Kui läheb hästi, on see teiste inimeste lahkusest

Vaata, ma ei saa jagada, sest see on tema looming ja tema oma ja ma ei taha isegi KÜSIDA, sest äkki oleks ta nõus mitte sellepärast, et mul endal (s.t tal) suva, vaid seepärast, et ta tuleb mulle (väga väga naisele) vastu.
Aga mu tütar kirjutas mulle luuletuse.
Ja see on niiiiiiiiiiii hea.
Nii päris.
Kui ta enne ütles, et ta hakkas juba viiendat korda nutma seda üle lugedes, ma täpselt ei saanud aru, miks. Seda enam, et ta muretses ka, kas see on ikka piisavalt hea ja kas mulle üldse meeldib ja äkki ta on millestki valesti aru saanud ja ma olen hoopis teist meelt ja ... ja siis ta viimaks saatis selle mulle.
Ma hakkasin ka nutma.  Ja teisel lugemisel uuesti.
Nagu ... nagu ... ma ikka vahel-sageli-peaaegu-iga-päev olen "inimesed ei armasta mind. Miks?! Ma olen ju niii hea?!" Ja mõtlen, et ju nad ei saa aru.
Aga see luuletus .... noh.
Keegi saab aru. Mu tütar saab aru!!! Detailideni, absoluutselt, üleni!

Olen nii harras selle peale, et hakkan kohe uuesti nutma.
Nutan.
Oot, toibun ära, siis kirjutan edasi.

Nõnna, ainult päev hiljem olen täitsa konditsioonis =)
Lisaks ostsin KOHE saadud rahaga (aitäääh!) D-vitamiini ja kuigi selle ahvikiirusel mõjuma hakkamine on kõigi tõenäosuste kohaselt platseebo, on mul ikkagi parem olla suunal "pidev väsimus on leebem".
Elu on kohe kehas! Ja pea enam ei valuta!

K. kinkis mulle tolmuimeja.
Nagu issapüharistike!
See IMEB. Ei pea istuma põrandal ja lõputult kõige lühema toruotsaga liipima (pikemad torud ja otsikud võtsin juba ammmmmu ära, sest nendega ei imenud ikka kohe ÜLDSE), vaid imeja imeb nii kõvasti, et isegi kõige väiksemal võimsusel võib siin või seal end põranda külge kinni imeda.
(Selle vältimiseks on tal "siit annab õhku juurde"-klapp.)
Olen nii vaimustuses, et imesin suisa oma poja toa samuti peaaegu puhtaks (kuna temal on laminaat ehk sile põrand, on enamasti eelduseks, et ta ise pühib selle harjaga üle kord kahe-kolme nädala tagant või nii).
Peaaegu, ma kavatsen sellega veel jätkata, aga isegi imelise uue tolmuimejaga, mis IMEB TOLMU JA ÄRALÕIGATUD SÕRMEKÜÜSI JA KOERAKARVU JA TOIDUPURUSID JA LIIVA JA MUID ASJU väsisin ära.
D-vitamiinist hoolimata.
Sest no kohtadesse, kust pole viimased kaks-kolm-seitse aastat tolmu võetud ja tuleb üldse pugeda, et toruga ligi pääseda, on siiski koormav end pressida.
Isegi kui tolmuimeja imeb.
Aga noh - jälle tarkusetera jõukatele inimestele: vaene inimene ei pruugi ka sellepärast sinuga võrreldaval määral koristada, et tal on oluliselt sitemad vahendid ja ta ei jaksa isegi mõelda, et peab tolmu imema imejaga, mis ei ime.
Näiteks.

See on mingites vanade raamatutes alatasa ettetulev värk, kus tegelane on küll vaene, aga väga puhas ja siis see näitab, et TEGELT on tegu voorusliku inimesega, tal on lihtsalt raske elu.
Mina, elukogemust korjanud, arvan, et tegu on ilmselt inimesega, kel puudub kujutlusvõime ja siis ta ei oska lihtsalt oma vaesuses midagi muud teha kui pesta, küürida, nõeluda jne. Kui inimesel on muid huvisid, ta lihtsalt ei jaksa tegeleda sellega, et kõik maru puhas oleks.
Raamat "Ma vallutan lossi" on ses osas päris hea, et kirjeldab ometi vaesust mõistlikul moel.
Lingi all ära toodud sünopsis on jama, aga minu vaatenurgast on tegu armsa, tõelist maailma ja tõelisi inimesi (keegi ei ole normaalne, aksioom!) kirjeldava looga, kus on palju päikest ja paraku ka "ja siis nad abiellusid ja elasid elu lõpuni õnnelikult"-moment.
Aga kuna armulood ei ole kaugeltki, oh mitte natukenegi-kaugeltki raamatu sisu, on see mu arust ikkagi täiesti tore. Näe, kunagi kirjutasin tast Loteriile sedasi.

Maitea, oma "olen nüüd nii palju vähem väsinud!"-tunde ja päikesepaistega õues läheks vbla jalutamagi ...?