Kahetsus

Mul on igasuguseid teooriaid, miks ma nii kaua nii vääramatult haige olen (põhiline sümptom lisaks stabiilselt püsivale väikesele palavikule on lippav kõht - POLE väga koroona moodi). Aga kuna Totoro tundub KA haige olema (isu ei ole ja tavalisest loium, nina on jahe, aga on see nüüd pisut soojem kui tavaliselt, ei saa aru), tunnen, et see kõik on lihtsalt "nüüd on nii, saame sedasi toime" ja mis seal ikka.
Maitea, saatus?
Meil kummalgi pole ka nii halb, et peaks arsti juurde kippuma. Ainus asi, et Totoro võiks nagu PLAANISELT arsti juurde saada vaktsiine hankima (kuigi vaatasin just vaktsineerimispassi ja meil on 20. novembrini aega. Tundub, et vaktsiinide vahele ei jäeta aastat, vaid 14 kuud) ja ma peaks PLAANISELT arstiga vestlema töötervishoiutõendi asjus.
Aga sellega on novembrini aega samuti.

Nii et tegelt need pole asjad.
Ainsad asjad langesid ka ära.
Ok, AINUS asi siis on, et nii kaua. Totoro ei söö krõbinaid, ainult konti, liha, väga edeva kasikonservi lusika lakub ka puhtaks, noh, ja inimeste toitu, juba kuus päeva. Ja mina olen haige juba 12 päeva.
Vahepeal hakkas KORRAKS parem, isu tuli tagasi. (Mul siis.) Ent see kestis vaid pool päeva.

Et tervisest kirjutamisse veidi vaheldust tuua, kirjutan Mikk Pärnitsast. Või noh, tegelikult riivan teda jutu sees kergelt, sest juba on uued (anti)kangelased ja kes teda enam mäletab, eks ole.
Nimelt sõnastasin fb-s asja, mis minu jaoks on jäledamast jäle ja diskvalifitseerib inimese täielikult ja igal rindel.
Ma ei saa üle halva teo teinud inimese suhtumisest "olen õige mees/naine, nii peabki, jee mina!" (või veel hullem, "olen geenius, mina võin!").
Mis halvad teod ja nõmedad väljaütlemised lunastab, on kahetsus. Ja lunastabKI ja peaaegu sedavõrd, nagu poleks inimene halba tegu teinudki.
Mõnel juhul isegi rohkem. Läbi põrgu käinud isik teab põrgust rohkem, kui halleluuja-laulev munk, eks ole.
Minu vaade asjale, keegi ei pea seda jagama.
Nii.

Ja nüüd paneme sinna juurde, et MINA ei kahetse midagi, kõik mu teod on mu enda silmis põhjendatud ja põhjuslikud olnud ja ma aint vihastan inimeste peale, kes tahaksid mind ülikurva ja kahetsevana näha.
Vihastan VÄGA.
Olgu, enam mitte. See oli ammu ja maiviitsi. Nüüd vaatan neid silmi pööritades ja "inimesed on lollakad!" tõdedes. Aga põhimõtteliselt on mu vaade siiski: "KUIDAS te aru ei saa, et mul oli NII HALB??? Ise olete juhmakad siis!"
Aga teistelt ootan kahetsust?
Tegelt ei. Kui neil on head põhjused, olgu. Aga need peavad olema head põhjused, mitte: "Ma olen Picasso, kui palju teisi Picassosid te teate? No vot, MINA võin!"

Mul olid head põhjused. =P

Ja kuna mina olen lugenud (ma isegi ei mäleta, mis intekas, kus, aga jäi meelde), et Pärnits kunagi kellelegi on öelnud (väga vaba tsitaat), et ta on teinud väga mitteokeisid asju ise ka ja tal on sellepärast piinlik, on minu jaoks tema toonased nõmedused lunastatud ja tähendusetud.

Kui on kahju tehtud valust, on kõik ok.

Mikk Tarraste (häh, jälle Mikk! Kes tahab, guugeldab nime ja saab kohe teada, mis teda defineeriv sündmus on) sai mult ka andeks - sest ma USUN ka tema kahetsust ja õudust oma tegude pärast.
Ma ju tunnen teda. Klapib juurde kõigele, mida tean. (Kuigi seda aknasse tulistamist ma ei teadnud ja korraks oli küll tunne, et wtf, ma pole Mikku kunagi tundnud, võõras mees, kuidas nii hästi teeselda saab ...?)
Ei, ma ei arva, et surnud ärkavad nüüd ellu jms, aga mul ei ole vastik talle mõelda.
Kurb on ainult.