Kuni ei sure, teen

Tegelikult pea enam ei valuta. Õrn-õrn tuige, see ei loe. 
Aga pärast hommikul pool viis ja siis uuesti ühe paiku päeval võetud hobuseannuste sumatriptaani, dušši, magamist ja hulka kohvi on nii tapetud tunne, et mitte midagi ei taha.
Ei lugeda, One Piece'i vaadata ega süüa, kui kõige ilmsemad lihtsad naudingud üles lugeda. 
Isegi kohvi ei taha, aga see on arusaadav, sest mu maohape arvab, et peab ära seedima terve saapa või midagi sinnapoole, ja on jube kangeks läinud. Ja kuna kohv teeb ta veel kangemaks, olen seisus, kus kohvi ei taha.
Ei, mul pole enam ammu olnud iiveldushooge, oksendamisi ja nuttu, sest maohape. Olen õppinud Maaloxit kasutama ja et "sööge pehmeid keedetud roogi, mis ei ole eriti maitsestatud, näiteks putru" minu puhul ÜLDSE ei aita.
Nagu ÜLDSE. Ma võin pudrust nt vabalt maohappehäda saada. Rohkem, kui piprasest Tom Kha supist. Sagedamini kui koogist.
Kui minu pealt võtta, on puder mao ülehappesuse korral umbes kõige ohtlikum söök üldse. Ohtlikum on ainult mittesöömine ja kohv, kusjuures kohv on kõige hullem just valgendatult. 
Must kohv on enam-vähem.

***

Jeeessss, olen jälle elavate kirjas. 

Hommikul, kui tegelikult ei olnud, ent peavalu tõttu magada ka ei saanud, tegin Poeglapse lemmikõunakooki hapukooremuretaigna ja tervete kreeka pähklitega (sest ei viitsinud purustada).
Tulemuseks on nii jube hea kook, et olen hoolimata jubedast enesetundest poole kooki ära söönud ja käinud Kle peale, et KUIDAS ta siis rohkem kooki ei taha, see on ju nii hea!
Poeglaps pole proovinudki. 
Tüüpiline. 
Kuigi seekord pole ma isegi nördinud. Söön vajadusel ise kõik (peale Kle sokutatu) ära ja pole probleemi. 
Ainult kõht tuli ette selle kestva magusasöömingu peale =P
Ja kook pole veel kaugeltki otsas!

Üks tema plusse ongi, et kuna põhi (jap, tegin sulatatud võiga nagu soovitati!) pole täiesti mure, vaid natuke kõva, tekib mõnusaid purusid, mida noppida ja näksida. Õuna-kaneeli-suhkru-plögas küpsenud kreeka pähkel ja tükike põhja - mm!

Nii meeldib!

Osake mind mõtleb ikka, et täna on kuidagi mittekasulik oldud. Enamuse päevast magasin ja üldse ei käinud Kga ja Poeglapsega kaasas uues korteris köögikappi (mis vajas kõvasti pesu, tasuta saadud asjade kerge varjukülg) ja kubu (see on K eraprojekt, aga no kui inimene TAHAB mulle pliidi kohal käiva lõhnaimeja kinkida ja paigaldada, ikka võib ju!) seina panemas.
Ja kuidas tahes ma endale ka seletan, et nii halva enesetundega minust poleks kellelgi kasu ega rõõmu olnud, NIIGI tegin palju, krt, ikka on sees: "Aga nüüd on ju parem, eks? Tee midagi, kätekõverdusi näiteks! Toimetatud on ka üpris vähe ... Tee midagi!"

30 pumpa tegin. Tundub, et üsna kohe lähen ja teen veel.
Kuni ei sure, seni teen.

Muidu (kuna ma kogu aeg mõtlen) mõtlesin veel, et koerakaka juhtumi osas on mul kaks asja ütlemata.
Esiteks ma NÄGIN Epu (kahe p-ga) kommentaari tema blogis, et teda küll häiriks, kui ma tema prügikonteinerisse oma koerakaka paneksin, aga võtsin seda kontekstis "ta elab pärapõrgus ühegi teise majata ümberkaudu, tema prügikonteiner on seal ilmselt, jah, ainus mitme kilomeetri raadiuses, aga kui ma seal koerakakaga kotitaksin, oleksin päris imelik tõesti!" 
Ja Tilda (kui ma veel lugesin ta blogi) ütles midagi sellist, et ilmselt ma ei mõelnud midagi, kui oma koerakaka võõrasse konteinerisse panin, aga PEAKSIN. (Muidu kõrvutas ta mu tegevust pättide omaga, kes ta ema kasvuhoone segi peksid - et nemad ka ei mõelnud.) 
Ma muidugi mõtlesin. Mõtlesin täpselt seda, et ainult eriline mölakas keelaks mul koerakakakilekotti oma konteinerisse panna ja inimesed ometi ei ole mölakad (enamasti).
Näib, et eksisin. 

30 kätekõverdust veel tehtud. Ma täna endalt pikemaid seeriaid ei nõua. Hea, et üldse!