Ma arvasin - jah, olen loll, olen - et mul ei ole väga palju neid kastidesse ja kottidesse pakitavaid asju. Paar sajaliitrist prügikotti riideid, baarikapist mingid dokumendid, mida ära ei tohi visata, paar kasti raamatuid ja kõik.
No nüüd on algus tehtud ja mulle selge, et sajaliitrisesse prügikotti ja (paberiprügist tühjaks tehtud) tolmuimejakasti ei mahu õieti midagi. Vähemalt mitte mainimisväärselt. Sest alles jääb nii paljupaljupalju rohkem!
Aga noh - parem midagi kui mitte midagi, eks? Nii et pakin ühe koti või kasti päevas ja võtan vaimus hoogu suuremate ettevõtmiste jaoks. Näiteks ei pakin KOLM kotti päevas või midagi.
Vbla täna ongi see imeline päev: tõin Rimist endale uusi kaste ja ühe koti juba panin kokku.
Ja kaks pisemat viskasin minema =) Hoolega vaadatud "ma ei kasuta ju neid, mida ma kogun rämpsu?!"-asjad.
Mul on testküsimused.
"Mis see on?" - kui vastus on "ei tea täpselt" tõuseb kohe äraviskamisvõimalus.
"Miks see siin on?" - kui vastus on "ei tea täpselt, ootab vist kasutamist" on koos eelmise küsimusega selge, et tegu on rämpsuga.
Aga igaks juhuks küsin endalt veel: "Kas ta võiks mitte olla?"
Seni olen eelmise kahe küsimusega põrunud asjadele kõigile rahulikult "hüvasti" öelnud.
Aga jah. Ma tegelikult mõistusega teadsin, et mul on palju asju. Enamust isegi ei kasuta, on "äkki läheb vaja".
Korraga selle teadmise (palju asju) kui tunnetusliku fakti ees seista on siiski omajagu ehmatav.
Oot, ma panen veel ühe sajaliitrise prügikoti tekke ja patju täis.
... krt, 100 liitrit on näruselt vähe. Kotti mahtus 4 patja ja rohkem mitte midagi. Tekk jäi välja. Voodiriideid, käterätte ja puul rippuvaid rõivad läks küll rohkema tunde jagu samasugusesse.
4 patja ... maivõi!
Täna veetsin kolm tundi, pestes uues korteris igasugu asju (aknad, uksed, uksepiidad, lülitid, misiganes). Nüüd olen suht surnt. K. samal ajal pani elektripliidile elektri taha ja proovis pesumasinat.
Pesumasin töötab.
Vaatasin aknast välja ja nii kena oli - aknad paistavad läbi ja puha. Kui ma nad kõik puhtaks olin pesnud, see tähendab.
Kontrast oli silmipimestav.
Kuni K. elektritöid lõpetas, mina, juba hirmväsinud, istusin ja vaatasin aknast välja. Jaaa ... siin võib elada!
Pilte ikka ei ole ja rohkem pakkida täna ei jaksa. Aga asjad edenevad!
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
Kellegi ema oli pahnakoguja ja tal selle asja klaarimiseks olid kategooriad:
VastaKustutapraht, paberihunt, annetus, puhastada, eesmärgipärane ilma õige kohata, eesmärgipärane koduga, ülivägaeritioluline. Isegi kui pahna ei kogu on need mu meelest head kategooriad objektide sortimisest mõtlemiseks. Jõudu!
Mul annetamisega on suht hästi, aga just "see on nii ilus ja hea karp-saatmisümbrik-mullikilekott, ma ei viska seda ju minema" ja "mingid kruvid ja asjad - ma ei kasuta neid ise kunagi, aga kui keegi mulle midagi tegema appi tuleb ja küsib, on vast hea võtta" ja "sellel saab tegelt luku ära vahetada ja siis on täiesti kasutatav! Ise ma vist ei tee seda, aga kui raha üle, saab ju õmbleja juurde viia!" on rasked ära visata.
VastaKustutaMul on sama lugu.
VastaKustutaMis kõige hullem, vahel ma isegi võtan kätte ja tuunin nt katkise ja kitsaks jäänud kleidi parajaks ja terveks või muudan seeliku, mida ma miskipärast ei kanna, paraja pikkusega pesukummi abil kantavaks seelikuks. See kleit pidi seda ligi kakskümmend aastat ootama, aga nii hea sai, ja pärast seda on muidugi eriti raske otsustad, et "seda ei paranda, vaid viskan minema".