda ja lugude vahele saab samas mitmepäevaseid pausegi jätta) ja ma näen unes asju, mis on ebameeldivalt peaaegu-realistlikud. Näiteks nõude võõrasse nõudepesumasinasse ladumist ootusega, et kohe tuleb pärisomanik köögist läbi ja ma saan pahandada, sest miski on ikkagi vales kohas. Ses samas unes ka teadmist, et kõrvalmajas pidutsesid kaks päeva mu head tuttavad, kes nägid mind aias meie peol ja tervitasid, aga enda juurde ei kutsunud.
Asi lõppes lauluvideo vaatamisega. Video oli jada karikatuure ja mul on meeles laulu üks salm: "Kes on rikas, sellel maksad kõrget palka. Kes on vaene, see saab talli taga malka ..."
Olen häiritud.
Lisaks oli unenäos teadmine, et mul on veel 21 seeriat selle nädala trenne teha, peaks tegema hakkama, aga kuskil esimese seeria seitsmenda korduse ajal sain aru, et olen tegelikult voodis pikali ja ei liiguta. Jätsin niisiis trennitegemise pettunult katki, sest milleks und selle peale raisata, kui midagi reaalselt tehtud ei saa, ja nägin teisi asju.
Aga no siiski.
Nõme!

Tegelt ärkvel peast ma ütleks endale, et hei, ma olen niigi jube tore, et õuest (aiapidu, aga mitte minu seltskonnale, mingi teine vanusegrupp) nõud kokku korjasin ja nüüd masinasse panen ja jee, mina! Kes viriseb, on ise nõme!
Ja mul ei ole ka tunnet, et kui ma ei tee oma nädalanormi treeningseeriaid ära, olen halb ja pean end veriseks rooskama.
Unes ikkagi kummitas.

Need tuttavad, keda unenäos nägin, oleks tegelikult mind raudselt ka endaga pidutsema kutsunud, ja need ühed-teised-tuttavad-üks-lausa-sõber olid isegi seal unes täitsa okeid.
Kuigi mõned olid kahtlased ja kuna mul päriselus on taustateave, et on, JAH, nõmedad, võtsin südamesse.
Ikka unenäos.
Oli selline südamessevõtu-öö.

Ilmselt tulenes viirusevestlusest chez ritsik ja rentsi juures kommenteerinud mulle ääretult vastumeelsest kommenteerijast, kelle jutt mul reaalselt tekitab iga kord kahtluse, kas ma sellist maailma tahtsingi v?
Mis on tegelt üllatav, sest suudan põhimõtteliselt leppida palju hullemate idiootide eksistentsiga. Ent erinevus on, et need veel hullemad idioodid ei hänga kohtades, kus ma neid näen, neil on teised tegevused ja ringkonnad.
Aga tema millegipärast liikleb minu blogiringis (ja ei ole kunagi rahul sellega, mis ta seal näeb) ja mul on lihtsalt paha tema juttu lugeda.
Ma (ega ka keegi teine ilmselt) ei hooli ka piisavalt, et teda leebelt õpetada, rahulikult selgitada ning kuna ta on ehitanud endale kindluse "need kivid on õiged ja kõik muu jama", oleks see pealgi tüütult aeganõudev. Iga kivi tuleks eraldi "vaata, see ei ole ju tugev kuidagimoodi!" lahti võtta ja ikka ta ju ei usuks.
Sest inimesed ei hooli sellest, mida SINA (mina) ütled või teed, nende vaatekohad tulenevad nende oma sisemusse korjunust ja seal sellel pinnal kasvanud sünnipärastest eeldustest.
Või oot. See on vastupidi. Esmalt on sünnipärased eeldused ja siis korjuvad kogemused ja kokku tuleb inimene oma veendumuste ja maailmavaatega.

Nojah.
Aga praegu on mu uned enamasti siiski toredad ja ülalkirjeldatu ongi juba nõme. Aga kui ma meenutan, kui jube oli näha õudusunesid ja siis üles ärganult tuvastada, et ei, pole kergendust, mu elu on VEEL rõvedam ärkvel olles, kui unes oligi, on ikka päris hirmus.
Halb aeg oli NII HALB.