Kiitke nüüd ometi ja ohjeldamatult

Varem või hiljem pidi see juhtuma.
Sest kartmatutega lihtsalt on nii, et teatud olukordades ei ole valikut. 
Postitan praegu siia, sest mul on valus ja ei saa magada, aga ega mul täpsemat kirjeldust juhtunust ole, kui see, mis fb-sse panin.

mitmekorruselise paneelmaja all välisukse kõrval

Ma küsisin: "Mis siin toimub.

Mees ütles: Eto nje svoi prolem!

Mina: eto moi problem!

siis me natuke aega korrutasime üksteisele sama, tema vahepeal põlvitavale naisele, kes end tasakesi püsti ajas, et idi damoi, ja tundus, et ta ise kavatseb samma kohta damoi minna. Ja ma panin talle käe tagasihoidvalt tagiõlale, kui ta mu poole seljaga oli. Mitte lüües, aga no mina läksin esimesena füüsiliseks.

Seepeale ta kägistas mind, algul natuke ja murelikult Totoro poole piiludes, aga koer oli lihtsalt segaduses. Mees lasi mu lahti, ütles et eto nje svoi problem!, mina, lolllilt kartmatu: Eto moi problem!!! ja siis kägistas ta mind suht korralikult. Ma üritasin vastu ka kägistada, aga see oli rohkem naljakas vist.

Ja kui ta mu lahti lasi ja ma õhku ahmisin, tõukas mu eestrepist (me olime trepikojas all otse välisukse kõrval) alla. Treppi oli kõva kaks astet, aga ma kukkusin kuidagi halvasti.

Millal ta vahepeal mulle oma õllepurgisisu peale läigatas, ma ei mäleta täpselt, aga lõpus viskas igatahes kokkukägardatud õllepurgi mu kõrvale maha, ütles midagi "sabaka" kohta, millest ma õnneks aru ei saanud, ja kadus naise järel majja.

Ma olin natuke aega maja ees külili ja üritasin jalga koostöövalmiks saada. Siis tõusin püsti, lonkasin koju, helistasin politseisse (sest egas ma ometi öösel koeraga välja minnes telefoni kaasa võtnud ) ja nüüd olen endalt ka õlleläbu maha pesnud, riided pesumasinasse pannud ja tunnen, et olen loll, aga vähemalt ei lase sekkumatult teistele liiga teha!

Intsidendi ajal ei olnud eriti valus. Lihtsalt õhk sai otsa, kui kägistati, ja jalg ei töötanud, kui trepi ees külili lamasin.
Hirmu ka ei olnud. Korrakski mitte. Oli pigem uudishimu, et mis nüüd edasi saab. Mis ta teeb. 

Nüüd on valus. Vasakule jalale vormub sinikas (ma ju tunnen, mis siis, et ei näe!)  Kaelale vormuvad mitmed sinikad. Ja parem jalg ei ole ÜLDSE koostöövalmis. Ta mõnes asendis ei valuta, aga enamikus siiski, talle pole võimalik toetuda ja kuna ma ei saa ka ühel jalal hüpata, kohe ümber kukkumata (sest ajupõrutuse järelmid), pidin leiutama veidra ühel jalal kand-ja-varvas, sokk on libe - edasilohisemise, et kempsus käia.
Jah, ja mu jalad valutavad ikka veel niisamagi. 
Valuvaigistav masin jne.

Aga olen enda üle maru uhke. Mõnesid asju lihtsalt peab tegema, sest muidu pole sa inimene, vaid lihtsalt mingi kerge rämps!