Pole ammu sellest "kuidas sa võid nii isekas olla?!" teemast rääkinud.
Sest inimesed on maha rahunenud ja otseselt enam mulle midagi öeldud ei ole liinil "Võeh, kuidas sinusugune julgeb lapsi tahta?!" või "Võeh, sul on mingi SEISUKOHT, kuigi ise oled vaene?!"
Aga mind häirivad vahel sellisedki asjad, mis ei ole minu pihta, vaid üldised kaebed või katsed olla parem inimene.
Mõtlen, et täna arutan nende üle avalikult.
Nimelt.
On need asjad, mida kõik teavad.
Et lapse saamiseks peab ikka majanduslik kindlustatud olema.
Et palju arvutit on inimesele halb ja Päris Elu käib ... eeee ... no ... mujal igastahes.
Et kui keegi ka ostab süüa suht kõike, mida tahab, aga samas pole sääste ega kinnisvara, on ta kohatult vaene ja lisaks veel loll, et rahaga paremini ümber ei käi.
Et palju raha on hea ja kui inimene hästi teenib, järelikult EI ole loll.
Ilusal inimesel on paremad armupartnerid, kui ta just iseloomult kohutav mölakas pole.
Asju on veel, aga kuna mind ei häiri need, mis mind ei puuduta, siis püsin pinnal, mis tuttav ja mis meelel.
Mõtlesin, miks mind häirivad mõtted, mis pole isegi minu pihta - ja sain aru, et aa.
Jaa.
Kui on probleem, miski elus häirib ja sügeleb, otsib aju sellele põhjuseid. Ning kuna asjad, mida "kõik teavad" on kohe võtta, võtabki aju nad sisse, leiab, et probleem on nendes, ja asub lahendama.
Iidsetel aegadel olin ise ju samasugune. Kui keegi vanu postitusi kammib, leiab ta sealt kõvasti allavõtmisposte. Selgus, et sedasi või teisiti süües sai/ei saanud kõhnemaks (ma siiralt uskusin, et kuna ma pole vastik inimene, mu armuõnne takistab peamiselt, et pole piisavalt ilus), poste selle kohta, kuidas oma miljoni eluülesande täitmisele lisaks MÕNED VEEL täita saab, ja lisaks ütles ikka keegi kommentaarides, et no osta see-teeni rohkem-leia mees, ning ma mõtlesin täitsa siiralt ja ausalt, et noh, mu probleem on, et teenin liiga vähe ja keegi mind ei armasta.
Te teate, kuhu see mõtteviis mu viimaks viis.
(Neile, kes ei tea: RONGI ETTE.)
Siis tulin sealt tagasi teades, et sedasi elada ei saa.
Vähemalt mina ei saa. Ning viskasin maha ja ümbert ära need "kõik teavad seda"-värgid ja hakkasin otsima, mis mind PÄRISELT segab õnnelik olemast.
Mind ei sega see, et raha vähe. Mind segab, et ma pole vaesena (ka iseenda silmis) täisväärtuslik inimene.
Hm, kuidas probleem lahendada?
Rohkem teenida ei ole mu forte. Lihtsalt ei ole. Ma ei oska, ma ei suuda, ma EI TAHA olla selline inimene, kes igale oma teole hinnasildi külge paneb.
Nii et muuda suhtumist - ja oh! Nii palju kergem.
Jah, ma ei ole halb ema seepärast ka mitte! Mul ei ole mingit probleemi tehtavad kulutused peamiselt lastele teha, mul on probleem ainult sellega, kui inimesed ütlevad, et ma olen paha.
Aga sain ka sellest tasakesi üle.
Inimesed enam ei öelnudki.
Eriti.
Sain vist nats rohkem raha ka, muidugi, nii et võibolla sellega seoses.
Mulle MEELDIB, et enamus mu elu on arvutis. Ma EI TAHA, et see oleks mujal, kurnaks mind välja, kurnaks mind JABURAKS ja pea ka valutaks kogu aeg.
Brr.
Mul ei ole vaja välja mõelda, kuidas vähem arvutis olla, kui mul siin HEA on, krt.
Ja kas ilu on mulle KUNAGI mingit tulu toonud? Kas ma oma ilusaimatel aegadel olin kuidagi hinnatum ja õnnelikum kui muidu? Kui praegu?
Ainus asi, ainus asi, mis TÕESTI oluliseks osutus, oli enesehinnang.
Arva endast hästi. Arva, et sa oled väärtuslik, kuitahes vähe teeniksid, kuitahes kehvasti armurindel läheb, kuitahes sassis on su toad või täis kõht - see on ainus, mis loeb. Usu, et oled oivaline.
Kõik muu on ebaoluline. Lihtsalt arvan endast hästi ja mul on nii palju parem olla.
Ja siis tulebki mängu, kuidas
a) ma vihastasin ja vihastasin end roheliseks ja triibuliseks, kui tulid inimesed seletama, et eiei, sa oled tegelt HALB.
Nagu ... mida nad võidaksid sellest, kui ma TÕESTI neid uskuma jääksin ja end taas tappa tahaksin? Miks, MIKS nad seda teevad?! Mis MÕTE sel on?!
b) täna ja eila ja üleeila nördisin selle peale, kuidas ma olen nii palju vaeva näinud, närinud läbi end seintest "kõik teavad seda" - ja krt, pealtnäha täiesti toredad ja arukad inimesed tulevad ning tsementeerivad neid seinu jälle.
Kõik teavad seda, ma ka tean - ja sein jälle tugevam.
Nad siiralt usuvadki, et rohkem raha teeb õnnelikumaks vms.
Krt, VAADAKE ometi reaalselt omaenda silmade, mitte "kõik-teavad-seda"-ga, vaadake ja tunnetage!
Jah, kui midagi häirib ja ajus on juba vastus "no see on paha asi", on nii kerge seda vastust uskuda.
Aga see on ka täiesti kasutu.
On kahjulik.
Igaüks ISE leiab oma õnne omaenda teelt.
Minu jaoks toimis usk, et ma olen õnne väärt.
Olen väärtuslik sellena, kes olen, ei pea olema keegi teine.
Kahtlustan, et selliseid on veel palju.
Ilusam välimus tähendab seda, et on rohkem valikut, mis omakorda tähendab suuremat võimalust sealt hea kaaslane välja valida. Teiseks tähendab ilusam (või moodsam) välimus tihti seda, et need samad inimesed kohtlevad sind paremini - näiteks sõbranna, kes võttis palju kaalust alla, avastas, et nüüd suur hulk meeskolleege peatuvad, et juttu ajada, küsivad, kuidas läheb ja mis ta nädalavahetusel tegi jne. Isegi mul on üks meessoost tuttav, kes kohtleb mind HULGA sõbralikumalt, kui ma olen parajasti soorituskaalus (mis ei muuda seda, et ta on alati mölakas, eks ole, lihtsalt sel hetkel on ta minu suhtes sõbralik olev mölakas).
VastaKustutaNeed on lihtsalt faktid, see ei tähenda, et sina või mina või keegi teine peaks nägema vaeva, et olla paremas kaalus või näha muul moel parem välja. Ma näiteks tean, et kui ma tihedamini juukseid kammiksin, näeksin viisakam välja. Selline ärimaailma reegel, meeldib see mulle või mitte. Enamasti ei ole see teadmine piisav, et mind päriselt juukseid kammima panna, aga see ei muuda kuidagi asjaolu, et selline veendumus on inimestel siiski olemas ja on inimesi, kes mu kammimata juukseid hukka mõistavad, ükskõik, mis ma ise sellest arvan.
No mind ei tee õnnelikumaks suvalise Antsu või Vasja leebem pilk.
KustutaTegelt mind häirib, kui võõrad kõneleda tahavad, aga no olen harjunud. Elu. eluke ...
Armuasjus see mind kuidagi ei aita, sest ma ei taha kedagi, keda juba hästi ei tunne. Ja 10 kilo siin või seal ei muuda midagi inimeste suhtumises, kes minuga hästi tuttavad on.
Ehk - minu armuelu parem välimus kuidagi paremaks ei tee, sest nii ilusaks, et mehed, kes mind muidu X põhjustel ei taha, lihtsalt jääksid tummaks ja hakkaksid tahtma, ma ei saa.
Ja nii ongi. Et ta ei taha mind 5 kilo raskemana kui praegu või 5 kilo kergemana, ei muuda, et ei taha.
Kontrollitud.
No mina ei ole ka kunagi kellelegi OTSE öelnud, et "kuule, kui SINA kaalust alla võtad, on suurem tõenäosust meest leida", sest ma leian, et ega seda meest ilmtingimata üldse vaja ei ole. Ma lihtsalt ütlen, et statistiliselt on suurem tõenäosus leida neil, kes meeldivad kõige rohkematele inimestele - no näiteks pakuksin, et naisel, kes pole liiga tark, on lihtsam meest leida, sest paljud mehed siiski tahavad sellist armsat kassipoega/koduhoidjat, keda möödaminnes patsutada. Kui mul juristist sõbranna käis baaris keppi otsimas, ta ei öelnud kunagi, et ta on jurist, ta ütles naeratades, et õpib viimasel kursusel kehakultuuri, sest lihtsalt keppi (mehelt, keda sa nagunii enam kunagi näha ei taha) sai nii kergemini, juristiameti peale mehed kohmetusid. See ei tähenda, et ta elustrateegia päris kaaslase otsimiseks oleks olnud, et valetan elu lõpuni, et tegelikult olen kehalise kasvatuse õpetaja.
KustutaJa mina olen juba ammmmmmmmmu öelnud, et keegi individuaalselt ei ole statistika ja mis sulle-mullle-misiganes-üksikisikule individuaalselt kasu ja kahju toob, ei ole kuidagi määratav "keskmiselt on nii"-ga.
KustutaHobuste reeglid ei kehti ükssarvikutele ja et teised sind-mind-kedaiganes peale vaadates hobuseks peavad, ei ütle tegelt midagi su.mu-tema olemuse ja loomuse kohta.
Nojaa, ma saan sellest aru. Kommenteerin selle pärast, et sa ütlesid, et sind HÄIRIVAD need asjad ka siis, kui neid ei öelda mitte kellegi kohta otseselt, vaid öeldakse ÜLDISES PLAANIS (ehk siis just nö keskmise inimese kohta). Ja ma ei saa aru, miks sind häirib see, kui öeldakse, et on lihtsam meest leida, kui oled kõhn, teed hästi süüa ja võtad hästi suhu - see ei käi ju kuidagi sinu kohta, see käibki just nende keskmiste naiste kohta, kes tahavadki sihukesi mehi, keda niimoodi meelitada saab.
KustutaEhk siis millest ma üritan aru saada siin, on see, MIKS sind häirivad asjad, mis on öeldud üldises plaanis ja üldse mitte sinu kohta, eriti kui need üldises plaanis on tõesed. (Mina näiteks olen hetkel täielik ajusurm, sest eile oli liiga palju ekraani.)
Ok, olen konkreetne.
KustutaMind häirib, et ritsik tahab rohkem teenida ja arvab, et paha tema, kui ta ei suuda. Mind häirib, et Murca tahab Tubli Olla ja paneb sinna alla kõvasti pingutusi ja mõtteid. Miks krt peaks TEMA jooma kooreta ja suhkruta kohvi, kui talle tegelt maitseb koos nendega?
Mitte anonüümsed seletamised, need mind ei puuduta, aga kuidas täiesti toredad inimesed võtavad "nii elavad head inimesed" ja üritavad samamoodi elada, on mulle raske. Sest miks, MIKS?!Mida see annab?!
vbla oli see kõnekujund, aga ma olen praeguseks juba kolmest Murca postitusest otsinud kohta, kus ta keelduks kohvikoorest ja -suhkrust ega leia kuidagi.
KustutaEt ta suhkrut enam ei tarbi, tean eraelust, aga tegelt ta koort ikka paneb. Lihtsalt oli mingi aeg, kui ta piimatooteid ei söönud ja ma tegin oletusi, mis ei pädenud.
Kustutavahel teevad inimesed selliseid lükkeid ka maitse pärast. Ma jõin noorena koorekohvi, millalgi läksin musta peale üle ja enam tagasi küll ei suudaks minna, nii kohv kui ka koor maitsevad mulle eraldi paremini.
KustutaSamamoodi maitsevad mulle kommid praegu palju vähem kui lapsepõlves. Mul on vähemalt korra šokolaad kapi otsas konkreetselt ussitama läinud.
Aga anna minna ja küsi nende käest, mida see neile täpselt annab. Veits silmakirjalik. Kõigepealt suur hala, et miks inimesed tahavad, et ma oleks nagu nemad, ja siis hoopis sind häirib, et teised pole nagu sina.
KustutaSokolaad läks ussitama! Päris ussid, vingerdavad? Ausalt? Issand kui lahe!
KustutaMind ei segaks, kui ma arvaks, et nad tahavad asju, mis on just neile sobivad.
KustutaMind segab, et nad ei paista süüvivat endasse, vaid võtavad "see ja see on valesti!" väljast.
Ühiskond arvab, see on hea ja see on halb, proovin ka.
Krt, ma ju ka proovisin ...
Muidu: Murcaga arutasin, kuigi mitte üleni põhjalikult.
Ritsikuga ma ei räägi. Et ma arvan tast üldiseslt hästi, ei tähenda, et ma konkreetselt ei hulluks seepeale, kui palju ta usub tavateadmisi - ja miks ma end ise meelega halba kohta panema peaksin???
Jah, mind segab see, kui inimesed ei MÕTLE. Kaugemal olijad võivad mitte mõelda, aga kui ma neist hästi arvan, eeldan, et mõtlevad ja kurat, misMÕTTES ei mõtle?! Aga Murca on siin mittemõtleja näiteks aint seepärast, et tema tubliduse-teema tuli taustal painavaks ja tema kõhnuastmega inimese juures hakkab iga fitlapi-teema ebamõistlik tunduma - tegelt ta mõtleb küll.
Korra ta ütles, et vbla talle ei maitse väga toit. *
Vbla on asi hoopis selles, mhmh.
Sest mina ei prooviks fitlapi, sest "tasuta saab". Mulle peaks peale maksma - ja ikka korralikult.
Sa arvad. Nad "ei paista süüvivat." Ühega neist sa isegi ei räägi.
KustutaMa arvan, et sa ei tea, millest sa räägid.
Aga tead mis - okei. Sulle on vaja teiste ründamist enesekaitsena, sest sinu olematu enesekindlus võtab kõike, millega sa nõus pole, isikliku rünnakuna sinu vastu. Su olemuse, eksistentsi, mille iganes. Kui sul seda teraapiaks vaja on, siis lase käia, ma arvan, et mmurcal või Ritsikul on sinu arvamusest rohkem pohui kui vastupidi.
KustutaTähh =)
KustutaAga Ritsikuga ma ei räägi just sellepärast, et enne rääkisin, oleme paar korda isegi ELUSAST PEAST kohtunud ja kui ta oli paar korda mu lamisemise peale kommentaariumi kinni pannud ja jälle tuli sama teemaga (inimesed peaks olema nagu ühiskond tahab, mind ajab nii närvi, kui ei ole!) (alternetiiv: oi, inimesed võivad olla teistsugused, kui harjumus räägib ja täitsa ametlikud isikud leiavad, et see on ok? VAU!) sai mul kõrini.
Loen teda vahel, aga mitte püsivalt. Vahel kommenteerin, aga harva.
Morgiele: jah, päris ussid. ma kahtlustan, et mingid jahuleedikud või nende sugulased, sest need söövad heameelega seemneid ja äkki on ka kakaooad nende jaoks piisavalt seemned.
KustutaAsi sai avastatud sellisel piinlikul kombel, kui pakkusin küllatulnud sugulasele, et kas ta tahab šokolaadi, tema võttis paberist lahti ja leidis ussikese. See ei seganud teda küll šokolaadi nautimast, ussikese viskas uksest välja ja kiitis, et näh, ussikesest on ju näha, et see šokolaad kõlbab süüa.
sellised puhud panevad mind alati kaaluma, et huvitav, kas see ussike on nüüd ise gurmeepala, mõtle ometi, šokolaadiga nuumatud.
KustutaA midagi ei ole teha, armuasjus vedamisega on juhusel ka päris suur roll, ei saa ju kallimat kataloogist tellida, et vaat sellised ja sellised omadused, olgu humoorikas, kõneosav, käeliselt osav, virk, tark ja tore ja siis veel sinna otsa meeldigu mina ka talle ja siis see õige lõhna teema... ei saa juba sellepärast et väga sageli ei tea inimesed isegi, mida nad tegelikult tahavad, paljud ainult arvavad, et nad teavad ja kui nad oma parameetrite järgi justkui õige inimese leiavad ja temaga koos on, siis avastavad lõpuks, et ikkagi on miski, mis ei sobi, kohe üldse ei sobi ja hakkavad uuesti ringi vaatama juba uue kataloogi alusel ja päris tihti sama vähekestvate tulemustega. Kui veab, siis leiad lõpuks selle inimese, kes ka pikema kooselu järel kuidagi valeks ei osutu, kui ei vea, siis võib suisa kibestuda ja varasemast veel ettevaatlikumaks, liiga ettevaatlikuks muutuda. Tean paljusid väga kenasid inimesi, kellel ei ole kaaslast ja võibolla on nad juba praeguseks käega löönud, ei viitsigi mingit armuõnne taga ajada, kui sellega juba nii palju ämbreid on kolistatud.
VastaKustutaOn veel selline teooria, et õige kaaslase leiad siis, kui sa seda enam meeleheitlikult ei otsi, aga see on ka niisugune on-ja-ei-ole teooria, st et kui ennast täitsa lukku panna "ma ei tahagi kedagi" siis pole ju ka väga šanssi, sest siis inimene ei vasta ühelegi kutsele. Seal peaks mingi kuldne kesktee olema, umbes et no väga pole vaja, aga naljapärast võiks ka katsedada, pohh, yolo, ja kui hästi läheb siis on hästi ja kui ei lähe, pole ka midagi katki. Aga jah.
KustutaIkkagi.
Ikkagi jõuavad inimese enda soovid ja eelistused ka elu jooksul küllalt palju muutuda, nii et esimesel hetkel ideaalne kaaslane ei pruugi ka lõpuks enam sobida.
No mina lahendasin enda ära - mulle sobib inimene, keda ma juba enne armuasjade ajamist vähemalt keskmiselt hästi tunnen. Ja kes meeldib ja paks pole, aga need on sellised ... elementaarsused.
KustutaAga kuna mul on autistile omane "ei taha uusi inimesi!", hakkab konkreetselt VASTIK, kui mees on: "mina mees, sina naine, proovime deitmist-suhtlemist, vbla sobib ja jääme ühte isegi kaua!"
Ma EI TAHA niisugust kui-meeldid-hakkame-käima-sidumist kohe tutvuse algul. Ma tahan enne inimesega tuttavaks saada, maitea, koos lauamänge mängida või paadimatkal käia vms mitte-paarumisele-viitavat. Ma tahan PÄRISELT aru saada, kas me klapime, aga millegipärast, kui mu nägu meeldib, kutsutakse ikka kinno või sööma vms ja ma lähen nii lukku, et sel mehel pole mitte mingit shanssi ka enam.
Mul on lihtsalt NIIII vastik.
Veits veider või kergelt mõistmatu...need tuttavad inimesed keda sa praeguseks keskmiselt hästi tunned olid ka ju millalgi "uued inimesed"?
KustutaPaadimatk, ühine õhtusöök, seenelkäik, kohvik ja loomaaed või kõik see korraga..Aga miks tutvumiskeskkonda üldse vaja pungestatult määratleda kui inimene ise juba meeldib? :) Mõistan, et oluline ja hea näitaja on klassikalisest eristuv, aga elu on tõestanud, et ka kõige lahedamad tüübid ei tea/ei oska seda aimata:)
Kusjuures, tänapäeval on ju haruldaselt lihtne võimalus netisuhtluses oluline eeltöö ära teha kui vastastikune meeldimine alguse saanud.
Kui juba tuttav on, ma hea meelega viiks asju edasi, aga see on see aga, et kui tutvuse alguses pole ma mehele nii ahvatlev, et minuga asju proovida mehe-naise teemal, ei hakka ka hiljem.
KustutaMa olen selle puudega juba kaua elanud, olen kogenud.
Ma ei saa alguses sooliselt suhtuda, aga kui juba saan, mehel peab olema kas omal naine või ta ei taha mind millegi muu pärast - ehk kui mina hakkan arvama, et võiks, on tegu mehega, kes millegipärast mind ei taha.
Ma tahangi ainult neid, kes mind ei taha, noh. Nii ongi. Netisuhtlus enne peaks ka käima pinna pealt "oh, põnev", mitte mees-naine-äkki-prooviks-suhet pealt. Ehk kõik suhtportaalid jms on kohe ja automaatselt valikust väljas, sest ma ei taha hakata kellegagi suhtlema pinna pealt "äkki meil tuleb suhe".
Mul on VASTIK, ma ei taha, iuuu.
Ok, on üks erandolukord.
KustutaKui mees on
nii
sitaks
ilus
et ma võtan suure komplimendina, kuidas ohhh, selline ja vaatab mind? Ok, lähme proovime!
Aga see ei ole lihtsalt kena mehe ega isegi ilusa mehe teema. See on SITAKS ILUSA mehe teema. Nagu kolmekümne ümber Johnny Depp.
Ma olen ühe nii ilusa mehega asju ajanud. Siin võrgupäevikus hüüan teda KEAks. Ehk Kõige Ebaõnnestunumaks Armsamavalikuks.
Aga raisk, küll ta oli kaunis!
Teoreetiliselt läks meil ka viis kuud niisama tundmaõppimist, enne kui mees mind päriselt kohtingule kutsus. Nii et on küll ka selliseid mehi.
KustutaÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄÄ!!!!
Kustuta/otseselt nutma ei hakka tegelt, aga mõte on küll, et võiks
Miks teised saavad nii, aint mina ei saa?!
See ei ole tegelikult nii võimatu juhus, et nn sõbratsoonis olija, olgu mees või naine, sobiva juhuse avanedes millekski enamaks võib muutuda, isegi igiammune tuttav. Ei maksa ennast selle võimaluse eest lukku panna mõttega "Kui ta kohe ei hakanud, vaevalt ta hiljem tahab".
VastaKustutaLihtsalt see on üks paljudest võimalikest juhustest, mis juhtub üsna mitme soodsa asjaolu kokkulangemisel. Kui juhtub.
Eksole - mitte kunagi ei saa mitte midagi mitte kellegagi välistada kuni võimaluse olemasolu jääv..
KustutaOh, mul ei ole lukkupanemise probleemi =)
KustutaMul on vastupidine: igavese lootmise oma. Ehkki elu on näidanud, et ei. Ikka loodan.
Nagu - 5 aastat siin või seal ...
Kustuta