Hah, mul on ikka palju õigus olnud

Arvan, et tean, kust see emotsionaalne kukkumine iga kord, kui olen midagi head teinud.
S.t. enda meelest head. Raamatud on siuke ... lahe kõrvalsaadus, aga ma ei mõtle neist kui millestki, mis maailma muudaks.
Head teod on ikka kuskil eraelus.
Kui nüüd aus olla, siis omast arust ma vähemalt püüdsin rongi allagi minnes maailma paremaks teha. Rämpsu maailmast eemaldada. Ja nüüd selle Väga Väga Naine Sekkus Koduvägivalda!ga samuti. 
Ma tegin päriselt nii hästi kui suutsin, andsin nii palju kui oli anda - ja MIS MÕTTES INIMESTELE IKKA EI PIISA?!?! Ei SAAAAGI armastust ära teenida?! POLEGI võimalik, kes armastatavad, armastavad nagunii, kes ei armasta, need leiavad ikka, et valesti ja vigaselt ja ole parem - ja mina olen ikkagi, kõigest oma aastatepikkusest endaveenmisest hoolimata, täiega hämmingus ja haavunud.
Ma ju tegin hästi? Mis mõttes ei armastata???

Usk, et armastust saab (ja tuleb) ära teenida, on ikka tohutult võimas mus. 
Aga muidugi ei saa. 
Huvitav, millal ma selle tarkuse omandan? Kas omandan kunagi?

Mingi tädi, kui komberdasin esimest korda väljas oma väljaväänatud jalaga, koer muidugi kaasas, ütles: "No mina kardan koeri! Sellisel koeral peab suukorv olema!" ning minu "Oot, misasja?" peale lisas: "MUIDUGI MÕISTA!!!" ja traavis minema.
Mina olin: "Aaaaah! IKKA ei ole hästi?! MIKS inimesed inimesed on???" ja mõtlesin ka, et ... et ma ei suudagi vist teistmoodi. 
Ei oska teistmoodi.
Ikka elab sees usk, et kui ainult PIISAVALT hea oleksin, KÕIK armastaksid - isegi juhmakad tädid, isegi ebapärlikarp. (Temast sain ka trauma seepärast, et omast arust kirjutasin sellest, kuidas ma hea olen, aga tema võttis kui: "Ahhaa, mina olen siis halb tema meelest!" ja ründas. Miks siis nii? Ma olin ju HEA???) 
Kusjuures oleks siis nii, et mulle endale samas kõik inimesed meeldiksid ja tahaksin neile meeldida - ei, nende seas, keda tunnen, on lademes selliseid, kes mulle vastumeelt. Aga inimeste osas, keda ma ei tunne, on absoluutselt mittediskrimineeriv "nad on ilusad ja head" eelarvamus ja valus iga kord, kui selgub, et ei.
Ei ole nii.
Inimesed on lollakad.
See on ainus kehtiv tõde.

Üldse: mu PR endale-õpetused on jube pädevad.
Saada persse!
Pole sinu probleem, väga väga naine!
Inimesed ei reageeri sulle, lähtuvalt sellest, kes SINA oled. Nad reageerivad, lähtuvalt sellest, kes NEMAD on.
Ja eriti muidugi: "Tee ainult seda, mis tahad!"

Ma muidugi TAHTSIN sekkuda, mul oleks muidu vastik olnud enda peale mõelda - ent kas see päästis mind soovi käest, et kõik mind kiidaks ja tunnustavalt õlale patsutaks? Sittagi. 
Kuigi - kui saabus mittepatsutamine (eieiei, ma ju märkasin ka patsutusi ja nad tegid mulle siirast teesklematut rõõmu!!! Lihtsalt, noh - neid ei tulnud KÕIGILT!), oli omaette mõtlemisest:"Krt, ma TEGIN vingelt, kuigi nad seda ei näe või ei tunnista!" ikka abi küll.
Ma tegin, mis MINA tahtsin. Kõige tähtsam asi. Kõige lahedam asi. Kuidas hulk inimesi aru ei saa, et JUST SEE ongi tähtis????
Mul on siiamaani meeles tasakaalukunstniku (olgu tal hea surnud olla, rahu ja mitte-midagi-ei-pea) "sellega võib ju kõiki sigadusi põhjendada". Aga nagu ... maitea. Mul ei ole sigaduslikke soove. Ei, ka mitte see, et tahan last. Ei, ka mitte see, et tahan teist koera.
Mul ei ole sigaduslikke tahtmisi - vähemalt mu enda hinnangul küll mitte.

Ainult ülemäära üllad vahel.