Koer ja poiss

Poeglaps on porgandi pealt sibula peale üle läinud.
Mul on juhe koos. Sellest saan veel aru, et inimene sööb pool kilo kuni kilo porgandeid päevas. Krõmps-krõmps ja läheb. Aga et inimene sööb 3-4 toorest sibulat päevas?!
Mida iganes.
Muidugi ta võib. Lihtsalt naljakas on üle päeva poolt kilo sibulaid osta, sest eelmised on otsas.

Oot, ma räägin veel temast natuke - mitte midagi hirmus isiklikku, lihtsalt väikesed temaga seotud anekdoodid.
Kuna tema toal on nüüd UKS (juba üle aasta), on see enamasti kinni ja ma koputan siivsalt iga kord enne sisenemist.
Koputasin uksele.
"Mul ei ole midagi öelda, lihtsalt Totoro lemmikmänguasi jäi ju siia maha. Hm, kus see on? Te mängisite sellega voodis, nii et vbla ..." Pööran tekid teistmoodi segi kui enne. "Siin ei ole. Hm. Vbla kukkus maha siis?"
Voodi taga ei olnud samuti. Nii et heitsin käpuli, et voodi  alla vaadata.
Poeg hakkab naerma.
Kuna ta tavaliselt lampi ei naera, hakkasin kohe kahtlustama. Saatsin Totorole, kes sealsamas põrandal lebas, pika pilgu.
Mhmh. Koer lamas vaguralt ja näris seda lemmikmänguasja, mida mina parasjagu käpuli maas otsisin.

Siis käisime ükspäev koos koeraga jalutamas.
Enamasti on meil jagatud, mina käin kahel korral päevas, tema ühel, aga ma hakkasin virisema, et ta on nagu vampiir, õues käib ainult pimedas, ja tema vastu, et no olgu, ta on nõus päeval õues kõndima, aga üksi ei taha. Niisiis läksime kahekesi koos koera jalutama.
Käisime selle kraavi-kanali ääres, mis jõest välja tuleb ja parkmetsas on. Totoro oli lahti (välja arvatud kui keegi vastu tuli) ja poeg hakkas tema sõjaratsu-jooksude ajal ümisema: "Tram-pararamp-pararamp-pararamp ..."
Meil oli tore, kuigi Totoro oli algul selgelt: "KAKS inimest! Tohutusuur kari, mida ma pean nüüd hästi hoolega valvama, kogu aeg neid mõlemat silmas pidama. Välkkiirelt pead pöörama selleks ja igaks juhuks tirin rihma ka, sest nii hull olukord!"
Nojah, aga mõne aja pärast ta rahunes maha, jõudsime parkmetsa ja kõik oli kombes.
Muuhulgas leidis koer ühe hiigelsuure oksa. Mitte päris tüve, aga no see oli suur ja jämmme. Ja siis ta mängis sellega, haaras seda hambusse ja jooksis, pea kuklas, et raskust tasakaalustada, urises ja hüppas selle ümber. Viimaks kaotas huvi, jättis oksa maha ja jooksis edasi.
Poeg: Õige, jäta see kole oks maha!
Totoro peatus, jooksis tagasi oksa juurde, haaras selle hambusse ja trallitas veel 20 sekundit - siis jättis alles päriselt maha ning tuli meiega edasi.
"Kole?! MisMÕTTES KOLE?! Täiega tore ja hea oks ju!" oli peaaegu näha jutumullis ta pea kohal.

Kui ma nüüd ... kui ma nüüd end kokku korjan peale laiali lagunemist (ja noh, oleme ausad: see on mu forte, elus on tulnud seda nii palju õppida!), teen midagi kirjutamisega. Kirjutan romaani edasi või vaatan eluloo-raamatu üle või mõlemat.
Mõte "Eestis ei pea kirjanik kirjastusele lojaalne olema, kirjastused pole ka autorite arendamise peal väljas" oli suureks abiks. Mul oli jube raske mõelda, et pean uute inimestega proovima, kui tuttavadki ei tahtnud - ent selle idee peale tundub uute kohtade uurimine korraga KERGEM, kui taas Varrakule pakkuda.
Mitte raskem.