Emapäev eile

Eile käis K. ja pesi mu korteris kõik aknad puhtaks. Ok, neid ongi köögis üks, elu-ja-minutoas teine ja poja toas kolmas. Aga ta pesi kõik need puhtaks! Nii puhtaks, et mu aknad pole IIAL nii puhtad olnud!
Ütleme lühidalt: sedavõrd head emadepäevakinki pole mulle veel kunagi tehtud. Olen üleni hurmatud ja nii-iiiii-iiiiiiiiii rõõmus.
See-eest mu poeg kviteeris emadepäeva lausega: "Aa, head emadepäeva ka."
Kolmandast küljest: mu tütar JA mu ema käisid ka külas, tõid kooki ja juustu ja vahukoort ja kommi ning olid nii nunnud. Nii nunnud!
Tütarlaps keeldus hiljem ära minemast. Hoidis must kinni nagu koaala eukalüptipuust (tema istus, mina seisin) ning vaatas suurte silmadega muudkui mulle näkku, nagu paistaks sealt midagi jube põnevat.

See oli ka tore.

Kuigi tundsin end natuke mölakana, kui ta käekõrval ema autoni viisin, et näiu sinna sisse läheks ja minema sõidaks ometigi. Nagu - mis ema ma ometi olen, tahan tütrest lahti saada!!!!!
Teisalt: MINU ema ootas autos juba kakskümmend minutit, et tütretütar ka sinna istuks ja nad saaksid minema sõita.

K. pesi KÕIK MU AKNAD PUHTAKS!!!!!!
Maivõi ...

Jah, mu lemmik-armastuse-keel on sõnad, aga kõik muu on samuti oivaline, kuni need pole kingitused.
Mulle meeldivad küll ka hästi tehtud kingitused ja kuigi kõrvaklapid (armsad soojad, kuhu saab samas helitegija juhtme sisse panna, phmt talvine kaks ühes rõõm, tulid postiga anonüümselt annetajalt) enam kasutuses pole, kohvitassi kirjaga "väga väga naine" ja Sandmani Surma pildiga kasutan ikka edasi. Aga kingituste saamise osas olen suht mölakas - ehk kuni ei ole jube hea kingitus, ma olen "Mhmh, aitääh!" ja siis see on minu oma asi, mis ma temaga edasi teen. Pole mingit hardust.  Ja kui lisaks imehea olemise puudumisele (no et ma tunneksin end NÄHTUNA, inimene mõtles mulle ja tegi tabavad järeldused) kinki kohe praktiliselt ei saa kasutada ja pole ka üllatusväärtust, ma ei oska  rõõmu tundagi.
Mulle meeldib endale kinkida palju rohkem, kui kingitusi saada =D Ja vahel on nendegi pärast aastaid takkajärgi piinlik (notsule saatsin korra poolkindad, mille kohta tegelt juba ENNE saatmist mõtlesin, et äkki on tundlikule temale liiga sünteetilisest materjalist - aga jumal-teab-miks, ilmselt ideega "no kui talle ei sobi, kingib edasi" - ikkagi saatsin ja nüüd vaevlen). Sest no ma ise olen nii tundlik kinkide osas ja siis on nõme tunne kinkida asju, mida inimene tegelt ei pruugi üldse tahta.
Väga vähe vaevlen küll, aga ikkagi.

Nojah, aga koosveedet' aeg, teened ja puudutused meeldivad mulle kõik =)
Ja see aknapesu oli teene ja aeg ühes!
Lisaks tundsin end nähtuna. Inimene märkas, mida mul VAJA on!
Jah, me eelmisel päeval rääkisime (messenger, vast on "kirjutasime" õigem?) aknapesust ja ma ütlesin, et jaksan korraga kaks ruutu ja midagi-midagi, aga ta võttis arvesse ja tegi ka teoks ja awwwwwwwww!!!!

Üleeile õppisin koos pojaga vene keelt. Või noh, me tegime ta töövihikuharjutusi meetodil "mina ütlen, mis peaks tegema, ja tema teeb".
Püha kurat!
Neil on vene keel teist aastat ja mina pooli sõnu ühest harjutusest ei teadnud. Ok, saime tehtud ikka, sest ma olen suur loogik ning arusaadavate sõnade ning eelmise harjutuse põhjal (selle olime just ära teinud) leiutasin enam-vähem, aga kuidas tema peaks seda kõike oskama, kui mina oma 11-aastase õpikogemusega olen "mähhh?!", arumaitaipa.
Vene keele õpe meetodil "keelt ei omanda, aga positiivsed hinded tubliduse eest ülesannete ärategemisel saab kätte" jätkub läbi aastate selgesti.