Keegi pole täiuslik

Mu  korteriostukontole on kogunenud napilt alla 2700 raha.
KUIGI ma ise olen panustanud ... piirdume sõnadega "hästi vähe".
Olen panustanud hästi vähe.
Aga 2700 on päris palju.
Kui aus olla, siis tegelikult on asi lootusrikas.
Või noh, siis on, kui Poeglapse isa jääb oma sõnadele truuks. (Mida ta võib mitte teha, sest olud on natuke muutunud.) Sest kinnisvarahinnad ju langevad. Ja kuigi ma elasin usus, et alla 4000 raha sissemaksuks pole üldse mõeldav, siis nüüd vbla ikka on.
Näis.
Augustini on veel aega ka. Vbla mul õnnestub isegi midagi teenida!
Vbla on see liigne optimism.


K.ga on kõik umbes nagu enne eelmise aasta augustit.
Ehk ta on arusaamatult ja ebamaiselt nunnu teemadel, kus ma seda ei ootaks. (Kuigi teemadel, kus nagu võiks oodata ja ma ikka veel natuke ootan, ta ei saa üldse pihta, et mida ta siis valesti teeb, kui midagi ei tee. Või üldse solvub ja hammustab.)
Aga kuna mina enam ei ole vihane, on see lihtsalt veidi veider ja kõik on hea.
Igaühel on ju väikesi veidrusi ehk "nobody is perfect".

Üldiselt olen kirjutamissoone peal ja mõtlen, et teeme K.ga sellest jutust, mida koos kirjutasime, romaani. Ja ma isegi ei oota enam, et tema ka kirjutamise füüsilisse protsessi eriti panustaks - kuni ta ideid annab ja stseenide paigutust nõustab, kirjutagu siis natukene ja peamiselt kirjeldusi.
Mul ei ole raske muud ise teha.
Aint kui me vaidlema läheme, on ... veider.
Noh, keegi pole täiuslik, ah?
Isegi mina mitte.
Või siis on kõik täiuslikud, just iseendas terviklikud ja head.
Mis on seesama.

Jaa, mul on see Oma Romaan ka ju. Aga ma kuidagi tunnen, et see on  veel liiga umbmäärane, et teda romaanivõistluseks valmis ponnistada - point pole veel välja joonistunud. Kuna Teh Jutt sai valmis ja point joonistus sinna selgelt, tuleb ainult teist sama palju juurde kirjutada (ma mõtlen,  et teiste tegelaste lugusid näiteks)  ja olemas.
Kirjutamine kui teksti tootmine on mul käpas. Lihtsalt ma ei mõtle ette, et mis teema on, see tuleb kirjutamise käigus. Ja Uuel Romaanil ei ole tulnud - samas kui Toonases Jutus on, ja sellest niisiiis romaan teha sedasi, et tekst põhiiva toetaks, ei ole raske.
Ma ARVAN.
Ega ette muidugi ei tea, aga kuna ma olen poolteist tuhandet sõna juba tootnud ja üldse ei ole "võeh, ja mis siis nüüd saab?", vaid on "misasja, ma pole veel ühegi poindini jõudnud ja juba NII PALJU TEKSTI!" on lootusrikas.

Muidu on mul sitt olla.
Väsinud.
Valu kurnab ja eile oli lisaks K. kaheni siin, parandas elektrikontakte, kontoritooli rattaid ja vahetas elektripirne. Ei, need ei olnud otseselt läbi läinud, siis vahetaksin minagi, aga üks pinises, üks oli ebamõistlikult väikese võimsusega (ja  köögis oli seega alati pime, kui päike loojas, põles siis tuli või mitte) ja ühe jaoks oli tal nii lahe uus pirn, et no isegi mina sain aru, et see on lihtsalt LAHE.
Kui see pirn sisse keerata, saab üheksat eri värvi valgust, vilkumist, sujuvat värvivahetust, võimsust reguleerida (et kas hämaram ja intiimsem või valgem ning näiteks näputöö või lugemise jaoks hea) ja puldist, kust kõike valida saab, ka tule ära kustutada. 
Surimuri-kilakola-insenerilt hea töö.

(Mul on muide uus teooria, miks mitmendat päeva järjest peavalu: kui mul ei ole mineraalvett, ma joon vähem, ja vedelikupuudusest. Sest ma ei tunne janu vajalikul määral, aga "alustan mineraalvee joomist, sest on meeles, et peab, ent kui paar lonksu vett on juba alla neelatud, saan aru, et mul on janu ja pool liitrit läheb takkajärgi" tuleb tegemisele, kui mul ON mineraalvett. Kui ma ei ole seda ostnud, sest leppisin ju K.ga kokku, et tema toob, ja siis ta ei tulnudki  enne eilset, on peavalu.)

Lähen magama tagasi.
Väsinud.