Lapstest

Täna on lastekaitsepäev, eks ju.

Mina: Kuule, kiida mind nüüd, et ma hommikuks need kaneelirullid tegin!
Poeglaps, kes tõusis veidi peale ühte: Aga ... aga ... aga ... need on ju külmaks läinud! Ei, noh, tubli oled ikka, aga ma olen väga kurb!

Ehk: teed oma parima, aga laps saab ikkagi pooleks eluks trauma. Pole see lapsekaitsmine lihtne ühtigi.

Olen nüüd leppinud, et adopteerin.
"Leppinud" ei kõla tegelt õigesti, kõlab nagu "rahuldun vähemaga, sest Seda Õiget ei saa", ent mul ei ole tunnet, et Õiget ei saa, mul on lihtsalt: "Krt, oma kõhust tita sünnitades hoiaksin nii palju asjaajamisvaeva kokku ja mulle TÕESTI ei meeldi asjaajamine!"

Jah, esmalt on mul elupaika vaja ja nännännää, aga ma ei jaksa sel teemal põdeda.
Lihtsalt ei jaksa.
Mul ON ühetoalise sissemaks tänu teile koos, tahaks kahetoalist, aga hädaga kõlbab ka ühene. Kui mina laenu ei saagi, mul on juba vaikselt skeeme välja mõeldud ja mõne inimesega ka räägitud, kuidas võiks ikkagi saada, ja kõike kokku võttes: kui kuidagi ei saa, kuidagi ikka saab. Need 3000 euri on väga abiks enesekindluse osas: nii palju raha! Kindlasti saab sellega Midagi Teha!
Üks Klooga kahetoaline on juba müügis alla 20 000 hinnaga!
On küll arvata, et see konkreetne läheb ära, sest mina hakkan tegelema juulis, aga asjad susisevad. Korterite hinnad langevad.

Ma mõtisklen niisiis juba adopteerimise või ka hoolduspereks olemise üle ja jagan neid mõtteid siia, sest on lastekaitsepäev ja lasteteema seega lubatud isegi mulle =P
Onju.
Nad ju ei nõua, et mul oleks uuele lapsele kohe omaette tuba anda, ega ju? Tasapisi saaks (sest no kahetoaline on ikkagi plaanis), Poeglaps kasvab suureks ja värki.
Või noh. Veel suuremaks.
Tütarlaps on aastate järgi juba täisealine ja puha, aga kuna ta ise ütleb, et on väike, on ta ka minu retoorikas "Minu pisikene tütar".
Nagu Totoro on "Minu pisikene kudzu".
Poeg on samuti pikem kui mina ja ta hääl juba enamik aega noore mehe hääl. Ainult vahel suure viha sees arvutimängu peale karjudes tulevad kiuksud sisse.
Häälemurre oli väga lühiajaline ja üldse mitte eriti märgatav protsess. Sellel on kõva mütoloogia taga nagu teismeealgi, aga minu kogemus mõlemaga on "vaevumärgatavad protsessid, midagi on, aga mitte midagi erilist".
Miska ma ei saa eriti aru tegelikult, kuidas siis sedasi. "Kohutavate kahestega" sama asi. Et nii kõva legend - ja siis reaalsus on, et laps nagu laps ikka, lihtsalt vahel nõme, ja neil hetkil saab end lohutada sellega, kuidas "no siuke periood tal".
Mitte et muudel aegadel ei tuleks ette veidrusi ja siksakke.

Kõige rohkem tunnen pubeklust koera puhul. Mul on reied nii sinikaid täis ta küüntest, nagu oleksin grupivägistamise ohver. Mõnd aega ta jälle rihmata ei jookse, otsustasin eile. Kuskil on ka minu piirid.
Aga no võibolla sel uuel lapsel saab teismeiga kuratlik olema? Võibolla on minu laste pubekaprobleemide puudus mu geneetiline pärand.
Mul endal ju ka ei olnud eriti midagi.
Vihahood - jah, olid. Aga vihahood olid mul ka 20+ ja 30+.
40+ pole veel kuigivõrd raevunud olnud, aga ma ei ole ka eriti kaua 40 olnud veel.
Ja noh, kui hääle tõstmine on "jube vihahoog", on seda juba ette tulnud ka.