Vaat, mis juhtus

 Ah.
Sõnastus tekkis!
Ma ei saa haiget, sest inimene ütleb mulle halvasti.
Ma saan haiget, sest inimesed on nii lollid ja kurjad, et tahavad, et end halvasti tunneksin, või isegi ei taipa, et nende öeldu põhjustab valu.
SEEPÄRAST ei suuda ma end takistada erinevaid sitatormi kaasa toovaid asju sõnades väljendamast. Sest mulle ei tee haiget mitte see, et öeldakse seda või toda, vaid et seal taga on mootor, mis paneb seda või toda ütlema ja noh - see mootor ei kao ju ära, kui ma vait olen. 
Läheb tööle teiste ärritajate peale, aga phmt on sama. 
Ta on ikkagi olemas ja ma ei võida midagi, kui inimene ründab kedagi minusarnast, lihtsalt mitte mind ennast. Kvalitatiivset vahet pole.

Samas - ega ma ise ka just liiliapuhas pole. 
Veronika Kivisilla raamat käis mulle pinda, aga palju rohkem käis pinda kiidukoor, mille seda netis arvustusi lugedes saatmas avastasin. Nii et kirjutasin Loteriisse oma muljed just seepärast, et mis mõttes kõigile meeldib?! Mulle ei meeldi ÜLDSE. Phmt "ütlesin halvasti", kuigi eesmärk polnud Kivisillale valu teha, vaid legitimeerida seisukohta, et "Kuni armastus peale tuleb" ei ole hea kirjandus.

Sain tagasisideme. 

Ja just, mul ei ole halb, et rumal inimene mind rumalaks ja kurjaks peab - aga mul on halb, et nii rumalad inimesed oskavad lugeda ja loevad raamatublogi ja oeh ja aeh!
Ei, ma saan aru, aga ...
mul on ikka raske sellega leppida, et inimesed on inimesed. 

Kusjuures Kitty kirjutas ka sellest raamatus Goodreadsi innukalt, aga tema peale ei ole ma raasugi nördinud. Et kellelegi meeldib miski, mis mulle mitte, on täiesti ok.
Kivisilla raamat pole isegi Stalin, eks ole, see on süütu ja roosa.
Minu jaoks lihtsalt liiga süütu ja roosa.  
Ent kui ma otsustan omaenda arvamust avaldada ja siis tullakse seepeale mind halvustama ... õnneks olen Loteriisse kirjutanud umbes aastast 2012 või sedasi, nii et" kisub väga väga delfilikuks" on küll vbla mõeldud minu pihta, aga näitab tegelt ainult ütleja kohta seda ja teist. 

Nii, nüüd ma olen jälle demonstreerinud, KUI hinge ma võtan "asju internetis" ja kuidas mul on otseselt raske sellega, kuidas "inimesed internetis eksivad!" 
Plusspool: ega mul parem oleks, kui inimesed oleks lollid ainult väljaspool internetti. Kui võrk ei olnud veel osa mu igapäevaelust ja vaatasin sealt ainult paar korda nädalas ut-mailile saabunud kirju, sai inimeste lollus ja kurjus mind üllatada ja mind jalult võtta. Sain ka igasuguste jõleduste kõrval aastaid elada ja kannatada, mitte teades, et jõledus on jõledus ja tegelikult nii ei tohiks teha, nagu minuga tehti.
Enam ma ei üllatu. Ja olen omaks võtnud, et pedofiil ongi süüdimõistetud pedofiil (ei, ma ei räägi Peeter Helmest, vaid palju valusamast keissist) ja minuga ongi halvasti ümber käidud, mis siis, et ei löödud (eriti sageli ega eriti kõvasti). (Ei, nüüd ma ei räägi sellest pedofiilist.)
Et ... tegelikult on üldine avalikustumine ja avalikustamine mind palju aidanud. Internet tore asi. Mulle väga meeldib. 
Aga noh, masendav ka. 
Ja ma ei õpi - ikka panen enda vabalt välja, alasti ja pea püsti, visake tomatitega, kui tahate! (Vahel mõni viskabki ja ma ei ole nutu äärel mitte valust, mida põhjustab lendav tomat, vaid et leidus keegi, kes tahab haiget teha. Kusjuures selgelt ei ole nendes diagnoositav nähtus "tahan väga väga naist [mõnikord ka mäda] tomatiga visata", vaid "tahan inimesi tomatitega pilduda, mul on see tomativiskamine nii käe sees ja mulle meeldib!" Ja see on nii kuradi kurb!)

***

Seoses sellega, et meil on nüüd telekas ja peaks sealt ju siis midagi vaatama ka, olen tõmmanud "Ameerika jumalate" uuest hooajast seni välja tulnud neli episoodi.
The Last Airbender sai läbi, noh =) 
Ei ole imeline, ent pole ka sugugi paha. 
Mulle meeldib.

Olen teinud mõned tähelepanekud: 
* ilmselt tundus raamatu peategelane sarjakirjutajatele liiga passiivne (mina ütleksin: liiga Gaimani enda moodi vbla?) ja nad tegid ta aktiivsemaks, andsid talle rohkem ... välja näidatavaid tundeid. Just selle kontrasti tõttu ma näen, KUI palju raamatu-Shadow lihtsalt jälgis ja ei reageerinud. 
Sarja oma on intensiivsem. 
Vähemalt kolmandaks hooajaks küll.
* kõik mustanahalised naisjumalused on head-head-head v.a. see üks, kes TEGELIKULT ei ole mustanahaline naisjumal, vaid valge meesjumal.
Mis tegelt on arusaadav. Ma ise olen ka kirjutanud raamatusse, kuidas lesbi surma saab (no vbla sai, see on küsimärgiga) ja alles hiljem taibanud, et aa - ta oli selle filmi neeger, muidugi ta pidi surema. Kurat, AITAB NEIST KLIŠEEDEST ÄKKI V?! Väga väga naine, mis sa tegid?!
Ma kirjutasin nii, sest mul on lastekiiks. Keegi pidi surema ja siis oli kuidagi okeim võtta keegi lasteta ja seksuaalsusega, mis antud ühiskonnas üldse lapsed välistab. 
Aga samas: kui torkab silma vastupidine; kui "teda me ei tapa ega näita halvas valguses, sest ta on mustanahaline naine" (ja/või lesbi), on ikkagi samuti natuke nõme.
* ma ei kiida väga heaks, et nad on sisse toonud "kuhu lähevad surnud inimesed"-hingeteema, aga kui see juba teemaks tuli, siis tegelikult tehti seda üsna hästi. Ei antud mingeid selgeid vastuseid, ooteruum enne Päris Asja on suht hea mõte. 
* süžees on muutusi - just parasjagu, et hoida huvi üleval ka vaataja jaoks, kes raamatuga hästi tuttav

***

K tõi meile nüüd ukse taha ka Poeglapse põrandale mõeldud vaiba ja see on hea.
Ilus vaip. 
Elu on ... suht talutav hetkel ikkagi =)