DISCLAIMER: Jälle minevikku vaatamise ja enesetapmise jutt. Kedagi konkreetselt nimetatud pole, üldine - aga siiski igaks juhuks hoiatan.
Vaata, ma tegelikult ju ei tea, palju inimestel normaalselt jaksu on. Jaksu, kurbust, rõõmu, elu mõttetuse tundmist vms.
Tean, mis on minu normaalsus, ent teiste oma on kahtlane asi. Võib olla nii, võib olla teisiti ja phmt ikkagi, kui sügavamalt ei mõtle ja ei jälgi, on: "Kõik on nagu mina ju."
Kunagi, nt 4 aastat tagasi, keegi kommenteeris siin võrgupäevikus, et on täiesti ajuvaba oma kohutavaid raskusi mitte teistele infona jagada ja vaprat nägu teha.
Ja ma olin: "Kust, kurat, peaksin mina teadma, et need on kohutavad raskused??? Minu jaoks on see ju tavaline pind, millel ma elan aastaid, aastaid, mõnes asjas nii kaua, kui mäletan! Kui ma selle üle halisen, olen ainult mingi viripott ju?!"
Kui enesetapumõtted tulevad, võta ühendust arstiga.
Mul on need olnud sestsaati, kui umbes kolmene olin. Nagu ... millal ma oleks pidanud korraga aduma, et eih, nüüd on jama, on aeg arstiabi otsida?!
Kui ma olen effing eluaeg kurb olnud, elu on mind väsitanud ja mu suhtumine sellesse (ellu siis) on "Pingutus ja võitlus, surm on eeldatavasti puhkus ja viimaks ometi pääsemine lakkamatust võitlemisest", ma ei SAA ARU, et surra tahtmine mingi eriline veidrus oleks.
Kogu aeg on ju nii?!
Olgu, see oli selline pikk kirglik sissejuhatus avastusele, et ma olen ikka päriselt ja väga puudega.
Sest "inimestel on nüüd palju vaba aega". Nagu ... ja nad tunnetavadki seda nii? Neil ongi "oi, mis ma selle süllekukkunud ajaga nüüd teen?"
On mingi ilmselge tõde, et nüüd saab igasuguseid asju teha, mis muidu tegemata.
Ja mina elan karantiinis täpselt sama tihedalt kui varemgi. Suren lakkamatusse väsimusse täpselt nagu varemgi. Väsimus on nii kõikehõlmav ja tohutu, et kohati ma ei jaksa hingata.
Mitte metafoorselt, vaid hingan ära ning järgmise hingetõmbe tegemine tundub keerukas. Nii et 15 sekundit ei hinga, sest kuni õhupuudusest veel ebamugav (või lausa halb!) ei hakka, ma puhkan. Hingamisest.
Täiega väärin puhkust.
Elamise raske töö!
"Poleks kunagi uskunud, et sina nii rumal oled, et end tapma hakkad."
Mis kuradi RUMAL?! Ma olen faking kogu aeg väsinud, iga kuradi hingetõmme on koormus, iga samm, iga otsus, teises linnas käimisest, kuradi kõrgkooliharidusest või vajadusest jälle duši alla minna rääkimata, on võitlus, enda sundimine, peab jaksama, kõik ju jaksavad - ja siis on RUMAL otsustada, et ma ei suuda enam, suren ära, saab ometi puhata?!
Kui mul oli raske, miks ma ometi ei öelnud, et raske on?
Sest ma EI TEADNUD, et see pole kõigi normaalsus! Et sellist lakkamatu võitluse tunnet üldse enamiku inimeste jaoks ei eksisteeri.
Muidugi on PR asjad karmimaks läinud. Kahjustatud ajuga inimesena ma väsin veel rohkem ära kui varem. Samas see "aga nii ongi mu normaalsus" ehk kuidas ma arvan, et nii käib, sest ma saan ju sedasi elatud, on hulgakaupa uusi tõestusi saanud.
Nt mul jalad valutavad.
Aga kuna nad valutavad suht kogu aeg ja väga ei häiri mind sellega, pole ma viitsinud eriti arstidele sellest rääkida. Haapsalus veel mainisin, aga keegi midagi ei teinud ja no see ongi minu normaalsus.
Kui töövõime hindamise taotlust tegin, siis jalavalu mainimisele tuli vastus: "Ei leidnud tõestust".
Muidugi ei leidnud, ma perearstile pole seda kurtnudki, sest no - väga ei sega, valutavad, no valutavad, mul on valuvaigistav masin ja phmt ma ei räägi kogu aeg sellest, mis otseseselt vaev ja õudus pole!
Mis krdi TÕESTUST?
Te küsite, ma vastan, mis peaksin kogu aeg kurtma, et keegi usuks v?!
Mida ma kurdan, kui see mu normaalsus on?!
Ma tükk aega ei teinud midagi oma migreenidega ju samuti. No pea jälle valutas - nojah, mul valutabki vahepeal väga. Jama küll.
Kust ma pidin teadma, et see on mingi haigus ja selle vastu on ravi välja töötatud? Migreeni tunnuseks on ka "väga tugev valu".
Millega võrreldes tugev? Kust ma tean, et pingepeavalude "keskmine valu" on midagi muud, kui migreenivalu? Ma arvasin, et mul ongi "keskmine valu". Sest emotsionaalse pingega ju tuli peale, järelikult pingepeavalu. Keskmine? No see valu järelikult on keskmine.
Mis krdi "valuskaala"??? Kuidas ma skaleerin? Ilmselt elusalt põlemine on 10. Nii et mul üle kuue küll ei ole, eks ju?
Õenduskoolis õppisime, et tuleb seda skaalat kasutada ja inimestelt küsida jne. Ma juba siis olin: "Oot, aga miks peaks inimene saama skaalast samamoodi aru, kui me praegu õpime? Mille põhjal ta otsustab, et kas 4 või 9 palli valu?"
Näide kummalisest skaalast: Loteriid peab (põhikirjutaja, kes vahel teisi juurde otsib, on) üks "kolm" kelle jaoks kõige-kõige kõrgem hinne jutule, mis ta aastate jooksul pannud on, on 7/10.
Jah, kui mõtlema hakkan, saan aru. 10/10 on nt nii hea, et parem ei saa enam olla, ideaal, phmt lugesid seda ja võinuksid kogu elu jooksul ka selle ühe jutu lugeda, see ütles kõik ära ja rohkem polegi vaja.
9/10 on jumalik. Parim asi, mida iial lugenud oled, jääb ajju eluks ajaks, imeline.
8/10 on imehea, särab kui teemant (aga siiski mitte päris nagu täht). Võtab hinge kinni. Kuu aega ei mõtle eriti muust kui sellest jutust.
Noh, ja kui nii häid asju pole ette tulnud, ongi 7 ülim ja 6 juba väga hea jutu hinne.
Et minu jaoks 10 oleks "oivaline jutt, midagi ei puudu, midagi pole üle" ja 9 "jube hea, aga võiks vbla veeeeel seda olla", on minu skaala. Tema oma on teistsugune.
Skaalad. On. Erinevad.
Tegelt, kui õues päikest nautisin, tuli tunne, et peaksin selle "normaalsused on erinevad, ma olen kogu aeg väsinud, see ongi minu normaalsus" raames rääkima ka sellest, kuidas tausta peal, mis mul on, oli ikka ERILISELT julm kuulda üha: "Inimene peab ise nii palju teenima, et mingit rahalist abi ei vaja, kõik oma asjad elamises korras hoidma, head partnerit omama, lastega tegelema, aeda pidama (kui aeda ei ole, kõlbavad ka lillekastid aknal), mingeid hobisid omama, ilus ja ahvatlev olema," ja veel asju, mis mulle hoobilt meelde ei tule.
Kõike PEAB ja kui sa ei suuda, oled läbikukkunud inimloom. Ennast ära tappa samas KA ei tohi, see on nii isekas.
Mis mõttes sa ei jaksa? Kõik ju jaksavad!
Ma olen NII KURI selle mentaliteedi ja tema levitajate peale ikka veel.
Krt teab, vbla jäängi. Kurjaks.
Nii inimvaenulikku mõtteviisi teist ikka annab otsida kui see ühe inimese käest kõige nõudmine.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
No kuule, kust sa selle "peab olema see, teine ja kolmas ja neljandaks selline" võtad?
VastaKustutaNii kui nii on elus sedaviisi, et võrdled end teistega ja teised võrdlevad end sinuga. See on inimlik.
Siit edasi tuleb koht, et kas tuuakse end eeskujuks või mitte. Kas ainult mõeldakse või satub see keelele ka. Otsekohesuse ja sitasti ütlemise vahet läheb õhuke piir.
Teiste toimetamisi kõrvalt vaadates need tunduvadki veidrad.
Mis puudutab aga valuskaalat, siis reaalsuses töötab see nii, et kui inimesele panna 10 punkti ette, siis ta hindab oma valu kuidagi reaalsemalt, ehk pisut madalamalt, kui ta seda muidu ette kujutab.
Oma valu on nii kui nii oma valu.
Kogemustega migreenik.
Mul on ema. Tema kasvatus. Läbi effing elu, ma mäletan, kui olin 35 ja poole aasta eest rongi ees käinud, ta vaatas mu korteris ringi ja alustas: "sellepärast sa polegi mehele saanud ..."
VastaKustutaJa no ... seesama ema on mul terve elu old. Nii et ma tean, mismoodi "õige" elada oleks.
+ ajakirjandus, Rents (jah, ta on mu jaoks Õige Elu apologeet jumala kaua old) ja kurat, isegi koolis ju räägiti laias laastus sedasama. "100 minutit ilu heaks" ja koristusraamatud, lastekasvatusraamatud, jutud "karjäärist" - ma ei mäleta, et ÜHESKI neist oleks öeldud: "Tegelt see ja too siinkirjeldatu ei ole õnneliku ja hea elu jaoks üldse vajalik, aga no mainime ära, et nii ka saab".
Ei, kõik olid "ON HÄSTI TÄHTIS, ET TEEKSID NII!!!"
Aga tegelt ma ei saa aru, millest sa üldse räägid.
Mis pagana "reaalsuses töötab see nii ", inimesed teevad nii?
Ma sellest räägingi, et reaalsust on väga mitmesugust ja mis osadele on "nii käib, nii on" enesestmõistetaus, on teistele "nii käib, nii on" sama enesestmõistetavalt teistsugune. See mis ühe jaoks enesestmõistetavalt 4, on sama enesestmõistetavalt teise jaoks 9 ja kuidas, kurat, nad üksteisest aru peaksid saama???
Kui sa diskuteerid minuga, alusta vbla sellest, et sõnastad ümber, mida ma ütlesin just? Sest sa isegi nagu ei vaidle. Mulle näib, et sa lihtsalt ei saa aru, mida ma seletan, ja selline asi häirib mind tohutult.
Ma ei tea... võin eksida, aga mulle tundub, et enamikule meist räägitakse „inimene peab“ juttu juba alates lapsepõlvest. Minule näiteks kah räägiti. Küsimus on selles, kui tõsiselt üks või teine indiviid seda juttu (loe: reegleid) võtab. Või siis selles, kas ja millal indiviid otsustab lõpuks mitte „nii peab“ võrgust välja rabeleda.
VastaKustutaPealegi, mu meelest on „nii peab“ mentaliteedi levitajate peale kuri olemine täielik energia raiskamine. Mu mehel on selle kohta õpetlik mõistulugu, mida ta kellegi või millegi vastu võitlejatele rääkida armastab. See käib nii: oletame, et sul on suur söötis põld, kus lokkab umbrohi. Rügad umbrohtu üles kiskuda aasta aasta järel, ja igal kuradima kevadel tärkab see uuesti, sest umbrohi armastab tühermaid, kus miskit muud ei kasva. Aga selle asemel, et rohimisega end vigaseks töötada, külva põld näiteks lilleseemneid tihedalt täis, saad kaks ühe hoobiga – silmailu, ja umbrohust lahti.
Kõigile ei räägitud. Ma üritan meenutada ja väga palju mingit "nii peab" juttu vanemad mulle ei rääkinud. See põhjustas mingil määral mujal probleeme, sest teistel lastel olid pidamise suhtes palju jäigemad seisukohad (stiilis "issandjumal, sellistest asjadest ei räägita ju!"), aga pikas perspektiivis oli vist hea.
VastaKustutaVanemate poolt tuli suunamist või ühiskondlike normaalsuste teemat pigem informeerivas stiilis à la "filosoofia õppimine ei tähenda seda, et sa saad kogu aeg lihtsalt filosofeerida" või murelikult à la "vabakutselise kunstnikuna ei pruugi ära elada" (sest mul oli väiksest peale ettekujutus, et suureks saades peab elu kuidagi lahe olema, kuueselt tahtsin saada filosoofiks ja neljateistaastaselt kirjanikuks või kunstnikuks).
Nojaa, Notsu, ma ütlesingi, et enamikule. Mitte kõigile. Ja ma võin vabalt eksida ka "enamikuga".
VastaKustutaTegelikult oleksin vist pidanud rohkem seda vaatenurka rõhutama, et "nii peab" talumine lapsepõlves, või ka hiljem, mõjutab erinevaid indiviide erinevalt.
Vabandust.
VastaKustutaSa lihtsalt kirjutad nii hästi ja arutled asjust, millest inimesed tavaliselt ei aruta ja tunnen sageli omaenda mõtted ära.
Kuidagi nii üritasin kirjutada ja tunnustada.
Aitäh tunnustuse eest.
VastaKustutaMa kohe rõõmsam =)
Epp - jah, kindlasti mõjutab eri kaasasündinud omadustega inimesi erinevalt.
VastaKustutaA ma kahtlustan, et üks vahe tuleb ka sellest, millest me kuskil kunagi varem rääkisime: sellest, kas üldine foon on see, et vanemad toetavad ja tunnustavad oma last. Kas laps saab reeglina signaali, et ta on probleem, või signaali, et temast on rõõmu. Kui üldiselt ei ole lapsel tunnet, et ta peab armastust ära teenima, mõjuvad vahepealsed "nii peab!" õiendamised kindlasti vähem... üldiselt (st mitte "muidu sa ei ole inimene").
Kuigi omaette teema on, et autistil võib olla mitteverbaalseid armastussignaale raskem vastu võtta, talle peaks otse ütlema.
VastaKustutamaitea. see korter oli minu jaoks ka veits rabav, ma pean ütlema siiski :D
VastaKustutaNah, sa lihtsalt ei armasta mind =P
VastaKustutaKui oli rabav, võinuks nt mõelda, kui rõveraske mul peab olema, et mul on kergem nii hullus segaduses ja mustuses elada kui rohkem koristada.
=)
Ma olen kah selle valuskaala üle mõtisklenud. Valulävi on ikka väga subjektiivne ja teise inimese 10 võib ju täiesti vabalt olla minu 6. Kehtib nii füüsilise kui emotsionaalse valu kohta.
VastaKustuta“Nii peab” mòjuväljas ma olen ka suurema osa elust elanud ja sellest vabanema hakkamine (kestab veel) on olnud üpriski vabastav.
Valu on siiski väga objektiivselt skaleeritud :D
VastaKustutahttps://www.youtube.com/watch?v=kYenV-8KeAg
Epp, aga su loos on üks oluline viga =) Et kuri olemine on energia raiskamine, vat paneks selle millegi konstruktiivse alla ...!
VastaKustutaAga mul on nii, et viimaks aru saades, et "nii on halb" ma hakkan ise teisiti tegema küll teiste suhtes ja vastu, mind üldse ei takista miski (nt viha) sel teel, aga samas olen kuri nende peale, kes mulle halba tegid. ikka.
Ja jah, olen enda vastu ka hea, aga endale tige olemise lubamine on osa selllest.
Ei saa enda vastu hea olla, samas endale mingeid tundeid keelates, sest need pole ilusad.
Just leidsind su blogi ja vägaväga nõus liigagi paljude asjadega selles postituses. Detailidesse ei lasku, sest ei jaksa - ei hetkel ega ei tea kas ka tulevikus. Lähen hoopis loen vanemaid postitusi ja samastun edasi...
VastaKustutaKuri olemisest. Ma vist väljendasin end natuke ebatäpselt. Jaa, kurjaks saamine on tihtipeale väga hea (postitiivsete) muutuste käivitaja, mul kah, olgu see siis teiste peale kurjaks saamine või iseenda peale. Tõesti, pole tark endale tundeid keelata. Ma pigem pidasin silmas seda “ikka” kuri olemist, jätkuvat vihakandmist, mida sa mainisid. Mu meelest (ja see on minu arvamus, teistel võib loomulikult teisiti olla) kahjustab kurjuse või mistahes muu negatiivse emotsiooni pikaaegne kaasakandmine eelkõige kandjat ennast. Elik pikemas perspektiivis on lilleõite nuusutamine ju palju meeldivam tegevus kui umbrohu kitkumine? =)
VastaKustutaMaitea, Epp =)
VastaKustutaMul läks nii kaua aega, et aru saada: see oli nõme, kuidas minuga käituti, mulle tegi see nii palju halba ja mitte kellelegi head. Nüüd, kui ma selle idee omaks olen võtnud, läheb ilmselt umbes sama kaua, et endeks anda.
Kui ma umbes 30 olin, +/- 4 aastat, ma ausalt ja üleni leidsin, et ma olengi nõmedavõitu ja mind võibki jalaga peksta ja ma olingi aint tänulik, et tähelepanu sain.
Ja veel nooremana oli mõnes mõttes veel hullem, sest siis ma ei kippunud ka seda saama, üldse pold nagu tähelepanu.
Nii et noh ... läheb aega.
Ja ma ei tunne end halvasti selle mõtte otsas, et krdi ohmoonid, mis te tegite! Mul on rõõmus ja hea tõdeda, et see oli valenõmehirmus.
(Anniki: nii tore sulle rõõmu teha!)
VastaKustutaNo sellest saan ma väga hästi aru, et vihastama hakkamisega läheb aega. Mulgi võtab vihaseks saamine enamjaolt tükk aega, või õigemini arusaamine, et üldse TULEKS vihastada, sest “valenõmehirmus”. Ja ma saan aru ka sellest, et mõte “kuradi ohmoonid” võib inimesega aastaid või isegi eluaeg kaasas käia. Mu enda teele on sattunud paar inimest, kelle käitumise kohta minuga ei saa ma mingil teisel moel suhtuda kui et see oli “valenõmehirmus”. Lihtsalt… kuidas seda nüüd öeldagi, ilma põhjatusse esoteerika-sohu laskumata… mulle ENDALE on palju kergem, kui suudan nabanööri minu ja ohmooni vahel katki lõigata. Et las ta kükitab seal kusagil omaette, minu elutee kõrval, külmal märjal porisel kraaviserval, mina kõnnin kuiva jalaga keset teed. Kui ma jätkuvalt ohmooni peale mõtlen ja oma hädades teda süüdistan, püsib nabanöör tervena ju. (Ma ei tea, mis kuramuse kujundi-lembus mind on tabanud. Isolatsiooni kaasnähud? )
VastaKustutaMa saan aru =)
VastaKustutaAga paraku minu ohmoonid on mulle hästi armsad olnud ja ma siiamaani möönan ja tunnen, et me hoolisime ÜKSTEISEST, mitte et nemad tegelt ei hoolinud ja pähh. Lihtsalt nad ilmutasid seda niiiiiiiiiiiiiiiiiii jubedalt ...
Noh, ilmne näide: mis sa arvad, et mu ema ei tahtnud, et mul hästi läheks ja ma õnnelik oleksin oma "sellepärast sa polegi mehele saanud"'iga v?
Huvitav, et minu vanemad tegid ka asju, mis muutsid mind pikas perspektiivis kurvaks, turvatundetuks ja ebakindlaks ning mul oli täiskasvanuna tükk tegemist selle lahendamisega. Aga kui ma kord sain aru, miks asjad nii olid, kadus mul igasugune huvi selle kallal rohkem saagida või vanemaid süüdistada, selle asemel panin kogu energia enda jaluletõstmisele ja nõustamisele.
KustutaIga kord, kui käin kodus, läheb mu süda jälle natuke katki, aga see on minu süda ja ainult mina saan selle jälle terveks teha (jumala abiga).
Sry, kui ma jälle ei taba su pointi õigesti, kell on 6 hommikul..
Väga kurb muidugi, et sa juba pisikese lapsena mõtlesid enesetapust. Minu elu oli kuni murdeeani päris ilus.
Minu kogemusel/hinnangul on vihast loobumise ja tervenemisega (mille järel saab lilli külvama ja nuusutama hakata) nii, et need juhtuvad küll enam-vähem korraga, aga põhjuslik seos on teistpidi: kui õnnestub haav parandada ja mingist vanast needusest vabaks saada, siis läheb viha üle.
VastaKustutaNt kui on õnnestunud usust "ma olen nii nõme, sest ma ei korista" täitsa lahti saada, siis ei käi enam koristamisapostlid närvidele ka. siis saab nende üle leebivalt muiata.
Ma arvan (notsul muidugi õige jutt), mul on mingi vähe laiem probleem. Ehk ma lähen üleni okkaliseks KOHE, kui keegi tuleb "on olemas Õige Eluviis" seisukohaga. See ei pea olema minu pihta. Võib olla ükskõik kelle pihta või isegi lihtsalt üldine arutlus.
VastaKustutaMa tahaks kohe kaitsta kõiki, kes temaga (selle idee kandjaga) kokku puutuvad, sest NII NÕME IDEE!!!
(Ja jah, ma adun, et soov maailma päästa ei ole väga terve inimese tunnus - aga krdile, no ma pole siis terve, sitt lugu.)
VastaKustuta(Tegelt ma muidugi proovin ka ise sellest maailma eest vastutamise kombest vabaneda, aga lähen VÄGA okkaliseks [vt ka eelnevat juttu] kui adun, et mind sinna-[või mingile muule poole] tõugata tahetakse ja "miks ma veel kohal pole" ja Õiged Inimesed ju ei ürita teiste eest võidelda, teistel on ju omad mured ja nad vbla ei tahagi, et neid aidataks niimoodi jne.)
VastaKustutama arvan, et ka see laiem probleem sobiks, kui laiendada seletust inimestelt ka ideedele - juhul, kui sisimas on hirm, et äkki ikka on mingi Õige Eluviis olemas, siis häirib iga kord, kui keegi selle jutuks võtab. umbes et vastane on vaja seljatada, siis võib tema vastu ka leebe olla.
VastaKustutavõib nii olla küll.
VastaKustutaOK nüüd ma juba vaidlen vaidlemise pärast, saan ise kah aru. Anna märku, kui mul on aeg suu koomal hoida =)
VastaKustutaMulle tundub, et igaüks meist tahab maailma päästa, see ei ole ainult sinu eripära. No näiteks su ema, kes, nagu sa ise tunnistad, ütleb „hoia tuba korras, siis saad mehele“ selle pärast, et ta sust hoolib. Ja tema nägemus maailma päästmisest ongi nimelt selline, et ela „õigesti“, siis on sul hästi. Mitte et ma selles arutluses siin sinu ema poole peale astuks, ja sinu vastu. Eiei. Mis ma tahan öelda, on see, et inimeste tegutsemismotiiv ongi reeglina „tahaks, et (kõigil) parem oleks“, aga arusaamised, misasi see, „parem“ täpsemalt on, ja kuidas seda saavutada, on indiviiditi või grupiti väga erinevad.
Ja siis veel see märkus kah, et mulle kui kõrvaltvaatajale tundub, et sul, nagu enamikul meist, on mõnigi kord raske laveerida maailma päästmise vajaduse ja „minge kõik persse“ hoiaku vahel. Kui lihtsat näidet on vaja, siis: sa tahaksid, et kõigil kogu aeg hea oleks, aga samal ajal paned pesumasina öösel tööle (sorry, see pesumasina teema on mulle kui härjale punane rätik =), sest olen väga helitundlik). Mul endal oleks omast käest sama masti näiteid võtta küll ja veel, kus minu pisike isiklik huvi ja tahtmine Ema Theresa olla kattuvad, ei hakka siin üles lugemagi =)
Parandus: "kattuvad" asemel oleksin pidanud ütlema "vastuollu satuvad". Ja mitte Ema Theresa, vaid Teresa, eks ole.
VastaKustutaEhk siis: Mul endal oleks omast käest sama masti näiteid võtta küll ja veel, kus minu pisike isiklik huvi ja tahtmine Ema Teresa olla vastuollu satuvad.
No "a mine persse!" ONGI mu katse (ja tegelt suht edukas) mitte maailma päästa kogu aeg. Ehk mu pesumasin ööseks on täpselt see "tegelt kedagi ei huvita, et sa siin ohvrimeelselt pesu EI pese, kui meelde tuleb! Pese, kui tahad!"
VastaKustutaIlmselt ei huvitagi, kusjuures. Keegi pole midagi öelnud - kuigi kui koer ükskord laupäeval kell 7, mil pole enam öörahu ega midagi, sai suure kondi, millega vastu põrandat kolksutas, tuli küll pahane alumine naabrinaine ja küsis, kas ma tean ka, mis kell on???