Saab korda

Üleeile oli hästi sitt päev.
Esiteks kohtusin ma ühe Cranberry -masti naisega (ja tema tütar osales ka aktiivselt, tegelikult see tütar oma kurja aknaleprõmmimisega alustaski), kes sai raevuataki, et ma oma koerakakakilekoti tema prügikonteinerisse panin. Tema "maksa ise" ja "kutsun politsei" olid päris naljakad, aga ei hakka mina end ka siin malbe inglikesena presenteerima -  ma karjusin vastu, kõik mõistlikud selgitused peast läinud, sest mul tuli vahkviha peale teemal "kuidas inimesed nii nõmedad olla võivad???"
Minu ettekujutus sellest, millised on inimesed, kogu aeg puruneb teatud sorti reaalsete inimestega kohtudes.

ERITI masendav on, et ma ise ju jutlustan "tee, mida SINA tahad" lähenemist ja siis lähen täiesti katki, kui kohtan inimesi, kes teevadki, mida nad tahavad. Ei mõtle kogu aeg automaatselt teistele.
Minu jutlusted ja lähenemine on ikka selgelt inimestele, kes on nagu mina.
Kipuvad end katki tegema, et teistel ainult hea oleks.
Inimesed, kes nagunii peamiselt endale mõtlevad, muutuksid täiesti talumatuteks, kui nad lisaks arvaksid, et ei tohigi teiste peale ka mõelda, see on saatanast.

Ohhhh, inimesed, erinevad, NII ERINEVAD ...

Ja siis ei andnud kulka mulle raha.
Mis tegelikult ei ole mingi maailmalõpp, eelmisel korral nad ka ei andnud ja ega ma lootnudki, aga kuidagi ikka tuli mõttekosk: "Ma ei ole nende arust piisavalt hea, piisavalt väärt, piisavalt piisavalt" ja mõtted, kuidas ilmselt mõni, kes kirjutaks nagu mina, ent suudaks ka "kultuuriringkonnaga" suhelda muudmoodi kui fb-s ning mitte keskmist sõrme näidata neile, kes nende meelest mölakad (Made Luiga, kellest ma kirjanikuna väga lugu pean, jagas nt vaimustusega Aivar Loogi ja mingi teise mehe vestlust teemal "kogumik Eesti Novell" just kaks päeva pärast seda, kui ma olin otsustanud, et nii rumal ja nõme mees nagu Loog ei tohiks üldse suud lahti teha ja mina ei kavatse kunagi KUNAGI tema kirjutatut enam raasugi uskuda), saaks raha, saaks tunnustust, saaks pai ja auhinnatud ja ...
Ja halb.
Mind pole kellelegi vaja, mind ei arvata väärtuslikuks, ma ei kõlba ja pole ka ime, sest maailm on uskumatult nõmedaid inimesi TÄIS ...

Aga siis tuli eilne päev ja see jälle oli täiesti nimetult hea.
Kusjuures ta läks heaks iseenesest, lihtsalt mingil hetkel hommikul, kui olin koeraga õues ja poes käinud veel äikesejärgses jaheduses ja üldse ei pidanud päevakuumuses (23 kraadi varjus on raudselt mulle juba liiga kuum) välja minema, tuterdasin oma langetatud ruloodega tubades ringi, jõin kohvi ja sõin šuuppi, mängisin civvi ja vahepeal kirjutasin romaani, tegin käteringe ja külje- ning seljalihaseharjutusi, sest arvuti taga istumise vahele on vaja lihaseharjutusi just ülaseljaosale.  Muidu hakkab valutama.
Tee, mida sa tahad - näiteks kui selg hakkab imelikult tuikama, tee ergutavaid ja vereringet parandavaid harjutusi ja vbla ka venita, sest sa ju ei taha, et päriselt kõvasti valutama hakkaks? Ei, MÕNUS on vahepeal seljale teistmoodi koormust anda, kui ühes asendis istumine pakub.

Õhtuks, kui ilm jälle inimlikuks oli muutunud, hakkas ka Totoro väljendama, et võiks õue minna, nii et me läksime. Kõndisin (sihilikult) jälle eilsete kurjade majast mööda ja viskasin kilekoti koerajunnidega nende konteinerisse.
Öisest äikesest lõhnas linn ikka veel, jasmiinid on õitsele asunud, valged põõsasroosid (mille lõhnaga dušigeel mul on ja iga kord rõõmustan, kui selle avan, sest need roosid ja see geel lõhnavad NII HÄSTI) on samuti lahti ja õites. Oli tore, mahe ja ilus.

Kõndisime jõe ääres mu lemmik-ujumiskohta ja seal istus kivi otsas mingi tüdruk. No sellises vanuses, kus ollakse "neiu". Mitte veel naine, mitte enam laps, istus üksi - ah, no me võime ikka siin ujuma minna, eks ole? Läksin Totoroga edasi teiste kivide poole ja metsatukast tuli välja keegi naine.
"Oi, Triinu! Tunned mu ära?"
"Ei. Tere!"
"Ma olen see Riina sotsiaalkorterikomisjonist! Oi, tule siia! Mu tütar (noogutus neiu poole kivil, kes lähemal vaatlusel on vist selge nähtava puudega neiu kivil) kardab koeri, aga mulle nii meeldivad! Siis ma alati nässerdan, kui mõnega kohtun!"

Ja siis me ajasime juttu ja selgub, et Keila linnal on ÜKS kahetoaline korter ka jagada ja mul on ju poeg ka ja võibolla ...
Tõsi. Totorot sotsiaalkorterisse võtta ei saa. =(
Aga mul on ikkagi kuidagi kindlam tunne, et on mingisugune Teine Võimalus ka ja no - mul tütar ilmselt võtaks mu koera oma hoolde ja ... AGA MA EI TAHA TOTOROTA!!!!!
Noh, ei peagi, eksju. K. ei ole mulle öelnud, et ei laena mu jaoks ja mu ema ei ole mulle öelnud, et ei üritagi ja selle kahetoalise, mis maksab 18 000, sissemakse oleks mul peaaegu koos ju ka - ja IGATAHES on kuidagi abistav mõte, et on mingi padi, kuhu kukkuda, samuti.
Kõik laabub kuidagi.

Ühelausega, mul oli ikkagi hea tunne ja see konverteerus aktiivsuseks "kust raha saada, peab ju saama!"
Riina oma tütrega läksid ära, "jätsid meid sääski nautima", meie ujusime ja nii kaunis.

Eilne oli niisiis hea päev.
Tänane - noh, tänane alles tuleb, aga mul õnnestus veenda poega köögipõrandat üle pühkima ja ta tahab minna jalkat mängima õhtul, rulood on all ning täna tuuakse taas kass ka mulle ja kokku on ikkagi pigem lootusrikas tunne.
Kõik saab korda.