Ei pea ju!!!!

See oli päris hea, et kutsikateema esimene kommentaar oma "Jõudu"-ga pani mu mõtlem, et vbla ootaks siiski veel pool aastat. Uue jooksuajani.
Sest ma olen niiiiiiiiiiii läbi omadega, et ikka olen. Pole üldse tunnet, et kui august läbi, on parem - kõik on nii halb, et ei lähe kunagi paremaks. Suvaline link, pole maailmahea artikkel, pole ka maailmahalb, muuhulgas räägib ka sellest, kuidas meie praegune meeleolu määrab ära, mida mäletame.
Ja noh. Mu tunded on TUGEVAD. Kui on juba sitt olla, tulevad ainult sitad mälestused või kui jõuga meenutada endale mõnd head, tuleb see tooniga "nojah, aga see ei tähendanud kokkuvõttes midagi".
Nii et hetkel tundub, et kogu mu elu on olnud ainult rühmamine peavalude serva peal, üritan muudkui parimat ja ikka läheb nagu alati.

Mida ma teen?
Miks ma seda teen?
Kas ma võin surra? (Ei või, lubasin 45-ni välja venitada.)
Ja pea valutab iga krdi päev. IGA PÄEV!
Niipea, kui kasvõi MÕTLEN sellele, et "Nii, ja on vaja ...", hakkab kohe suruma. Mõte "ei pea, las olla!" on universaalne leevendi, aga kui teised inimesed on mängus, ma ei suuda neile öelda, et sry, ma täna ei saa, homme vist ka ei saa, vaatab - eriti kui tegu on igatöönaise vastuvõtmisega, kes tuleb vaatama, mida mu köögis teha tuleb ja mida tal selleks vaja on jms.

Ma PEAN talle näitama, kui augusti lõpuks kööki tahan - ja mu pea on "ok, plahvatame siis".

Eile käisin jälle titte hoidmas. Ta on NII NUNNU!!!! Kuigi seekord ei maganud üldse kogu aeg ja tegi kaks korda mitte lihtsalt valju rahulolematut häält, vaid selgelt nuttis.
Kuna need olid mõlemad korrad, kui emme liikus silmapiiril, ta selgelt suhtus "miks sa jätad mind maaaa-haaaa?!" ja see oli nii arulagedalt nunnu, et ma lihtsalt sulasin sealsamas härduselombiks.
Üleni ilus ja armas laps on.
Oh, ma sulan juba mõttestki talle ... aga arvate, et mu pea ei ole "homme PEAB vara tõusma ja titat hoidma minema, pärast lõunat vaatab, kas ma remonti ka jaksan teha" peale "ok, valutame siis!"?
Muidugi on.
Muidugi on.

Võtsin raamatukogust ka "451 farenheiti", mul on vaja see läbi lugeda. Suutsin raamatu isegi kotist välja tõsta.
Kaugemale pole seni jõudnud.
Kusjuures räägitakse, et hea raamat. Räägivad ka need, kes masendavat kirjandust ei salli. Klassika. Seda peaks ikka lugenud olema.
Ma vist ei ole. Igatahes ei mäleta üldse mitte midagi. Ja ma PEAN Bradbury sajanda sünniaastapäeva auks peetavas vestlusringis sellest rääkima, sest ma ju tahan natuke pildil püsida ja "kuulus kirjanik" olemise najal mõne raamatu veel välja anda, mida mult aga tahetakse, kui arvatakse seda müüvat ja ...

Peab-peab-peab ...

Ei PEA ju?! Kõik, mis teed, on vabal tahtel, väga väga naine!
Nojah, aga teisiti oleks veel halvem ...

Lõks. Mu oma pea sees. Pealegi ma olen sealt juba korra välja murdnud, mitte teinud, mida "peab", aastaid, ja midagi halba ei juhtunud.
Aga kuidas ma siis ikkagi sedasi ilma köögita ... ja see titaga naine tunneb, et PEAB tööd tegema, et koguda raha ajaks, kui tita isa ta kohtusse kaebab, ja ma ju tahan neid aidata ... ja nii ta läheb.

Ok. Ma ... ma homme võtan end kokku ja teen vahe sisse, eks? Sest homme ma olen igatöönaisele korteri ära näidanud ja uue titahoidmiseni on nädal ja nii väga on vaja tunnet, et ma ei pea.