Seekord oli aktiivne titahoid.
Ei mingit "ainult söön ja magan", vaid ma käisin ringi, laps õlal, ja laulsin talle, ning siis ta ei nutnud.
Oli küll väsitav.
Nüüd on mul nii hea olla, nagu ma ei mäletagi, millal viimati oli.
Mitte midagi ei taha, aga mitte seepärast, et nagunii on sitt ja miski ei aita (väga tuttav tunne), vaid nagunii on hea, midagi pole vaja.
Jah, ilmselgelt ma tahan titte ka seepärast, et mul füüsiliselt, keha sees on HEA OLLA nendega koos olemisest.
Sellest, et ma saan asju teha ja hädaline titt muutub rahulikuks titeks.
Mulle NII meeldib positiivne tagasiside ja kui see tuleb veel beebilt, kes ei teeskle, varja, valeta, vaid on täiesti aus, on ülim.
+ ta ei saa olla mölakas, kellele hea tegemine on raisatud aeg.
Kõik mu hormoonid laulavad rõõmulaulu ja oh ja ah.
Mis teil ei ole sedasi tittedega?!
Kuidas nii saama ...?
Oletaksin küll, et vbla te pole piisavalt proovinud üldse, aga krt: et inimesed on erisugused ja minu moodi inimesi on kurvastavalt vähe, olen juba selgeks saanud.
Siiski.
Siiski!
Et NII HEA on, on täiesti ... sõnadesse püüdmatu.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Sul on tõenäoliselt - kõigi nende ratsionaalsete põhjuste kõrval - ka väga võimsad emadusehormoonid, mis tittede peale tööle hakkavad. Mul näiteks ei ole, titte sülle võttes on kõige rohkem pabin, et nii väike, läheb veel katki. Ja siis veel see, et nad ei oska end verbaalselt väljendada ja kui neil midagi viga on, siis ma kas EI SAA ARU (mähe vahetatud, kõht ei saa veel tühi olla) või saan aru, aga ei saa hetkel selle vastu midagi ette võtta.
VastaKustutavõi siis et nendega peaks justkui lakkamatult tegelema, et neil hea oleks, nt niipea, kui sülest maha panna, hakkab karjuma - teoorias ma tean, et see on seotud kandmisrefleksi ja selle lakkamisega, aga titekisa käivitab mingi eelinimliku ärevuse, "appi, ma pean kohe midagi tegema". ja ma olen niigi ärev! ja ei jaksa kogu aeg midagi teha!
kusjuures mul on tuttavaid, kellel on samad hädad ja kes on siiski kuidagi lapse või paar saaanud ja need üles kasvatanud, aga lapse rääkimahakkamiseni oligi neil kohutavalt raske, sest ei SAA ARU. Lapsed hakkasid muidugi ka vara rääkima, mis neil üle jäi.
VastaKustutaNojah, mul on kuni rääkimise oluliseks funktsiooniks saamist hästi kerge.
VastaKustutaKuigi kaheaastane mu meelest, olgu kui verbaalne tahes, ikkagi on veel aus ja lihtne. Kui ei taha, viriseb-nutab, kui on rõõmus, on rõõmus. Ja tahab loogilisi asju.
Titt süles, mul ongi "teen nüüd nii, et tal oleks hea" ja pole mingeid keerulisi "ma ei taha seda pruuni vildikat, ma tahan seda ÕIGET pruuni" ja siis mõistata ja leiuta, milline see ÕIGE pruun olema peaks.
Et noh - ma olen päris hea oletama, mida on vaja neil inimestel, kes ei taha mingeid keerulisi asju ja kesei ole verbaalsed.
VastaKustutaAga kui laps viriseb ja ütleb, et ta tahab multikat vaadata, aga ei taha köögist tuppa minna, vaid minuga KOOS multikat vaadata, ma ei loe välja, et ta tegelt tahab tõestust, et ma teda armastan ja tema soovidest hoolin. Ma siis arvangi, et ta tahab minuga koos multikat vaadata ja kui ma vean teleka kööki, et ma saaksin toitu teha ja laps saaks samal ajal koos minuga multikat vaadata ja too laps kolme minuti pärast teleka vastu huvi kaotab ning tuppa legodega mängima läheb, ma hullun ja tunnen, et MIND ei armastata =P
kas see kui lapsega peab vaidlema on sama ebameedliv kui see, et täiskasvanuga peab vaidlema? no mõtlen, et kas seal on mingi analoogiline teema kui keegi hakkab intensiivselt oma maailmapildiga peale käima siis pole vahet kes ta on?
VastaKustutaTäiskasvanu puhul ma võin lihtsalt "lollakas" mõelda, õlgu kehitada ja mitte hoolida. Kui hea seisund, siis nii teengi.
VastaKustutaAga lapsega peab olema mõistev ja hooliv ja hariv ja mis kõik veel, ja seetõttu on temaga RASKEM kui täiskasvanuga.
Lapsega absoluutselt ei pea vaidlema samadel teemadel ja samal tasemel kui täiskasvanuga. Lapsega vaidlused on enamasti valdkonnast "tahan korraga mitut vastukäivat/ võimatut asja" või "tahan süüa ainult suhkrus paneeritud sefiiri" vms. Absoluutselt ei saa võrrelda mingi täiskasvanud täisjobu ininaga ütleme, näiteks, vähemuste õiguste või rahvusluse teemadel. Lapsed ruulivad.
VastaKustutaNo lapsed tahavad just selliseid asju nagu:
VastaKustutamina: Sul on valida, kas olla koos minuga köögis, kui ma süüa teen, või minna tuppa multikat vaatama."
tema: "Aga ma tahan sinuga koos multikat vaadata!"
mina: minuga koos ei saa, mina teen siin süüa ja ei taha multikat vaadata, telekas on toas."
tema (viriseb ja karjub)
mina (seletan rahulikult sama asja)
tema (enam lihtsalt ei virise, vaid nutab juba täiega ja ripub mu riiete küljes, tirides mind kaasa)
Ja see on päris hull. Eriti kui analoogseid asju juhtub päevas umbes 14 korda.
Kui aus olla, ma POLE kordagi telekat kööki toonud. Sest selle ma nuputasin välja, et ta tegelt ei taha koos minuga olla, kui multikat vaatab, vaid (minu versioonis) lihtsalt oma tahtmist saada.
Rents pidi ütlema, et ta mitte ei taha ülbelt oma tahtmist saada, vaid tunda, et teda armastatakse ja tema soovid loevad, et mulle see idee kohale jõuaks.
EKRE sõpradega võrreldes ikka parem variant, aga "minu asi on püha! Ära puutu mu prügikasti!"-inimestega võrreldes pole. Sest nemad ei lähe vähemalt füüsiliseks oma rahulolematustega ja mul on palju vähem "ma ju ei taha, et ta kurb oleks, ma pean midagi välja mõtlema, et ta rõõmustaks"!
Aga põhimõttega, et lapsed ruulivad, olen muidugi nõus.