Vabad assotsiatsioonid jaapanlastest üle jaksu raha ja inimsuhete peale

Huvitav, kas jaapanlastele on pisarad ja tatt samaväärsed eemaletõukavuses? One Piece'is nad nutavad pisarate ja tati voolates üsna kõik. Ainult ülerinnastatud naised ... vähem. 
Kuigi ma ei näe kedagi kunagi nuuskamas. Mis see on eriline rõvedus v? Tatt võib voolata ninast välja 10 cm, aga nuusata ei tohi?

Misiganes. Jaapanlased! 

Täna oli mul natu parem olla kui eile, mispeale tegin õudustäratavalt palju asju ja nüüd on ikkagi päris halb. One Piece ja ei muud, vbla ainult kätekõverdused hiljem.

Aga vähemalt on selge, kuidas mul Peale Rongi kolm aastat kehakaal alla 70 oli - ma ei taha süüa, kui ülekoormatud.
Kusjuures oleks ma siis midagi erilist teinud, eks ole! Pesin paar masinatäit pesu, pesu õue, pesu tuppa, käisin poes ja apteegis, käisin teises poes koos pojaga, sest tal oli tõuksi jaoks polte vaja ja ta ei teadnud, kus ehituspood on, kirjutasin oma 200 sõna, tegin süüa, viisin prügi välja, pesin nõusid, panin pesusid kappi, võtsin poja voodilt linad (uued paneb ta ise, aga asetasin need voodile valmis), mõjutasin teda kohustusliku kirjanduse raamatut lugema, toitsin ja käisin õues koeraga, tegin ühe tagasihoidliku seeria kätekõverdusi - tavaline elu, lühidalt. 
Ja tegelt NII PALJU ASJU! Surm ja häving! Ja käsi tuleks veel kõverdada ja kraanikauss on täis ja fakk, kuidas inimesed elavad nii, et käivad veel tööl ka?! Ma suren niigi selle elu kätte ära!
ILMA peavaluta (kuigi 400 mg ibukat sees).
Valuvaigistav masin töötab, sammud on kõndides 20 cm pikad, energiatase jubedalt olematu, kuigi ilmad väljas NII ILUSAD ja parim sügis iial.

Jah, ma tegelt tean, et JÕUANGI vähem, kui paljud teised inimesed, ent mulle on ikka ja ikka mõistatus, kuidas nemad jaksavad. 
Mina jaksan nii paljugi, sest "on vaja". Ja sest pojale peale käia, et ta peab ise poodi minema, talle plaan joonistada, kus pood on, on koormavam, kui temaga koos sinna minna ja talle elusast peast näidata. 
Et ... ma olen mihkel "PEAB" peale end kokku võtma ja tegema. Aga kogu aeg tahan sinna juurde surra, et ometi rahu saaks ja EI PEAKS. 
Aga inimesed teevad, ILMA et tahaksid surra (ehk puhata)? Teevad tööd 8 tundi argipäevas ja elavad muud elu ka ja kui neil on töö, mis meeldib, ei ole neil üldse: "Oeh, LÕPPEKS see vaev juba ära!"???
Wtf?!

Ausalt, see tundub mulle kuidagi kahtlane. Osake mind mõtleb ikka, et neil on kas VEEL TUGEVAM tahtejõud või teavad nad mingeid imelisi eluhäkke, mis minust on mööda läinud.
Mina olen päris lapsest saati tahtnud suurt summat raha ja kuigi enamiku sellest kingiksin laiali (räägime SUUREST summast), kasutaksin ülejäänut nii, et
a) ostaksin maja
b) palkaksin koristaja
c) ei teeks ise ühtegi tööd, mida ma ei naudi (kirjutamise, söögitegemise ja koerajalutamise võtaksin, aitäh!)
d) ostaksin sisse "olen sinu nunnu meesarmuke"-teenust
Kindlasti on see teenus olemas, kui piisavalt maksta.

Üldse, mis mõttes "best things in life are free"? Sittagi! Ma võin öelda, mis on best thing in life ja absolutely not free!
Et sa ei pea mõtlema selle peale, et kuidas maksta toit, kuidas maksta korter, kuidas maksta rõivad, kuidas maksta ravimid. Võid väljas süüa, mõtlemata, kas võid seda ikka endale lubada, võid minna ujulasse ka siis, kui pole soodusaeg ja samas tundmata, et olen räme kröösus, praegu tohib! Kui vabaneks kõigist rahamõtetest (ja minu jaoks on rahamõtted eranditult "selleks ei jätku", mingi investeerimise vms sellise peale ei kavatse ma IIAL mõtlema hakata ka, see on nii mitte mina ja sellega seoses ma muidugi olengi rahatu =P!), on see imeline tunne. 
Nii palju energiat jääb vabaks, nii palju elurõõmu on rohkem! 

Noh, ja mul ei ole iial olnud tunnet, et kui minuga ollakse hea ja armas raha pärast, oleks see kuidagi halb. Ei, mul on, vastupidi, tunne, et kui keegi hakkab olema minuga raha pärast ja asja jooksvas vormis avastab, et ma olen ka sitaks tore, mul on ainult hea meel teha tema elu paremaks ju! Mul on HEA MEEL raha välja jagada! Mulle meeldibki nii!
Aa, et vbla ta ei arva, et olen sitaks tore?
Aga ma ju närin selle ruttu läbi ja katkestan lepingu, sest mulle meele järele on üsna võimatu olla, tegelikult ARVAMATA ja käitumata selle põhjal, et olen sitaks tore =)   

Ma ei kipu teesklemist uskuma =) Paraku. 
Teatud mõttes oleks palju lihtsam, kui suudaksin uskuda.

Ehk (see vbla on taas pettekujutlus) ma siiralt usun, et kui mul oleks palju raha, saaksin endale ka toredad inimsuhted ostetud. Sest kui on palju raha, ei pea vaeva nägema kõige sellega, mis ÜLDSE mu forte pole - tutvumine, vaimne kompamine, selle ja teise proovimine, loodi sisse laskmine, et kas siin ja nüüd ... kõik oleks selge ja lihtne ju!
Kusjuures minu probleem ei ole "ma ei suuda end meeldivaks teha". Krt, ma meeldin nii paljudele, et vahel on endal ka vastik mõelda. 
Mu probleem on seal, et kui mult hakatakse midagi tahtma, aga ma ei ole valmis seda andma, mul ei tule: "Ootame-vaatame, ma hiljem vast hakkan tahtma," ma olen: "Sa tahad, ma annan ... ei anna, krt, kui ma ei taha ise! Ma ei taha enam kunagi sind näha ka, sest sa käivitasid mus jälle "oh, mis nüüd mina!" Väkk!!!!!!! MA EI TAHA!!!!!"

Aga rahaga? 
"Tule, ajame niisama juttu, mängime Tsitadelli ja ma teen süüa, sa pesed nõud. 200 euri tund, aga seksile palun ära hakka vihjamagi enne, kui mina seda teen! Ok, 250 on vist õiglasem."
Ja siis me võiks käia koeraga jalutamas ja öiseid tänavaid vaatamas, mangolassit joomas ja ma võiksin ta rõivaid vms komplimenteerida, ilma et peaksin kogu aeg mõttes kaaluma, mida ta nüüd tahab seda tehes, mida ta mõtleb toda tehes, kas ma tohin teda tunnustada, kas ma tohin naeratada, ilma et ta kohe teab mida mõtleks, ega ta ometi taha ...  ?
Nii. Palju. Lihtsam!!!!!

Blah, panin valuvaigistava masina uuesti käima, unustanud enne elektroodid jalal teise kohta tõsta. 
Seda pole IIAL varem juhtunud.
Ma vist olen ... väsinud.