Vaata, ma ei saa jagada, sest see on tema looming ja tema oma ja ma ei taha isegi KÜSIDA, sest äkki oleks ta nõus mitte sellepärast, et mul endal (s.t tal) suva, vaid seepärast, et ta tuleb mulle (väga väga naisele) vastu.
Aga mu tütar kirjutas mulle luuletuse.
Ja see on niiiiiiiiiiii hea.
Nii päris.
Kui ta enne ütles, et ta hakkas juba viiendat korda nutma seda üle lugedes, ma täpselt ei saanud aru, miks. Seda enam, et ta muretses ka, kas see on ikka piisavalt hea ja kas mulle üldse meeldib ja äkki ta on millestki valesti aru saanud ja ma olen hoopis teist meelt ja ... ja siis ta viimaks saatis selle mulle.
Ma hakkasin ka nutma. Ja teisel lugemisel uuesti.
Nagu ... nagu ... ma ikka vahel-sageli-peaaegu-iga-päev olen "inimesed ei armasta mind. Miks?! Ma olen ju niii hea?!" Ja mõtlen, et ju nad ei saa aru.
Aga see luuletus .... noh.
Keegi saab aru. Mu tütar saab aru!!! Detailideni, absoluutselt, üleni!
Olen nii harras selle peale, et hakkan kohe uuesti nutma.
Nutan.
Oot, toibun ära, siis kirjutan edasi.
Nõnna, ainult päev hiljem olen täitsa konditsioonis =)
Lisaks ostsin KOHE saadud rahaga (aitäääh!) D-vitamiini ja kuigi selle ahvikiirusel mõjuma hakkamine on kõigi tõenäosuste kohaselt platseebo, on mul ikkagi parem olla suunal "pidev väsimus on leebem".
Elu on kohe kehas! Ja pea enam ei valuta!
K. kinkis mulle tolmuimeja.
Nagu issapüharistike!
See IMEB. Ei pea istuma põrandal ja lõputult kõige lühema toruotsaga liipima (pikemad torud ja otsikud võtsin juba ammmmmu ära, sest nendega ei imenud ikka kohe ÜLDSE), vaid imeja imeb nii kõvasti, et isegi kõige väiksemal võimsusel võib siin või seal end põranda külge kinni imeda.
(Selle vältimiseks on tal "siit annab õhku juurde"-klapp.)
Olen nii vaimustuses, et imesin suisa oma poja toa samuti peaaegu puhtaks (kuna temal on laminaat ehk sile põrand, on enamasti eelduseks, et ta ise pühib selle harjaga üle kord kahe-kolme nädala tagant või nii).
Peaaegu, ma kavatsen sellega veel jätkata, aga isegi imelise uue tolmuimejaga, mis IMEB TOLMU JA ÄRALÕIGATUD SÕRMEKÜÜSI JA KOERAKARVU JA TOIDUPURUSID JA LIIVA JA MUID ASJU väsisin ära.
D-vitamiinist hoolimata.
Sest no kohtadesse, kust pole viimased kaks-kolm-seitse aastat tolmu võetud ja tuleb üldse pugeda, et toruga ligi pääseda, on siiski koormav end pressida.
Isegi kui tolmuimeja imeb.
Aga noh - jälle tarkusetera jõukatele inimestele: vaene inimene ei pruugi ka sellepärast sinuga võrreldaval määral koristada, et tal on oluliselt sitemad vahendid ja ta ei jaksa isegi mõelda, et peab tolmu imema imejaga, mis ei ime.
Näiteks.
See on mingites vanade raamatutes alatasa ettetulev värk, kus tegelane on küll vaene, aga väga puhas ja siis see näitab, et TEGELT on tegu voorusliku inimesega, tal on lihtsalt raske elu.
Mina, elukogemust korjanud, arvan, et tegu on ilmselt inimesega, kel puudub kujutlusvõime ja siis ta ei oska lihtsalt oma vaesuses midagi muud teha kui pesta, küürida, nõeluda jne. Kui inimesel on muid huvisid, ta lihtsalt ei jaksa tegeleda sellega, et kõik maru puhas oleks.
Raamat "Ma vallutan lossi" on ses osas päris hea, et kirjeldab ometi vaesust mõistlikul moel.
Lingi all ära toodud sünopsis on jama, aga minu vaatenurgast on tegu armsa, tõelist maailma ja tõelisi inimesi (keegi ei ole normaalne, aksioom!) kirjeldava looga, kus on palju päikest ja paraku ka "ja siis nad abiellusid ja elasid elu lõpuni õnnelikult"-moment.
Aga kuna armulood ei ole kaugeltki, oh mitte natukenegi-kaugeltki raamatu sisu, on see mu arust ikkagi täiesti tore. Näe, kunagi kirjutasin tast Loteriile sedasi.
Maitea, oma "olen nüüd nii palju vähem väsinud!"-tunde ja päikesepaistega õues läheks vbla jalutamagi ...?
Miski selle raamatu kirjelduses meenutas Nancy Mitfordi raamatuid, kuigi Mitfordid ei olnud vaesed, vaid lihtsalt igaüks ise suunas ekstsentriline.
VastaKustutaWikipedia järgi tundub, et mingi sarnasus on jah.
VastaKustutaIse ma pole lugenud.
ja Durrelli peret ka.
VastaKustutaMainin ära, et mina olen see inimene, kes D-vitamiini (kalaõli) sööb aastaringselt. Enamasti talvel kaks kapslit ja suvel, kui päikest on, siis üks kapsel. Ma olen jõudnud järeldusele, et selleks, et ma kalaõli ei vajaks, peaksin ma olema pikalt väljas päikese käes ja paljast nahapinda peab olema rohkem kui ainult nägu. St kui päev otsa rannas päevitada või mägedes matkata, siis pole vaja, aga kontori-inimese eluviisi juures on vaja ka suvel. Vähemalt minule.
VastaKustutaSee on ikka väga teistmoodi raamat kui Gerald Durrelli Korfu-lood.
VastaKustutaJutustajahääled ja suhtumine on kuidagi hästi erinevad - Gerald on "nii oli, oli nii". Cassandra on: "On nii. Mida see tähendab? Kuidas veel võiks tähendada või olla? Kelle kirju lehm?"
Kas tohib natukene vaielda? Vaesuse/puhtuse teemal. Ma pakuks, et siin tuleb jälle mängu see vana hea ‘inimesed on erinevad’. Mina näiteks olen kogu elu “küürinud, pesnud, nõelunud”, majanduslikust olukorrast olenemata. Ka siis, kui ma jube vaene olin. Ja mul OLID vaesusperioodidel ka muud huvid, ning ma ütleks, et isegi mõningane kujutlusvõime =) – nimelt mu loominguliselt viljakad perioodid langesid tihtipeale kokku nende aegadega, kui raha ikka kohe üldse polnud, või oli jube vähe.
VastaKustutaMa kusjuures mõtlesin sulle =)
VastaKustutaOtsustasin, et võin mitte teada heade vahendite olemasou - vbla sulle ka keegi kinkis nt?
Aga noh, jah. Inimesed ikka ON erinevad.
Ma ikkagi jään enda juurde, et enamasti see sedasi ei käi =) Et hea fantaasiaga, aga olematu rahahulgaga inimesed muudkui koristavad =)
Ma arvan, et küürimisjaksu koha pealt on vahe sees, kas olla vaene vabakutseline või vaene palgatöötaja. Üks on vaene, aga saab vähemalt oma aega ise käsutada, teine on korraga vaene ja päev otsa tööl.
VastaKustuta(ceteris paribus mõistagi - nt eeldusel, et kummalgi ei ole mingit terviseprobleemi.)
VastaKustutaJaa, notsul õigus, vaese vabakutselise ja vaese palgatöötaja ajavarud on vägagi erinevad.
VastaKustutaKoristamisvahenditest – mul üleüldse polnudki aastaid tolmuimejat, vana hea põrandahari ja –kalts ajasid asja ära. Polnud ka pesumasinat. Ega siis neil vanades raamatutes ette tulevatel „vaestel, aga puhastel“ inimestel, keda sa mainisid, neil ju kah masinaid kasutada polnud =)
Kusjuures tagasi vaadates on enam kui selge, et elu ilma tolmuimejata/pesumasinata oli mu enda vaba valik, sest OK, söögirahast kodumasinate tarvis väga näpistada polnud, aga kui juhtus olema pisut rohkem kui söögi raha, siis kulutasin selle mõnele kleidikesele või kingakestele vms, ei tormanud esimese asjana tolmuimejat ostma. Valikud, valikud... =)
Mistap jään minagi enda juurde, et hea fantaasia ei välista puhtuse- ja korraarmastust. Mingil eluperioodil suhtlesin igat sorti loomeinimestega ikka väga tihedalt, ja ma ütleks, et suures plaanis oli 50/50 – jagus neid, kel elamine oli paras seapesa, ja ka neid, kel see laitmatult lakutud oli. Ja muidugi kõik muud variandid, mis sinna vahele jäid.
Ma tean inimesi, kes räägivad, et majapidamistööd on nende jaoks nagu meditatsioon - mõtlemist väga ei nõua, keha tegutseb, aga pole survet mõtteid koondada (nagu vaimse tööga), mõtted uitavad omasoodu, pärast on vaimselt puhanud tunne.
VastaKustutaSee eeldab muidugi piisavalt tugevat füüsist, liiga suure füüsilise väsimusega ei ole ka peas puhanud tunne.
lisan, et kuigi ma saan vahel ka ise sellele punktile pihta, kus koristamine v nõudepesu on vaimselt vabastav, ei tee ma seda regulaarselt hoopis teisel põhjusel: ma lihtsalt suurem osa ajast ei märka, et on segamini, sest kui mul on parajasti mingi teema tähelepanu all, ei märka ma suurt midagi muud. Hajameelse professori sündroom.
VastaKustuta(no ja lisaks see, et tolmu on vastik katsuda, mistõttu tuleb seda teha nii harva kui võimalik. Aga nõude- või pesupesu puhul ei ole tolm teemaks.)
Jaa, minul näiteks aitavad majapidamistööd väga kenasti prokrastineerida. Petan lausa iseennastki ära. Et tegelikult peaks X asjaga tegelema, aga oih, näe, enne tarvis nõud pesta või põrand üle võtta või muru niita vms.
VastaKustutaoh, see on veel omaette nähtus - kui palju ma ära teen lihtsalt selleks, et millegi muu tegemist lõpmatuseni edasi lükata.
VastaKustutaPese-või-sokke-sündroom, jajah, teame.
VastaKustutaAga võibolla on koristamisega nagu inimestega suhtlemisega, et mõnele inimesele see annab energiat ja mõnelt võtab energiat?
oleks loogiline!
VastaKustutaTehniliselt võttes füüsilist energiat võtab see igal juhul, aga kui inimesel energiavarudega kitsas käes ei ole ja probleemid on stiilis "peaks iks mõtlemisprobleemi lahendama, aga juhe läks kokku", siis võib suvaline rahmeldamine aidata pead klaarida - kes läheb jooksma, kes koristab.
VastaKustutaMul on mõni pealtnäha lahendamatu tõlkeprobleem end ise ära lahendanud, kui ma vahepeal käega löön ja näiteks süüa teen. Sest kui liiga ära keskenduda, siis ei oska enam kastist väljas mõelda.
Jaa, ma arvan, et ep'l on õigus, energia saamise/kaotamise osas. Inimesed erinevad.
VastaKustutaVVN, ma otsisin oma viimatise blogiposti alla koristusteemalist tsitaati, ja kõrvalproduktina leidsin miskit sinu jaoks!! Aga palun:
VastaKustuta“Women with clean houses do not have finished books.” ― Joy Held
Kümnesse!
Ma lisaks omalt poolt, et ma võtan tolmu mitte selle pärast, et meeldiks, vaid selle pärast, et ma püherdan ju põrandal ja no päris floor is lava ei saa mängida, mõne venituse puhul on pool keha joogamatil, pool kuskil mujal - ja nägu või käsi tolmirullidesse suruda meeldib mulle veel vähem kui tolmu imeda. No ja kui ma juba alustan, eks ma siis teen kõik, kui sai see juba kapist välja kistud. Nii et on olemas ka selline "on vaja", mis ei ole üldse seotud sotsiaalse survega.
VastaKustutaOlen huviga avastanud, et nüüd, kui enam koera ei ole, tekivad tolmurullid hulga aeglasemalt. Seda ma sain aru, et ta liiva tuppa tassib, aga seda, et tolmurullidest nii suure osa tema karvad moodustaksid, ma küll ei märganud.
Ahjaa ja see oli küll tesises postituses kuskil, aga minul pole mitte kohv kangemaks muutunud, vaid joogikogused suurenenud - tavapärase ühe tassi asemel joon kaks. Hiljuti leppisin olukorraga ja ostsin lihtsalt suurema tassi.
VastaKustutaRentsil on siis natuke nagu minul - lõpuks on paradoksaalselt vaja koristada, sest ei taha tolmu puutuda (kuigi alguses tõukab just tolmu vastikus koristamisest eemale).
VastaKustuta