Ikka veel ei valuta!

Tänane suurvõit: ma olen IKKA VEEL peavalutu.
Nagu - oo.
Nagu: jee mina. Hea keha.

Aga kõige otsa sõi Totoro ära nii oma viimased krõbuskid kui ka kondid ja on siukse näoga, et NOH? See oligi kõik v?! Nii et tegelt ütleb mu südametunnistus, et peaks veel poodi minema.

Kuna ma enne olen sõitnud pealinna, seal 4 ja pool tundi imikut hoidnud, siis pealetükkiva kerjusega suhelnud, sõitnud kodulinna tagasi, käinud oma uues korteris, saanud sealse võtme, vedanud oma ema ja laste abiga sinna korterisse teise käe poest ostetud üpris suure riiuli ja väikese nõudekapi seinalekinnitamiseks, talunud koera hüsteeriahoogu (ta läheb alati imelikuks, kui temaga koos on väljas üle ühe inimese ja nüüd oli NELI), söötnud ema ja tütart isetehtud burritodega, tütrel oma juukseid masinaga lõigata lasknud, leppinud kokku igatöönaisega, et ta tuleb mu uut korterit vaatama ja augusti teises pooles remontima, ja siis maganud, kuni koer mu nälga kurtes äratas, ei ole väga konditsiooni veel poodi ka minna.

Aga noh - kes küsib mu enesetunde järgi, kui on nagunii vaja koeraga õue minna ja poeg magab õndsa und (sest enne  aeti ta üles, et riiulit vedada)?
Jap. On vaja, siis on vaja.
Ok, lähen poodi, lähen.

***

Jõudsin tagasi. Kõndisin pool maad kinnisilmi ja nagunii oli üsna varsti selge, et koer ei olnud "Tahan veel süüa!, vaid "Mul oleks tegelikult nüüd eritada ka vaja!"
Aga mul on poeskäigu tagajärjel kilo koerakrõbuskeid, 50% peale allahinnatud moosipirukaid (ööaeg ja Poeglaps leiab, et moos sobib pirukasse hästi) ja 4,5 liitrit mineraalvett.
Kindlasti on see kõik millekski hea.

Imik, muide, oli ülinunnu. S.t. mitte lihtsalt armas (seda nagunii, aww, AWWW!), aga phmt ta ainult magas ja sõi ning ainus aeg, kui protestida võttis, oli unest ärgates, kui söök veel suhu jõudnud ei olnud. Ema väitel nutab ta ka, kui mähe märg on, aga kuigi ma vahetasin ühel unest ärkamise ja nutu hetkel veidi märja mähkme kuiva vastu, laps rahunes, kui söök suus, mitte kui taguots kuivas ümbrises.
Ilmselt aitas kaasa ka, et kui ta oli ära söönud, panin ta iga kord kohe vankrisse ja läksime kõndima, mis mõjub kõigile tittedele, keda tean ja teadnud olen, väga uinutavalt.
Mul kerge seda vankriga jalutamist teha, mul on muu elu ka. Titeema olles ei ... olnud nii kerge.
Eriti tite JA viieaastase ema olles.
Aa, et mees võiks ka lapsega nagu asju ette võtta, näiteks jalutamas käia? ... ma ei tea, mis mehed teil olnud on või millised mehed te ise olete, aga kui mina noor olin,  siis sel üürikesel ajal, kui ma üldse elasin mingi mehega koos, kui titeema olin, ma ei saanud isegi duši all käia, ilma et murelik isa poleks ukse taga: "Ta nutab! Tule ruttu välja!"
Jaah, ilmselt ma oleksin pidanud teda kasvatama ja õpetama, aga ma olin ka ainult 22, eks ole, ja mul ei olnud ema oleminegi veel selge, rääkimata sellest, et kellelegi isa olemist õpetada. Ma võtsin nii, et tema on ise isa, nii et ilmselt isad on sellised siis, ja kogu marmelaad.

Kui tolle täna hoitud beebi emaga rääkisin, siis tal oli suht sama suhtumine kui minul: üksikema olla on NII PALJU KERGEM, kui mehele ka veel ema eest olla.
Mhmh.
Mhmh!!!

Aga ma ei lähe talle homme taas lapsehoidjaks, kuigi ta küsis. See pole küll tema ega tita pärast üldse (nad on imelised), kuid mul on täna tõesti raske päev olnud ja ma lihtsalt ei jaksa.